Koit Toomel on motopisik veres

foto Madis Sinivee

Muusik Koit Toome on õnnelik inimene. Tema lapsepõlv möödus sama lahedalt, nagu võib lugeda Astrid Lindgreni parimatest lasteraamatutest, nüüd teeb Koit aga tööd, mida armastab, ja fännab kirglikult motosporti. Istumegi Koiduga ühel kenal suvepäeval tunnikeseks maha, et ajada kübeke spordijuttu.

Foto: Kalle Veesaar
Foto: Kalle Veesaar

Tuleb välja, et regulaarselt ei ole Koit kunagi trennis käinud, kuid poisikesena oli ta vägagi sportlik. „Trennis ma ei käinud, aga terve lapsepõlve sõitsime ratastega ringi – Pelgulinnast Keila-Joale vanaema juurde, samuti Keila-Joal, Lohusalus ja kogu selles mereäärses kandis. Mul oli vana Turisti ratas, millel oli küll neli käiku, aga töötas ainult kolmas, muidu jooksis kett kohe maha, kuid sõitsin sellega hommikust õhtuni. Teine asi oli see, et mängisime väga palju tennist, pinksi, sulgpalli, korvpalli,” pöörab Koit pilgu ajas tagasi. Mees kinnitab veendunult, et tal oli kuldne lapsepõlv. „Mul olid väga head võimalused, sest ma veetsin suurema osa vabast ajast Keila-Joal, kus olid ministrite suvilad. Seal olid meie käsutuses kõikvõimalikud asjad alates privaatkinost lõpetades basseinide ja tenniseväljakuga.” Laulja meenutab, et võis sõpradega teha, mis pähe tuli, ja vanemad ei pidanud muretsema, sest tegemist oli kinnise alaga. „Võisime teha kõike – joosta, mängida ja ujumas käia, sest territoorium läks otsapidi mereni välja. Meil oli väga turvaline ja ilus lapsepõlv. Kui ma parajasti Keila-Joal ei olnud, siis veetsin aega teise vanaema juures Paides, kus sai käidud Vallimäel ja Paide tehisjärve ääres. Olen küll põline Tallinna poiss, siin sündinud ja elanud, aga vaba aeg on alati maal veedetud ja ma olen tõeline maafänn.”

Korvpalliarmastus

Kui on võimalus mõne masina rooli istuda, siis Koit ei jäta seda kasutamata. foto erakogu
Kui on võimalus mõne masina rooli istuda, siis Koit ei jäta seda kasutamata.
foto erakogu

Juba esimesest klassist alates Kivimäel Tallinna Muusikakeskkoolis õppinud poiss tunnistab, et tema absoluutne lemmiktund koolis oli hoopis kehaline kasvatus. „See oli kõikide poiste lemmik. Tegelikult oli kool ju 100% muusikalise suunitlusega, kus kõige tähtsamad olid muusikaained, aga meil oli väga kihvt kehalise kasvatuse õpetaja, kes oli kõikide poiste lemmik ja suutis panna meid, muusikapoisse, spordist huvituma,” räägib Koit imetlusega ja lisab, et kui võimalus avanes, mindi alati ka vahetunnil võimlasse korvi loopima. Samuti jäid poisid pärast tundide lõppu kooli korvpalli mängima. „Talvel sai Kivimäel suusatatud ja muul ajal igasugust sporti tehtud, jalgpalligi mängitud, aga meelisala oli korvpall.” Viimast nimetabki Koit spordialade hulgas oma esimeseks armastuseks. Seda on ta elus kõige rohkem mänginud ja kahetseb tõsiselt, et pole enam aastaid palliplatsile saanud.

