Nõudlik tugitoolisportlane – Andrus Kivirähk

Foto: Mehis Oks

Andrus Kivirähk (44) pole oma elu jooksul võitnud mitte ühtki spordidip­lomit ega medalit. Vastukaaluks Priit Pulleritsule kutsub armastatud kirjanik üles telekast tipptasemel jalgpallimatše nautima, mitte seda keskpärasel tasemel ise viljelema. Andruse spordi-alased mõtted ja sooritused kirjutas üles Mart Soidro.

RÄÄGIME KÕIGEPEALT TERVISEST

„Laseme fantaasial lennata ja kujutame ette meie ajaloost tuntud kirjanik­ke, kõik parasjagu 44-aastased nagu Andrus Kivirähk praegu, perearsti järjekorras.

Vastuvõtutoale kõige lähemal istub Eduard Vilde. Tema hädad on hingelist laadi – ängistav armusuhe ja igavesed rahamured, ka pole talle konti mööda Eestimaa halb ilm.

Tema kõrval istub Anton Hansen Tammsaare, kellele tehti juba 36-aas­taselt raske maooperatsioon. Anton kirjutab parasjagu oma esimest romaani „Kõrboja peremees” ja on tulnud pigem tervisekontrolli.

Friedebert Tuglas on arsti juurde tulnud koos oma naise Eloga. Tal on ikka see hirmus silmavalu ja tasakaa­luhäired, Elo peab talle öösiti unejuttu ette lugema ja aitama peenekoelisel novellistil ennast vannis pesta.

Tervisest pakatav Jaan Kross ei istu, vaid seisab püsti. Ta on elus niigi palju istunud ja vangilaagris raudnaelu söönud. Ta on pikka kasvu ja sirge seljaga, just on ilmunud tema teine luu­lekogu pealkirjaga „Kivist viiul”. Temal on vaja arstitõendit välismaale sõiduks.

Oskar Lutsu ja Andrus Kivirähku arstijärjekorras ei ole, küllap on kaks tervisest pakatavat vembumeest kusagil linna peal. Istuvad äkki kirjandusli­ke tegelaste Oidermaa ja Gunnariga „Opossumis” või Tommi Grillis? Võtavad ette uue õlle ja Luts jutustab loo, kuidas ta ülemeelikus tujus Tartus Tuglasena esines, mispeale pool linna Elo Tuglast kaastundliku pilguga vaatas. Räägib, kuidas Tuglase-proua Lutsu noomima tuli ja kuidas tema kui vaeste ja posit­sioonita inimeste eestkõneleja parastas: „Ah-ah-ah, kas on nüüd hea? Mind on terve elu lakkekausiks peetud.”

Hea sõber Andrus Kivirähk kuulab mu fantaasialennu ära, on küll veidi üllatu­nud, aga kipub kohe täpsustama.

Tänapäeval ongi kirjanikud tervemad, vähemasti 45-aastasena. Ja Tammsaare ei saanudki ju napsi võtta, ta oli algusest peale haige.

Vilde ja tegelikult ka Tammsaare kir­jutasid haigetena ka väga palju. Mõnes mõttes haigus isegi soodustab kirjuta­mist – kirjanik ei käi nii palju linna peal möllamas. Oled koduse režiimi peal ja töötad hommikust õhtuni.

Ei, nii ei saa üldistusi teha! (Mõtleb korraks.) Tänapäeval on kuuekümneaas­tased inimesed väga rõõmsad ja kõbusad. Rein Rannap, Tõnu Kaljuste, Andres Mustonen … kõik on üle kuuekümne ning väga lõbusad ja reipad. Aga 30ndatel nägi 60-aastane inimene hirmus välja, nagu 100-aastane.

Aga mis puudutab Tuglase vannitamist, siis tundub rahvakirjanikule seesuguse paralleeli tõmbamine arutu.

Ei, ma ei ole nii haige, et naine ei peaks mind vannitama. Mul on küll vann, aga ma ei sulista seal. Käin omal jõul poes ja duši all. Olen iseseisev.

„SEE, ET MINUST TEHAKSE LUGU SPORDIAJAKIRJA, ON NONSENSS.”

