ajakirja Toetavad

Rein Taaramäe igatseb suuri mägesid

foto: Aldo Luud

EESTI ANDEKAMAID RATTUREID Rein Taaramäe tunnistab, et tal läheb üle pika aja jälle kõik hästi ja kui vormikõver muudkui ülespoole kerkib, ei näe ta mingit põhjust, miks ta ei võiks juba tänavusel Tour de France’il taas kord mägedes tegusid teha.

Taaramäe märgib, et võrreldes kahe eelneva aastaga, mis läksid täiesti aiataha, võib senise hooajaga rahul olla: Hispaanias Vuelta de Murcial saavutatud esikoht ja Portugalis Algarve velotuuri kuues koht näitavad, et liigutakse õigel teel.

„Hing ihkaks muidugi rohkem. Sellele tasemele pole ma veel jõudnud, kus olin Cofidise algusaastail (2009–2011), aga usun, et olen sinna teel,” sõnab esimest aastat Astana profiklubis pedaaliv rattur ja kinnitab, et kõik teda kimbutanud terviseprobleemid on nüüdseks edukalt seljatatud. Varasem mägedespetsialist lisab, et sünniga kaasa antud võhm on tal endiselt alles ja seda ei saa keegi ära võtta, ent pärast raskeid aegu on tema trumbiks saanud pigem väiksemad mäed – ühe- kuni viiekilomeetriste tõusudega. „Igatsen kõige rohkem taga just 10–15-kilomeetriseid tõuse, kus varem liikusin väga hästi. Viimased kolm aastat pole ma aga suutnud nii suurtes mägedes midagi korda saata,” nendib Taaramäe. „Nüüd olen samm-sammult muudkui ülespoole roninud ja paremaks läinud ning loodan, e sellel suvel Tour de France’il saavutan oma vana taseme ka suurtes mägedes – see on minu eesmärk. Mingeid konkreetsemaid resultaate on ratturina raske ennustada. Minu jaoks on saavutus juba see, kui suudan jälle suuri mägesid sõita.” Mis siis ikkagi kahel viimasel hooajal juhtus?

SAATUSLIK MONONUKLEOOS

foto: Aldo Luud
foto: Aldo Luud

„Tegin 2011. aastal elu parima hooaja. Järgmise aasta algul tundus kõik veelgi parem, aga kui märtsis kümneks päevaks koju tulin ja trenni läksin, jõudsin vaid kuus kilomeetrit sõita, kui tagasi pöörasin,” meenutab Taaramäe. „Ma polnud veel kunagi midagi sellist teinud, lihtsalt tundsin, et midagi on täiesti mäda … Mõtlesin, et olen lihtsalt väsinud.” Arsti käsul sai tehtud vereproovid, kuid vastust teadmata läks rattur Pariis−Nizza tuurile. „Olin seal kogu aeg viimases pundis. Vereproov näitas probleemi põhjust küll, aga selle tulemused öeldi mulle alles tuuri lõpus. See ei olnud minu suhtes tegelikult õige, meeskonna juhid pidanuksid mind säästma.” Nii see lumepall veerema hakkas. „Tegin ka ise vea, et endale puhkust ei andnud.” Haigust ravis Taaramäe tablettidega, tegi aga samal ajal trenni edasi. „Puhkasin vaid mõne päeva, siis hakkasin edasi harjutama. Seejuures tähendas puhkus 100 km päevas (muigab). Kolm nädalat hiljem startisin järgmisel velotuuril, enesetunne oli katastroofiliselt kehv. Taas kord ei tulnud meeskond kaine mõistusega appi,” pajatab rattur. Lisaks murdis ta tuuri viimasel päeval ka käeluu. „Saatus justkui ise ütles, et nüüd tuleb puhata, aga mina tulin koju, käsi pandi kipsi, sõitsin nädal aega järjest pukkidel ja läksin edasi kõrgmäestikku – alpilaagrisse, mis organismile niigi raske.”

