Väikest kasvu suurmees – Lembit Peegel

Lembit Peegel Atlanta olümpiamängudel 1996. aastal Foto: Erakogu

Fotograaf Lembit Peegel sai 2007. aastal riikliku elutööpreemia, ent ei pannud õnneks fotoaparaati varna ega jalgu seinale. Ostis hoopis hiljuti 5000 euro eest moodsa aparatuuri. Vanameister siiski kahtleb pisut, kas sellises vanuses tasus investeerida. Mart Soidro usub, et tasus küll.

See võis olla 40 aastat tagasi, kui esmakordselt Lembit Peegli pilte märkasin. Spordilehe tähelepaneliku lugejana tundsin ma reportaažide ja võistlustulemuste kõrval huvi ka uduste, tänapäeva mõistes trükitehniliselt kohutavate fotode ja nende tegijate vastu. Nii jäigi silma Peegli nimi. Küsisin oma klassiõelt Ritalt, läbinisti viieliselt tüdrukult, ega nimekas fotograaf juhtumisi ta isa ole. Oligi! Hakkasin oma klassiõesse paugupealt aupaklikumalt suhtuma, mis sellises „õrnas eas” on pigem erand kui reegel.

Aastad möödusid ja ega ma täpselt mäletagi, millal esimest korda silmast silma mõnel spordivõistlusel kohtusime. Küllap hakkas meister silma kõigepealt oma lühikese kasvu tõttu. Teised fotograafid küürutasid ja kükitasid pilte tehes, Lembit seisis tähtsalt kõigi ees, suur kaamera kõhu peal, andes oma kohalolekuga mõista, kes neist võistlustest parima pildi teeb.

Lembit Peegli fotod kaunistavad minu kolme korvpalliraamatut Aleksei Tammistest, Martin Müürsepast ja Priit Tomsonist. Ma ei tea, mida ma oleks ilma temata teinud! Kusagilt arhiivist leidnuks ehk suure surmaga mõne pildi meie suurkujudest, aga hakata mõistatama, mis aastal see hetk jäädvustati ja kes võiks olla see number 9 särki kandev vastasmängija … Peegliga oli aga asi lihtne − ta tõi laserplaadil oma visiooni raamatukangelasest, minu asi oli teha sellest oma valik.

Üks viimaseid matše poksiringis 1959. aastal. Lembit Peegel on parempoolne nahkkindamees
Foto: Erakogu

„VANEMAD KARTSID, ET MINUST SAAB LAADAKAKLEJA.”

Lembit on pealinna poiss, kes elas lapsepõlves Tatari tänaval. Samas majas, kus hiljem tegutses kuulus Lily striptiisibaar. Kui Tallinna 20. keskkool (praegune Tallinna ühisgümnaasium) kolis 1949. aasta sügisel Kevade tänavalt Pärnu maanteele, uuris Peegli pere, kas oleks võimalik marakratt kiviviske kaugusel olevasse Tallinna 2. keskkooli (praegune Tallinna reaalkool) üle viia. Muidugi oli võimalik, sest klassitoad olid sel sügisel harjumatult tühjad.

Kullam-Lõssov-Kruus-Putmaaker olid oma kuulsuse tipus ja loomulikult tahtis ka Lembit Peegel korvpalluriks saada. Ta käis pioneeride palees luusimas ja koguni asja uurimas, mängis lühikest aega Marko Kristali isaga ühes „komandos”, aga sai peagi aru, et oma väikese kasvu tõttu pole tal korvpalliväljakule asja. Kui vajalikust pikkusest jäänuks puudu sentimeeter või kaks, vahest kripeldaks Lembitu süda siiamaani, aga piltlikult öeldes jäi tulevasel piltnikul pikkusest puudu jala jagu. 1936. aastal sündinud Lembit Peegel on 157 sentimeetrit pikk, samasse aastakäiku kuuluval ja Eesti läbi aegade ühel andekaimal korvpalluril Mart Lagal oli kasvu 195 sentimeetrit.