Võitlejahing

Võidurõõmu ei kogeta ainult spordis, 2013. aasta detsembris kuulutati Koit „Su nägu kõlab tuttavalt” saate võitjaks foto Ilmar Saabas/Delfi/Eesti ajalehed/Scanpix
Võidurõõmu ei kogeta ainult spordis, 2013. aasta detsembris kuulutati Koit „Su nägu kõlab tuttavalt” saate võitjaks
foto Ilmar Saabas/Delfi/Eesti ajalehed/Scanpix

„Mul on palju traumasid olnud ja sellest on tegelikult nii palju probleeme tulnud. Välismaal pannakse lepingusse kirja, et artist ei tohigi vigastusohtlike spordialadega tegeleda. Ükskord ma ei saanud trauma tõttu pool aastat tööd teha, kaotasin suure summa ja nüüd ma ei julge mängida, hoian ennast ega riski enam,” selgitab laulja. Ta teab tänu korvpallile hästi, mida tähendab hüppeliigesevigastus, luumurd või sidemerebend. Palju vigastusi on tingitud eelkõige sellest, et kui Koit millegagi tegeleb, siis ei oska ta seda poolikult teha, kui mängib korvpalli, siis ikka kogu hingest. Ta tunnistab ennast kõhklemata vägagi hasartseks mängijaks. „Ma olen võitlejahingega – ma pean alati võitma! Suur võidutahe oli mul juba lapsena. Ma ei tahtnud kunagi kuskil niisama palli loopida, sest kui juba mänguks läks, siis tekkis alati võistlusmoment ja hasart – sa pead hästi tegema!”

Tennist võiks mängida

Koit (vasakul) on rõõmus, et tal oli väga õnnelik lapsepõlv foto erakogu
Koit (vasakul) on rõõmus, et tal oli väga õnnelik lapsepõlv foto erakogu

„Praegu on minu trenn see, et mul on pidevalt töös erinevad projektid ja igal õhtul esinemised, sageli kaks-kolm ülesastumist õhtu jooksul. Kui ma tulen lavalt ära, siis olen tihti nii läbimärg, et ninaotsast ka higi niriseb, nagu oleks riietega basseinis käinud,” kirjeldab Koit. Ta lisab, et kuigi ta ei jõua praegu ühegi trenniga regulaarselt tegeleda, siis võimaluse avanedes tahaks hakata taas tennist mängima. „Kahjuks ma praegu ei mängi, aga olen aastaid mõelnud, et võiks. Vahepeal käisin mõnda aega mängimas, aga siis ei olnud alati jälle kohta. Päris raske on leida Tallinnas vabu aegu ja kohti rentida on suhteliselt kallis. Mänguks on vaja ka võrdset partnerit, see on väga tähtis, muidu ei ole mõtet. Aga jah, tennis on küll üks asi, mille harrastamise tahaksin vanemast peast uuesti üles soojendada,” unistab Koit. Ta pöördub veel korraks jutuga tagasi selle juurde, kui oluline on mängida võrdse partneriga. „Mul oli Pääskülas sõber, kellega mängisime kogu aeg pinksi. Tema oli mitu aastat trennis käinud, aga mina ei käinud, hakkasin lihtsalt temaga koos mängima. Ta võitis mind alguses nii, et mul ei olnud mingit võimalust vastu saada, aga senikaua mängisime, kuni ühel hetkel hakkasin mina teda võitma. Tema ei arenenud edasi, aga mina arenesin, pidevalt endast tugevama vastasega mängides. Ma mäletan, mis tunne see oli, kui ma ühel päeval sain talle pähe teha,” on Koit veel praegugi rõõmus.

Motopisik

Foto: Kalle Veesaar
Foto: Kalle Veesaar

Eelneva põhjal on alust arvata, et kui Koit Toome ei tegeleks muusikaga, siis võiks ta vabalt olla edukas sportlane, kuid sugugi mitte korvpallur ega tennisist, vaid hoopis motosportlane. „Motospordipisik on Toomedel veres, minu onupoeg Marek Toome on eluaeg rallit sõitnud ja sõidab siiamaani nullautot, teine onupoeg on mitmekordne Eesti meister jäärajasõidus. Mu onu sõitis nii jää- kui ka söerada. Mäletan, kuidas käisime hipodroomil onu sõite vaatamas,” räägib Koit. Samas möönab ta, et temal endal ei olnud erilist varianti motospordiga tõsisemalt tegelema hakata, sest kogu aja võtsid ära muusikakeskkool ja poistekoor. „Mul ei jäänud kooliajal üldse aega niisama sõpradegagi hängida, sest mul oli pikad koolipäevad ja pärast seda olid poistekoor. Kui elu ei oleks muusika peale läinud, siis väga hea meelega oleksin motospordiga tegelenud, kas ralli, ringraja või vormeliga,” mõtiskleb Koit.