„Treenerit mul ei olnud ja meeskond muudkui kiitis takka, sest neil olid omad huvid mängus – suured rahad, mis minu peale pandi. Palka pidid nad ju niikuinii maksma – isegi kui olnuksin kaks aastat haige –, selline oli leping,” räägib Taaramäe. „Kui mina oleksin tiimijuht, annaksin analoogses olukorras talendikale inimesele nii palju rahu, kui vaja, sest lõppude lõpuks loeb kas või üks tulemus, et tiim jälle kasumisse jääks. Võtame näiteks Vincenzo Nibali (Astana liider, toim.), kes pole pärast Tour de France’i ühtegi sõitu võitnud, aga kui ta oma saavutust sel aastal kordab, on meeskond rahul ning need neli ja pool miljonit eurot, mis ta aastas teenib, on õigustatud.”

VÕITLUSEST TEISEGI PROBLEEMIGA

Alpilaagrile järgnenud Tour de France’iga tõmbas eestlane end juba päris tühjaks. „Nüüd oli muidugi kõik selge: nii mina kui ka meeskond olime olnud liiga kärsitud. Kahjuks ei olnud kedagi, kes seda lumepalli peatada suutnuks,” meenutab rattaproff. Justkui sellest veel vähe oleks, tabas teda 2012. aastal teinegi probleem – pikaajaline ülekoormus põhjustas tugeva pingutuse ja kõriahenemise. Et probleemi tuvastada, pidi rattur pukil täiskiirusel väntama, samal ajal kui kaamera kõri seestpoolt filmis.

„Mida rohkem õhku kõrist läbi käis, seda rohkem seal nahk lotendama hakkas, lõpuks lotendas see kahelt poolt juba nii kõvasti, et servad käisid üksteise vastu, kogu kõriauk läks sissehingates kinni ja tekkis hapnikuvõlg,” meenutab rattur. Ainsaks lahenduseks oli kirurgiliselt sekkuda. „Kohe pärast operatsiooni sain osaleda kahel ühepäevasõidul, millest ühel kukkusin ja teise lõpetasin. Siis hakkas Türgi velotuur, kus võitsin, ja kõik hakkas vaikselt paremaks minema. Mononukleoos oli selleks ajaks juba ammu taandunud.” „Soovitan kõigile, kel on mononukleoos, kaheks kuuks spordist täielikult loobuda ja teha vahepeal ükskõik mida muud. Kui aga kogemusi pole, on raske selle rongi pealt maha tulla,” nendib rattaproff.

PUHKAMISEST JA TAASTUMISEST

Ratturi puhkamine sõltub Taaramäe sõnul olukorrast. Kui paari kuu pärast on ees mingi suurem velotuur, võib rohkem puhata ja jala päris sirgu lasta. Ühepäevasõitude perioodiks valmistudes on aga oluline, et pidevalt üheks päevaks reservi jätkuks. „Näiteks praegu (mai alguses) valmistun Tour de France’iks ja ma pole nädal aega midagi teinud. Täna istusin esimest korda ratta selga ja sõitsin 40 kilomeetrit,” selgitab Taaramäe.

Omaette teema on aga tuuridel taastumine. „Mäletan hästi oma esimest Hispaania velotuuri, kus sõitsin iga päev 200 km mägedes ja kuum päike paistis lagipähe. Viiendal-kuuendal päeval mõtlesin, et nüüd on lõpp, siit ei ole enam võimalik edasi minna. Siis kulus veel üks päev ja enesetunne läks uuesti heaks. Nii on see olnud ka edaspidi,” räägib rattur, kelle sõnul on oluline mõista, et tuur läbitaksegi väsimuse pealt. Ühel päeval on lihtsalt natuke parem kui teisel ja kehvad päevad tuleb kuidagi üle elada. Selge on aga see, et kui vorm on kehv, siis pole kasu ka küünarnukkidega võitlemisest, sest sõita tuleb  ikkagi jalgadega.