Foto: Erakogu
Foto: Erakogu

Võiks isegi öelda, et amoraalne, aga isi­kupäratuid edulugusid oleme lugenud tüdimuseni. Kivirähul pole lapsepõlvest ette näidata ainsatki spordidiplomit erinevalt mu teisest kirjanikust sõbrast Tarmo Tedrest, kes on tulnud noorte C-klassi meistriks kolmikhüppes ja kel on males esimene järk ning kes siiani käib pidude ja juubelite ajal naaberkü­las suurt kasvu skulptoriga maadlemas. Ma pole kunagi näinud Andrust ühtegi jooksusammu tegemas, kellegagi kätt surumas või elegantse hüppega tänaval mõnda piirdeaeda ületamas. Rahvakir­janik ei oskagi kõrgust hüpata, küll aga omandas ta kooli keskastmes tehnika, kuidas saada üle kitse.

Ma olin kõige halvem sportlane oma klassis ega ei täitnud ühtegi VTK normi. Mulle lihtsalt ei meeldinud norme täita. Keskkoolis lõpetasin kehalise tundides käimise ja mingi veerand oli mul võim­lemine kaks.

Võiks ju arvata, et kui tulevasele kirja­nikule ei meeldi äkilisi liigutusi teha, on tema trumbid pikamaajooks ja murd­maasuusatamine, paraku pole aga ka nendelt distsipliinidelt midagi akti­vasse kanda.

Pikamaajooksus olid alati viimane?

Põhimõtteliselt küll. (Rõõmsalt.) Aga ma olin väga üllatunud, et ülikoolis murdmaarajal paljudest õpingukaaslas­test möödusin.

Need sinu kursusevennad polnud ju mingid spordimehed.

Seda küll. Aga ma sain mööda ka mõnest vene filoloogist ja ühest matemaatikust.

Kuidas suusatamises läks? Päris viima­seks ei jäänud?

Üks paks poiss oli alati minust tagapool. Suusatamine mulle tegelikult meeldis, käisime Paldiski maanteel hullumaja taga harjutamas. Kuigi seda uisusam­mu ma ei õppinudki ära. Kahju, et Eesti vabariigi ajal ei ole kordagi suuski alla saanud, viimati kooli suusatunnis 1988. aastal.

Kohtusin Andrusega esimest korda just sellel kuulsusrikkal aastal. Visuaalne mälu võib olla petlik, aga siis oli ta kas kergekaallane (− 60 kg) või kerge­keskkaallane (− 63 kg). Nüüd, 27 aastat hiljem on kaks puuda liha kontidele peale kasvanud.

Lapsepõlves elas Kivirähk Mustamäe VII mikrorajoonis, üheksakorruselise maja kolmandal korrusel, oli nohik, istus põhiliselt kodus ja luges raamatuid. Mine tea, mis oleks võinud juhtuda, kui maja lähedal oleks olnud mõni spordiplats. Saanuks ehk palli taga ajada, sest selle vastu poleks Andrusel midagi olnud.

Kui Andrus sai 16-aastaseks, kinkis Juhan nooremale vennale 16-kilose sangpommi. Alguses ta seda ikka natu­kene sikutas, aga siis jäi nurka tolmuma.

Kus see on?

Ema juures.

Armastatud nukunäitleja Ingrid Kivi­rähk, kes seitsmekümnendatel Uno Leiese „Tipi ja Täpi” lavastuses Tippi mängis, on küll endiselt hästi elu­rõõmus, aga siiski juba 84-aastane. Miks sa sangpommi ema juures hoiad, sindrinahk?

Kuidagi on nii juhtunud, et kolimiste käigus on see sinna jäänud.

Hommikvõimlemist ikka teed? Hantlid ja ekspander on kirjutuslaua all?

Vaikus …

Väga raske on sõbrast portreelugu teha. Olen kinkinud Andrusele kaks sammu­lugejat. Ühel ütles süsteem üles siis, kui rahvakirjanik selle koos suitsuka­laga, mida ta ühel üritusel ära süüa ei jaksanud, taskusse pani. Teine pidavat töötama, aga patarei olla parasja­gu tühi …

ENAMIK KIRJANIKKE EI TUNNE HÄSTI SPORDIMAAILMA

Sportlastest häid kirjanikke üldjuhul ei saa ja eesti ilukirjanduses häid spor­diraamatuid õieti polegi. Mihkel Tiksi „Korvpalliromaan” on muidugi kõva sõna, aga Kivirähu arvates see kirjandus-õpikutesse siiski ei mahu. Meil on küll luuletaja Juhan Sütiste, kes võitis 1927. aastal üliõpilasmängudel odaviskes kuldmedali ja tuli aasta hiljem isikliku rekordiga 59,07 Eesti meistriks, aga maailmarekord oli sel ajal juba 71,01.