Vinge võidusõidurada

Möödunud suvel võistles Koit siiski n-ö hobi korras autoringraja Eesti meistrivõistlustel BMW 325 klassis. Koit kutsuti sinna osalema, kuna tema mootorispordipisik oli teada ja usuti ka seda, et ta suudab pakkuda korralikku konkurentsi. Talle võimaldati treener, tiim ja auto. „Sain seda maailma natukene ka seestpoolt nuusutada, võidusõitu proovida ja adrenaliini tunda. Kahekümne autoga koos stardirivis olla on vägev,” kinnitab Koit silmade põledes. Ta pole kitsi ka auto24 ringrada kiitma: „Meil on Audrus Baltimaade kõige vingem võidusõidurada, see on isegi üks põhjamaade kõige vingemaid radasid. Superkoht!”
Koit on kindel selles, et ringrada ja rallisõit on väga füüsilised spordialad. „Kui mu onupoeg tegeles ralliga, käisin mõnikord ralliautodes kõrval istumas või trennis kaasas, ja kui trenn lõppes, siis oli juht täiesti läbimärg. Samamoodi on ringrajal – sõidad viis ringi ära ja oledki läbimärg. See on tegelikult väga füüsiline ala, pinge ja kõik … see võtab korralikult läbi,” ütleb Koit, kes sai eelmisel suvel ka ise kogeda, kuidas ringrajasõitja treening välja näeb. „Esmalt käisime treeneriga koos sõitmas, siis analüüsisime ja vaatasime sõidujooni ja trajektoore, pidurduskohti, mida valesti sai tehtud, mida õigesti. Siis proovisime aega sõita ja pidasime aru, kus saab midagi parandada, kus saab aega võita ja kuidas kurvides käituda. Siis sain juba üksinda sõita ning taas analüüsisime ja mõõtsime, kui palju ringiaeg paraneb. Alguses õnnestus mul ikka päris kõvasti sekundeid aegadest maha kärpida ja lõpuks saime väga konkurentsivõimelised ringiajad. Enne oma elu esimest kvalifikatsiooni olin teinud ainult neli treeningut ja sõitsin välja neljanda aja,” meenutab Koit.

Hullumeelne tempo

Vasakult: Andres Ringo (võistlusinsener, tagas auto auto korrasoleku, ettevalmistamise, seadistamise), Martin Laur (sõidutreener); Koit ja Andres Hall foto Madis Sinivee
Vasakult: Andres Ringo (võistlusinsener, tagas auto auto korrasoleku, ettevalmistamise, seadistamise), Martin Laur (sõidutreener); Koit ja Andres Hall
foto Madis Sinivee

Kuigi Koidul tuli sõit hästi välja ja meeldis talle endale hullupööra, ei õnnestunud tervet hooaega kaasa teha. Laulja kirjeldab ilmekalt tolleaegset tempokat päevakava, kus olid vaheldumisi pikitud esinemised ja võidusõit ning tal tuli mõnikord päevas mitu korda ülikond sõidukombinesooni vastu vahetada ja vastupidi. „Võistlusnädalalõpp algas ju neljapäevast ja kestis pühapäevani, aga minu töönädal algab täpselt samal ajal. Kui teised võistlejad elasid mõnusalt, sõitsid ringrajal ja läksid hiljem hotelli puhkama, siis minul olid lisaks esinemised,” räägib Koit ja tuletab meelde, et mõnikord oli ta saanud öösel ainult 3−4 tundi magada, ringraja kõrval ehk veel tunnikese lisaks, siis oli vaja juba kvalifikatsiooni sõita ning pärast seda kohe kombe maha visata, ülikond selga panna ja Võrru esinema sõita. Hommikul saabus mees tagasi, olles bensiinijaamas kaks tundi tukkunud, sealt otse võistlusautosse, pärast sõitu jälle autost välja, kiire riietevahetus ja taas lavale. „See oli hullumeelne koormus, aga ma nii hirmsasti tahtsin seda tunda ja proovida. Mulle pakuti sel aastal ka, aga kahjuks ei jõua. Olin eelmisel suvel nii läbi ja väsinud, see oli päris õudne,” tunnistab Koit ning möönab tõsiasja, et muusiku puhul on võistlemine ja muude hobidega tegelemine väga piiratud, sest need toimuvad tavaliselt nn normaalsete inimeste elurütmi järgi nädalavahetustel, aga see on just see aeg, kus artistid on tööl.