LÄHITULEVIK MÖÖDUB N-Ö KÄED RAUDUS

Aastal 2008 Elva Rattamaratonil foto: SPORTFOTO.COM
Aastal 2008 Elva Rattamaratonil
foto: SPORTFOTO.COM

Oma uue klubi kohta kuuleb Taaramäelt vaid kiidusõnu. Positiivne on juba see, et ehkki kumbki Astanas pedaaliv eestlane (profiklubi ridadesse kuulub ka Tanel Kangert) ei kuulu praegu absoluutsesse tippu, on nad võistlustel väga palju ennast näidata saanud ja pole pidanud kogu aeg teiste heaks sõitma. „Näiteks tänavu on mul olnud 30 võistlust ja neist 27 korral võisin teha ükskõik mida tahtsin. Lihtsalt tase ei ole olnud veel soovidele vastav,” märgib Taaramäe. Mutriteks masinavärgis on tulnud kehastuda vaid siis, kui kogu tiim on sõitnud Nibali peale. Kuivõrd kuulus itaallane pole aga aasta ringi supervormis, annab see teistelegi ratturitele rohkem võimalusi. Lühidalt: meeskonnabossidele on Astanas kindlasti kergem muljet avaldada kui Cofidises. Taaramäe sõnul ootab teda juba lähitulevikus tihedam käed-raudus-periood, kus aidatakse ainult meeskonnaliidrit, ja kuivõrd häid töömehigi hinnatakse tiimis kõrgelt, on eestlase ambitsioon teha muljetavaldavat tööd. „Neid „mägironijaid”, kes liidrit lõpuni aidata suudavad, on maailmas väga vähe, tihtipeale jääb liider lõpus üksi. Kui suudaksin liidrit aidata kuni viimase mäe kolme kilomeetrini, siis oleksin rahul,” sõnab rattur. Kas sellisel hetkel ei teki endal kiusatust lõpuni pingutada?

„Kui lõpus pole palju konkurente jäänud ja meeskonnakaaslasel ei ole midagi kaotada, saab alati ka enda kaarte mängida,” vastab Taaramäe. „Kui Tanel aitas Vincenzo Girol võidule, oli ta ise ühel etapil teine ja võinuks ka ise selle etapivõidu võtta, aga sai lõpusprindis pähe.”

TREENIMISEST JA TOITUMISEST

Võib tunduda uskumatu, aga suurema osa oma profikarjäärist on Taaramäe end ise treeninud. „Cofidises oli küll treener, aga mul ei olnud temaga head suhet. Kui meeskonda läksin, oli temagi uus, ja kõik, mida ta teadis, oli ta ülikoolis õpikutest  omandanud. Seda ei saa aga kõigile ühtmoodi üle kanda. Nii tekkiski probleem, kuna tal ei olnud seda kogemust,” räägib Taaramäe. „Näiteks esimesel profiaastal lõpetasin kord 40-kraadise palavikuga, sest olin end tema plaanide järgi treenides nii tühjaks ajanud. Hiljem tahtsin endale eraldi treeneri palgata, aga meeskond ei olnud sellega nõus. Siis olingi iseenda peremees ja pidin endale ise treeningplaani koostama.” Astanas on ratturi sõnul seevastu päris hea treener, kelle plaanid klapivad talle hästi. Tiimis on veel oma füsioterapeut ja korra on eestlane kasutanud ka toitumisspetsialisti abi, aga muidu lähtub ikka enda kogemustest. „Selge on see, et „mägederonija” peab oma kaalu ja söömist kontrolli all hoidma. Päris näljasena elada ei tule, lihtsalt peab olema tähelepanelik, millal mida suhu panna. Juba kolm kilo lisakaalu võib mägedes kätte maksta,” teab Taaramäe. Teiseks huvitavaks faktiks on see, et ÜKE-le rattaproff oma aega eriti ei kuluta. Miks?

„Olen mõelnud selle uue rattaspordi peale, mille juurde kuulub ka jõusaal ja süvalihaste eraldi arendamine, ent kui vaadata tagasi oma elu parimatele tulemustele, siis need sündisid ainult rattasõidu pealt, ilma et oleksin sinna juurde midagi muud teinud. Mitte midagi!” ütleb Taaramäe. „Tegin vähem spetsiifilisi harjutusi kui praegu ja tulemused olid paremad. Tõestage ära, et see süvalihas aitab mul kiiremini sõita!”