Valter Heuer kirjutas „Meie Kerese” ja tuli Eesti meistriks males ning Münche­ni olümpiaraamatu autor Paavo Kivine hüppas 7,75 kaugust, aga nemad on ikkagi rohkem suurepärased esseistid ja literaadid.

Arvan, et tippsportlaste huvid on hoopis teised. Nad ei ole loomeinimesed, nad tegelevad muude asjadega.

Samas ei meenu esimese hooga ka maailmakirjanduse tippteoste seast ühtegi spordiraamatut.

„Kolmes musketäris” veheldi palju ja harrastati ka laskmist, aga vaevalt see spordiraamatute kategooriasse mahub. Hemingway kirjutas härjavõitlusest, aga see pole sport. Võib-olla on poksist raamatuid kirjutatud? Just kuritegevuse kandi pealt …

Meenub Richard Janno „Vutimehed. Kassisaba poisid”. Kuidas nad neid ründajaid, kaitsjaid ja poolkaitsjaid nimetasidki? Sturmavoid, pekid ja haavapekid. Lisaks veel kollkipper ja rehverii. Kivirähule meenub seepeale Jaan Rannap, kes oli nooruses kõva kau­gushüppaja ja kirjutanud mõnegi toreda spordijutu.

Aga võib ka öelda, et „Leiutajateküla Lottes” oli mesilane Susumu, kes õpetas kõigile judot. Algselt sündiski see teos Eesti Judoliidu tellimusel.

Muidugi! Ühel ööl, päev enne leiuta­misvõistlusi, ilmub salapärane Jaapani mesilane Susumu. Koos Susumuga tuleb ka judo. Terve Leiutajateküla õpib judot ning lõpuks otsustavad Bruno ja Lotte minna judovõistlustele. Nendega ühineb jänesepoiss Albert. Nad võitsid võistluse, mispeale Alberti isa Adalbert ütles: „Varsti saab Albert sama kuulsaks kui mina.”

Pingsa mõttetöö tulemusena meenub Kivirähule, et ka raamatus „Sirli, Siim ja saladused” oli isa unistus kuulsaks sportlaseks saada.

Aga ta oli püknilise kehaehitusega ja lodev mees. Tema unistus oli lüüa jalg­pallis üksi kõik väravad ja joosta, selg ees, kõigist mööda.

VAATEMÄNGULINE MEELELAHUTUS JA VASTUMEELNE KESKPÄRASUS

Foto: Mehis Oks
Foto: Mehis Oks

Kivirähk ei räägi kunagi ülivõrdes ega devalveeri selliseid sõnu nagu fantasti­line, geniaalne või super. Ta vaimustub üldse raskesti ja hoiab oma emotsioo­ne vaka all.

Enne Moskva olümpiamänge soetasid Kivirähud värviteleviisori ning pere pesamuna jälgis erilise tähelepanuga kergejõustiku ja suusatamise tele­ülekandeid.

Eriti suusatamist, mis oli visuaalselt ilus ja meeliköitev. Alpikellad helisesid, välis­maalastel olid kirjud joped seljas ja rajal liuglesid Juha Mieto, Thomas Wassberg ja Gunde Svan. Suusatamise maailma­meistrivõistlus oli suursündmus, need toimusid nelja aasta tagant, mitte nii nagu nüüd.

Nagu kõik tollased spordihuvilised poisid, kirjutas ka Andrus suusataja­te vaheaegu üles ja on pahur, et nüüd domineerib murdmaasuusatamises ühisstart.

1988. aastal võitis Holland Euroopa jalgpallimeistrivõistluste finaalis NSV Liitu 2 : 0 ja meie loo kangelane hakkas tulpidemaa fänniks.

Hakkasin jah! Ruud Gullit, Marco van Basten, Frank Rijkaard ja kes seal kõik veel olidki. Enne seda polnud Holland mitu korda finaalturniirile jõudnud ja Johan Cruyffi aegset Hollandi totaalset jalgpalli ma paraku ei mäleta …

Elu veereb nagu hernetera. 2001. aasta sügisel otsustasime sõpradega ette võtta bussireisi, et vaadata Hollandis Euroopa meistrivõistluste valiktsükli mängu. Noortekoondis kaotas Almelos 6 : 0, rahvuskoondis Eindhovenis 5 : 0. Mäletan, et hiilisime Andrusega noor­tekoondise mängu ajal pärast Eestile löödud esimesi väravaid VIP-tsooni. Nägime vist õnnetud välja, sest meile toodi kohe lohutuseks õlut. Hollandlas­te kolmandale ja neljandale väravale ei

pööranud me mingit tähelepanu, sest need lõi meie jaoks tundmatu noor­mees nimega Dirk Kuyt, nüüdseks 104 korda Hollandit rahvuskoondises esin­danud ja 24 väravat löönud ründetäht, kes hakkab oma karjääri lõpetama. Nii see aeg lendab …