Mees mehe vastu

Aga mis on see, mis Koitu ringrajasõidu ja motospordi juures kõige enam köidab? Kas kiirus või miski muu? Olgu vahepeal öeldud, et BMW-ga ringrajal sõites küündis auto spidomeetrinäit 180 kilomeetrini tunnis. „Kõik köidab, aga adrenaliin ikka kõige rohkem. Mul ei olnud ju enne mees mehe vastu võistlemise kogemust, see oli täiesti null. Üksinda saad rajal trenni teha, parandada ja lihvida oma sõiduoskusi, aega paremaks timmida ja sekundeid maha saada, kuid mees mehe vastu võistlust ei saa üksi treenida,” selgitab Koit. „Kui ikkagi korraga on juba 15 või 20 autot rajal, siis see on midagi muud. Esimene sõit oligi mul selline adrenaliinipauk ja šokk, et … Kui umbes 170−180 km/h kiiruse juures on teine auto kõrval, siis …” jätab Koit mitu lauset lõpetamata, aga tema näost võib aimata, et emotsioon oli eriline. Mees meenutab, et sõitis ka korra rajalt välja, sest jäi sekundi murdosa võrra liiga kauaks peeglisse vaatama. „Ma aimasin seda, et sellises mees-mehe-olukorras võib midagi juhtuda. Jäin vist mõtlema, kuidas olukorra lahendan, kes mis trajektoori võtab, ja pidurdusmaa läks pikaks ning sõitsingi rajalt välja, aga midagi hullu ei juhtunud.”

Petrolhead

Adrenaliin on see, mis Koidu kiirete autode rooli ajab foto erakogu
Adrenaliin on see, mis Koidu kiirete autode rooli ajab
foto erakogu

Koit usub, et motospordipisik on tema perekonnal veres ja selle olemust kirjeldada on keeruline. „Mul on väga palju tuttavaid, keda igasugune võidusõit täiesti külmaks jätab, ja seda võlu ei olegi võimalik seletada − see kas meeldib sulle või ei. Kui sa oled n-ö petrolhead, siis oled. See feeling on kirjeldamatu, kuidas sa oled autoga üks ja oled traksidega nii kinni tõmmatud, et ei saa millimeetritki liigutada, ja kuidas sa tunned auto iga väikestki liigutust – kuidas ta käitub, kuidas ta pidurdab, kuidas ta kurvi läheb, kas auto läheb külglibisemisesse või ei lähe, kas õnnestub mingid kurvid ja trajektoorid ideaalselt välja võtta jne. Kui teed mitme autoga koos trenni ja teine auto sõidab kõrval, siis tekib kohe võistlusmoment ja hasart, et kui teised autod on ees, siis kas ja kuidas sa neile järele jõuad,” on Koit mõtetega poolenisti võistlusautos. „Käisin hiljuti ringraja ääres esinemas ja sain jälle sõita. Mõtlesin, et äkki on tunne kadunud, aga hasart tuli jälle sisse. Kui vähegi aega on, siis tahaksin sel aastal veel sõitma minna. Olen käinud ka niimoodi jäärajal kaifi mõttes harjutamas ja väga äge on.”

Vormelifänn

Motosport ei ole võõras ka Koidu elukaaslasele Kaia Triisale, sest naine on ju pärit krossiperekonnast. Koit meenutab, et Kaiaga lähemalt tuttavaks saamisel mängis ka motosport oma osa. „Olime tuttavate juures peol ja Kaia oli seal ühe teise noormehega, aga me jäime ühel hetkel rõdu peale lobisema ja ma imestasin, et mis asi see on – keegi tütarlaps räägib minuga motospordist ja on täiesti kursis kõikide asjadega! Ma ei olnud sellist asja varem kogenud, nii et leidsime kohe ühise teema, rääkisime seal pikalt ja laialt nii krossist kui vormelist,” lausub Koit.