„Mäletan, et algul oli alati nii, et kui millegi suuremaga hakkama sain, helistas Cofidise treener ja ütles: „Väga suur üllatus!” Kui küsisin, miks, vastas ta mulle, et kui minu treeninguid vaadata, siis ta ei saa üldse aru, kuidas ma seda suutsin,” räägib rattaproff. „Siis ma lihtsalt sõitsin trennis, ilma et oleksin teinud ühtegi lõiku või sprinti vms. Nüüd olen hoopis teistmoodi treeninud. Olen märganud praegustes plaanides ka teatavat sarnasust Cofidise treeneri plaanidega, aga siis olin ma 20-, nüüd 28-aastane, sõitnud kuus suurt tuuri läbi ja talun neid koormusi palju paremini. Nüüd ma tohin juba intensiivsemalt treenida, varem ei olnud see minu meelest hea. Organism muutub aastatega ja üheks suurimaks muudatuseks on minu jaoks see, et kui varem olin kergem (68–69 kg), aga kõrgema rasvaprotsendiga (6,5–7,5%), siis nüüd kaalun ma sama rasvaprotsendiga neli kilo rohkem. See tähendab seda, et jala peale on neli kilo lihast juurde tekkinud, ja võistlusel tähendab see omakorda, et lühematel tõusudel on mul jõudu kõvasti rohkem. Praegu on mul rasvaprotsent kuus, mis tähendab ülekaalu. Peaksin saama selle nelja peale, et suurtuurile minna.”

Ka kiirus on Taaramäel aastatega kogunenud võimsuse arvelt vaikselt paranenud. „Arvan, et kui peaksin lõpus viie-kuue mehega koos tulema, võiks šanssi olla küll. Vanasti polnuks mul samas olukorras mingit lootust, sest siis sain ka üksühele kõik sprindid pähe,” sõnab rattur.

KUKKUMISTEST

foto: Aldo Luud
foto: Aldo Luud

Kukkumised käivad Taaramäe sõnul jalgrattaspordi juurde. „Eelmine aasta kukkusin 5–6 korda, sel aastal pole veel külge maha saanud,” ütleb rattur muiates ja lisab, et tavaliselt piirdub ta hooajal kahe kukkumisega. Taaramäe arvates tuleb talle kasuks ennastsäästev sõidustiil. „Ma ei ole suurte riskide võtja, pigem pidurdan, kui mingi ohtlik olukord tekib, ja oma lenksu igale poole vahele ei suru. Mõni mees on aga selline, et sinna, kuhu lenks enam ei mahu, läheb ikka vahele.” Siinkohal oleks paslik tsiteerida olümpiavõitja Aavo Pikkuusi, kes ütles hiljuti, et tänapäeval jätab paljude tippratturite rattavalitsemise oskus soovida. Mida arvad? „Olen lugenud nii Pikkuusi raamatut kui ka tema lugusid kuulnud ja selle põhjal arvan, et ega ta ise ka väga meisterlik rattakäsitseja olnud − oli ta ju iga teine sõit pikali! Olen kuulnud isegi müüti, et kui Pikkuus ei kukkunud, siis ta võitis, st eksisteeris vaid kaks varianti,” märgib Taaramäe, kelle hinnangul kukutakse üldiselt suure pinge tõttu. „Ühelt poolt suured ootused tiimilt, teisalt aga tahavad kõik head tulemust saada. Kui pundis läheb positsioonivõistluseks, siis seal käib millimeetrimäng. Samas on hoog 80 km/h. Vaadatakse, kuhu lenks enam-vähem mahub, sinna minnakse, ja kui sedasi õrnaltki teist puudutada ja ta vääratab või pidurdab, mõjutab see kohe ka kõiki teisi, nii hakkab laine pundis pihta ja kuskil käib see pauk ära. Olen ise Tour de France’i esimeste etappide suurematest kukkumistest pääsenud just tänu sellele, et olen alati vahetult enne ära tajunud, et see hetk kohe tuleb, ja suutnud sellisele positsioonile minna, kust olen mööda pääsenud. Kaks korda on olnud lausa nii, et tee oli maas lamavaid rattureid täis, aga sain neist muru pealt mööda ja püüdsin veel juhtgrupigi kinni.”