Pärast rahvuskoondise mängu esimest poolaega, mis lõppes 5 : 0, tahtsime samuti ära hiilida. Aga siis meid ei lubatud ja mäng tuli lõpuni vaadata. Mis seal ikka, väga pettunud me ei olnud ja Hollandit maapõhja ei neednud. Muidu poleks ju endale sellelt reisilt Hollandi särki ostnud.

Oled ka väikest viisi naljamees − kas sport koomiline ei tundu? Näiteks multimiljonäridest jalgpallurid, kes jooksevad rohelisele murule trus­sikute väel.

Nad ei jookse enam ammu inetute trussikute ja maika väel nagu 50ndatel aastatel. See on nende töö ja ma ei näe selles midagi alandavat.

Kas kadedaks ei tee, et Christiano Ronaldo teenib nädalas sama palju kui sina kümne aastaga?

See on ropp töö. See raha ei tule neile sugugi kergelt kätte. Kunstlikult üles krutitud hinnad … Loomulikult ei ole nad seda väärt, ükski inimene ei ole sel­liseid summasid väärt. Nad mängiksid kindlasti ka väiksema raha eest. Pealegi kestab tippsport lühikest aega.

Aga vaata näitlejaid! Al Pacino, Robert De Niro ja Meryl Streep mängivad ka väikese raha eest teatrites, miks jalgpal­lurid peaksid teistsugused olema!?

Eesti spordi käekäik ei näi kirjanikku praegu ülemäära huvitavat. Ta vaatab alati Kanterit, jälgis Noole tegemisi ning hoidis Šmiguni ja Veerpalu võistlemistel silma peal.

Aga nüüd, kus eesti murdmaamees on liidrist kolm ringi maas, eeldaks ma ka reporterilt pieteeditunnet ja vai­kust eetris.

Miks? Ka meie sportlased, kes on treeningutel higi valanud, väärivad rahvusvahelisse telepilti sattumist.

Nojah, aga seda ei ole ilus mainida, kui ta viimasena staadionile jõuab. Nii nagu ei peaks tähelepanu pöö­rama mehele, kes ennast parasjagu metsa vahel sügab. See segab võistluse jälgimist, kui meie sportlastele liigset tähelepanu pööratakse.

Aga pane ennast sportlase olukorda. Katsu kordki olla tema nahas! Kust ta siis sponsorid leiab?

Arvan, et ta leiab endale kergemini sponsori, kui see viimaseks jäämine maha vaikitaks.

Meenub, et pärast San Marino − Eesti kohtumist väljendasin Kivirähule oma pahameelt meie meeste mängu pärast ja tunnistasin, et teisel poolajal hoidsin pigem pöialt kääbusriigi pallivõluritele. Et kui kolm punkti on mängus, milleks kahte poolitada! Et võtku kolm pigem see, kes seda rohkem väärib. Olin väga üllatunud, kui kuulsin, et rahvakirjanik seda mängu ei vaadanud.

Parem on selliseid mänge mitte vaada­ta, muidu tekivadki ebapatriootlikud mõtted ja hakkad maailma kõige nõr­gemale meeskonnale kaasa elama.

Sport on vaatemäng. Ma olen võimeline vaatama jalgpalli maailmameist­rivõistlustel kolme mängu päevas. Soovitan vastukaaluks Priit Pulle­ritsule kõigil jalgpallimatše vaadata, selle asemel et ise keskpärasel tasemel kusagil pusida. Vaadatagu tippmee­lelahutust!

Seevastu igapäevaelus meeldib mulle vaadata tavalisi toredaid inimesi. Käisin aastaid Kalevi ujulas ja sättisin ujumise neljapäeva peale, mil vana­mehed olid kohal. Tore oli näha, kuidas vanad sõbrad kokku saavad ja paja­tama kukuvad: kust kellelgi hommikul valutab ja kas võib ikka vahel ka napsi võtta. See, et nad olid spordiga seotud, polnud mulle üldse oluline.

Rahvateatri etendusi ma vaadata ei viitsi, aga ma olen pärast etendust esimene, kes nende toredate inimestega lava taha lobisema tõttab.

Tekst: Mart Soidro
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2015 juulis

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*