Ka tugitoolisportlasena eelistab Koit motoalasid ning kuigi ta on enamasti tööga hõivatud ja paljude asjade jaoks mahti ei ole, siis selles on ta küll veendunud, et vormeli jaoks leiab alati aega. „Kui vaja siis tuleb järele vaadata. Muidugi praegu ei ole vormelis kõige paremad ajad, see ei ole kahjuks enam nii köitev, põnev ja kaasahaarav kui omal ajal. Vormel on muutunud kuidagi liiga roheliseks, steriilseks, reglementeerituks ja kuivaks alaks. Minu lemmikaeg oli siis, kui veel Senna, Prost, Berger, Alesi ja Mansell sõitsid ning hiljem Häkkinen. Korralik mees mehe vastu sõit. Elektroonikat ei olnud niipalju ja autod tegid ikka õiget häält, nagu Ferrari 3.0L V12, või V10 ja V8 mootorid. See oli kuidagi ehe ja kihvt aeg. Praegu enam tankimisi ei toimu, mootorid ei laula, möödasõitu on vähe ja üks tiim on teistest nii peajagu üle, et igavaks läheb. Sa tead juba iga kord, et Mercedes võidab või Lewis Hamilton sõidab teistel jälle eest ära, seal ei ole midagi vaadata,” kurdab Koit.

Ei saanud hingatagi!

Möödunud suvel auto24 ringil foto Ardi Truija Pärnu Postimees/Scanpix
Möödunud suvel auto24 ringil
foto Ardi Truija Pärnu Postimees/Scanpix

Tegelikult on mees leidnud vormeli kõrvale ka uue telelemmiku Moto GP näol. „Olen selle täielik fänn, see on nagu tsiklite vormel 1, ma ei jäta ühtki etappi vaatamata,” ütleb ta. Samas ei ole Koidule võõras paljude tuttavate suhtumine, et mida on vormelis või Moto GP-s vaadata, ainult üks mõttetu kihutamine. Aga ta ei proovigi teisi oma usku pöörata. „See on sama asi, kui keegi, kes näiteks liblikaid kogub, üritaks mulle selgeks teha, kui tohutult põnev see on. Siis ma ilmselt kuulaksin samamoodi nagu hiina keelt ega saaks sellest aru. Aga kui sa tead kõike – tiimide tausta ja ajalugu, kust tiimid on tulnud, mis seisus olnud, milline on sõitjate taust, kuidas areng toimub, kuidas keegi põrub või ennast ületab −, siis on põnev vaadata. Sa pead taustsüsteemi teadma! Näiteks Valentino Rossi on täielik legend. Viimane Moto GP sõit oli nii põnev, et ma ei saanud hingata ka!”

Süda läheb soojaks

Moto GP paadunud austaja sai Koidust pärast seda kui ta käis Hispaanias Jerezis üht etappi vaatamas. „Pärast seda ei ole mul ükski võistlus vaatamata jäänud. Kui ma ei saa otse jälgida, siis salvestan ja vaatan järele.” Koidu sõnul on võistlust isegi siis põnev tagantjärele vaadata, kui tulemus on juba teada. „Muidugi ma üritan siis uudiseid mitte jälgida ja õnneks meie uudistes Moto GP-d väga palju ei kajastata, aga vormel 1-ga on mul sageli nii, et mingi hinna eest ei tahaks teada, kes võitis, aga lõpuks teen mingisuguse raadio lahti ja kuulen ikka ette ära,” muigab mees.
Ringrajast rääkides tulevad Koidule meelde ka Kalevi suursõidud Pirital, kus ta lapsena sagedasti pealtvaatajana kohal oli. „Ma armastan mootoriõli lõhna. Mul tuleb kohe lapsepõlv meelde, kui seda lõhna tunnen, sest tol ajal hõljus ringraja ääres motikate Castroli õli lõhn. Mul läheb kohe südame alt soojaks, see on nii ilus,” ütleb Koit lõpetuseks sellise tooniga, mis iga naisterahva tolle Castroli peale kadedaks teeks

Tekst: Merilin Piirsalu
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2015 augustis

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*