TULEVIKUST

Kui kaua Taaramäe rattapofina jäkata plaanib, on praegu veel vara öelda, kuid üks on selge: päris 40-aastaselt me teda suurvõistlustel rattasadulas ei näe. „Praegu ei oska ma veel mõelda millestki muust kui jalgrattaspordist, aga kindlasti leidub elus valdkondi, mis mulle sama hästi sobiksid,” arvab rattur. „Tean, et ükskord see päev tuleb, ja vahel unistan ka tippspordijärgsest elust, aga praegu ma veel ei tea, milles see seisneb. Diivanikaunistust minust kindlasti ei saa, ka ei meeldi mulle kellast kellani mingit rasket tööd teha, pigem teeksin vähem tasustatud tööd tingimusel, et see pakub mulle naudingut. Kuna mulle meeldib head teha, siis võiks seegi saada minu tulevikuks. Heategevuse võimalusi on palju, aga see peaks olema kuidagi spordiga seotud. Selle nimel ma praegu sõidangi, et oma edasine elu piisavalt ära kindlustada.”

Kui Rein Taaramäe poleks jalgrattur, kes ta siis oleks?

Kui olin noorem ja läksin alles maailma, ei osanud ma veel väga suhelda, ka puudus mul igasugune maailmavaade. Küllap oleks minust mingi oskustööline tulnud. Ema töötas ka vabrikus – mida ta ikka mulle oleks osanud soovitada!

Mida on jalgrattasport sulle andnud?

Kõva elukooli. Täna ma ei jääks kuskil hätta, sõltumata valdkonnast. Arvan, et võiksin igale poole minna ja kõike teha. Ma ei kardaks küll mitte midagi. Kui läksin Prantsusmaale, ei osanud ma ühtegi võõrkeelt. Prantsuse keel tuli aga nii, et aastaga hakkasin purssima, kahega juba midagi rääkisin ja kolmega sain päris selgeks. Inglise keel tuli sama äkki kuidagi järgi.

Kuuldavasti väldivad prantslased omas keeles rääkimist, kui vastaspool seda hästi ei valda. Millised on sinu kogemused?

foto: Aldo Luud
foto: Aldo Luud

Kõik oleneb sellest, kus rääkida. Kui räägid kuskil poes või pangas, siis nad vaatavad sind kui immigranti, aga kui anda prantsuse keeles Tour de France’il intervjuud, siis on neil küll kõva respekt ja eestlaslik aktsent on pigem boonuseks. Prantsusmaal on mul väga palju fänne. See on uskumatu, aga mul on Monacos kirjakast kogu aeg täis. Ei jõua neile isegi vastata (naerab).

Milliste märksõnadega end iseloomustaksid?

Enesekindlust mul jagub. Ma ei ole küll maailmatalent, aga usun, et võidan veel võidusõite. Seda on küll enda kohta egoistlik öelda, aga tunnen, et olen väga hea inimene − mulle meeldib head teha. Pigem mul isegi veidi napib sportlikku egoismi, mille taha on võib-olla nii mõnigi tulemus jäänud. Kui ikka läheb jõhkraks küljed-koos-andmiseks, siis ma ei saa väga hästi hakkama. Nüüd on seda võib-olla 50% rohkem kui oli nooremana ja kellegi ees mingit aukartust ei tunne. Olen suhteliselt rahulik inimene, kes kunagi väga paanikasse ei lähe.

Kas leidub üldse midagi, mis närvi ajab?

Pinda käib see, et valdkonnast sõltumata paistab elus alati välja just negatiivne, ehkki samal ajal on ka nii palju head – ka häid inimesi on palju, aga nad ei paista lihtsalt silma. Mina näiteks kaitsen end sellega, et ma ei loe uudiseid enda kohta, kommentaaridest rääkimata. Kui aga midagi väga valesti kirjutatakse, kuulen seda tavaliselt kohe sõpradelt ja lähedastelt.

Algusest

Rein (vasakul) koos vennaga foto: erakogu
Rein (vasakul) koos vennaga
foto: erakogu

Vändrast pärit Taaramäe sattus jalgrattaspordi juurde tänu õnnelikule juhusele. „1988. aastal hakati korraldama esimest Vändra rattarallit. Olin liikuv laps ja toas väga ei püsinud. Nii kui mingi üritus kuskil oli, tolgendasin minagi seal ringi,”  lajatab Taaramäe. „Mingi tuttav tundis rattaralli peakorraldajat, Vändra rattaklubi treenerit, kes sõitis viimastel ratturitel autoga järel. Kuidagi sain ma sinna auto peale ja nii kui ma autosse istusin, kutsuti mind kohe trenni. Lisaks öeldi, et saan omale ratta.” Esimeseks rattaks oli vana hea Start Šosse (rahvakeeli Soss), mis oli seni Vene kokkupandavate ratastega sõitnud Taaramäele suur edasiminek. „Juba esimene trenn andis väga hea emotsiooni, mis on siiani meeles. Nii need aastad läksid, sain nii krossi kui ka maanteed sõita. Juba 12–13-aastaselt käisin mööda Eestit võistlemas ja see oli muidugi hästi tore. Emalt sain alati ka 10 krooni võistlustele kaasa, et saaksin endale küpsist ja kokat osta (naerab). See oli muidugi noorele poisile ka hea motivatsioon.” Mingil hetkel mõistis noormees, et kooli ja sporti on raske ühildada. Järgnes Audentese spordikooli minek. „Seal sain aru, et olen loodud trenni tegema,” sõnab Taaramäe, kes tõstis vaid aastaga treeningukoormused 100 tunnilt 500-le ja ülejärgmisel aastal kogunes tal aastaga juba 900 treeningutundi. Tavaks sai seegi, et kui nädalavahetustel sõitis enamik kaasõpilasi koju, jäi tema Otepääle trenni tegema. „Treenisin tavaliselt nii laupäeval kui ka pühapäeval viis tundi – lihtsalt mõnu pärast,” märgib Taaramäe. „Päris tuttuue ratta sain alles siis, kui olin juba maailma tippjuunior, sinnamaani kasutasin pruugitud rattaid.”

Liikluskultuurist ja harrastajatest

Taaramäe sõnul on välismaa teedel rattaga lihtsam rattaga kui Eestis, sest mujal on selliseid väiksemaid teid palju rohkem, kus autoga kiiresti sõita ei saa. „Eestis on aga sageli nii, et kui sõidetakse sajaga ja rattur sõidab 30-ga, siis ei taheta ratturi pärast hoogu maha pidurdada, ja isegi kui mõni auto vastu tuleb, vaadatakse, et mahub ju vahelt läbi,” nendib rattaproff, kuid ei eita, et patustajaid leidub ka ratturite hulgas. „Olen nõus, et kui suurem punt sõidab, on ratturitel õigus võtta üks rada endale, sest nemad kokku on nagu suur põllumajandusmasin, mis liigub sageli aeglasemaltki kui rattur. Kui aga kaks ratturit sõidavad Tallinna−Tartu maanteel kõrvuti, siis see on küll täiesti lubamatu. Ma ei mõista, kuidas saavad ratturid nii lollid olla ja oma mainet niimoodi alandada?” „Lisaks on meil palju rattateid juurde tehtud. Miks on aga nii, et mina, olles proff, tulen Elva poolt mööda rattateed, samas kui harrastajad tulevad suure maantee peal vastu ja võitlevad autojuhtidega rekade vahel?” imestab Taaramäe ja soovitab harrastusratturitel rahulikumalt võtta. „Jah, tihtipeale öeldakse, et rattateel ei saa sõita, sest seal on rulluisutajad, aga kui seal ongi mõni uisutaja, hõikad talle „tuut-tuut” ja ta laseb su mööda. Minul ei ole mingi probleem korra pidurdada ja hoog uuesti üles võtta. Teen seda ka autotee mahasõidu juures, veendumaks, et autot ei tule. Ja alati panen ka kiivri pähe. Soovitan ka harrastajatel ennekõike turvalisuse ja tervise peale mõelda, sest neidki oodatakse kodus.” „Lõppude lõpuks ei saa mitte ükski harrastaja võrrelda end profisportlasega, sest kui harrastaja vajab juba puhkust, saab proff alles oma mootori tööle,” sõnab Taaramäe. „Kui jälle kuulen, et keegi ütleb, et harrastaja treenib sama palju kui proff, siis see ajab mind täiesti närvi, sest ma tahaks esiteks näha seda harrastussportlast, kes sama palju treenib ja peab kogu aeg kodust eemal olema, sõitma aasta ringi keskmiselt 5–6 tundi päevas ning kogu aeg oma toitumist ja taastumist jälgima.

Tekst: Lauri Birkan
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2015 juunis

1 Comment on Rein Taaramäe igatseb suuri mägesid

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*