Peegel läks poksitrenni.

Olude sunnil. Vanemad muidugi ei tahtnud, et ma poksiga tegelen. Kartsid, et minust saab laadakakleja. Aga löömisoskust oli vaja, sest suuremad poisid tulid väiksematele kallale. Kui ka see ei aidanud, pistsin jooksu. Mul olid väga kiired jalad.

Poks oli sel ajal populaarne, eriti eestlaste hulgas. Kuigi trennis käis ka vene poisse, õppisid nad keele kiiresti selgeks ja välja kujunes monoliitne seltskond. 1954. aastal tuli Lembit Eesti NSV noortemeistriks ja sai auhinnaks hõbedast moosilusika. Väärt auhind, mille eest saaks tänapäeval 90 eurot. Maestro ise tahtnuks nooruses poksida kukk-kaalus (kuni 54 kilogrammi), aga spordiühingu Spartak huvides võistles ta kärbeskaalus (kuni 51 kilogrammi).

Eluskaalu oli mul siis 54−55 kilogrammi ja 3−4 kilo võistlusteks alla võtta oli päris raske. Tollal käis see väga primitiivselt ja mõjus tervisele. Kukk-kaalus meeldis mulle rohkem ja pea töötas poksiringis paremini.

1957. ja 1958. aastal võitis Peegel kärbeskaalus Eesti meistrivõistlustelt hõbemedali, aga riputas siis ootamatult poksikindad varna. Ühes varasemas usutluses on Lembit öelnud, et ei tahtnud kogu aeg kaalu maha võtta ja tegi lõppkokkuvõttes õigesti, sest muidu oleks ta lolliks taotud …

Ühel aastal oleksin kindlasti kukk-kaalus meistriks tulnud, aga pandi võistlema kergemate hulgas. Kuid kas see ongi nii tähtis? Mis see medal mulle elus ikka oleks andnud, Mart?

Ma ei tea. Aga Valgetähe V klassi teenetemärk (2001) ja riiklik spordipreemia elutöö eest (2007) on kindlasti kõvem sõna kui püüdmata jäänud sinilind kukk-kaalu poksis.

Kuivad faktid kinnitavad vaid, et kolmekümnest matšist sai poksija Peegel 21 võitu ja põrandale pole teda kordagi löödud.

Jah, aga silmade ees olen taevatähti näinud küll. Siis, kui vastane tabas lõualuu närvi.

Tavainimesele seostub poks kuritegevuse ja allmaailmaga. Meenuvad Mari Möldre mälestused oma abikaasast Ruut Tarmost, ühest meie omapärasemast ja armastatumast näitlejast, kes oli nagu Lembitki 157 sentimeetrit pikk. Kui näitlejatepaar pärast etendust oma Narva maantee koju jõudis, ootas neid korteris ees kutsumata külaline. Ruut Tarmo ümberkehestamisvõime ja läbilõikavalt kile hääl sundisid kohkunud murdvarga põgenema. Alles hiljem sai näitlejapaar teada, et taandujaks ei olnud mitte suvaline pikanäpumees, vaid endine esikinnas ja Berliini olümpiamängude hõbemedalivõitja Nikolai Stepulov (1913−1968). Lembit Peegel on juhtunuga kursis.

Olen Stepulovi tausta uurinud. Juba enne sõda tegi ta oma rusikatega ilma. Ärimehed sokutasid ta kusagile laohoidjaks, andsid väikese taskuraha ja tegid lõuna välja. Meie mõistes oli ta turvamees. Stepulov läks vene võimuga kaasa, aga ega me täpselt teagi, mida ta sõja ajal tegi. Ta oli kleptomaan, varastas jommis peaga Kadriorus vana raudteetammi lähedalt nööri pealt pesu ära! Tollal karistati varguste eest rangelt, korduva vahelejäämise korral sai 3−4 aastat.

Ka meie teine kuulus poksija Anton Raadik (1917−1999) oli Ameerika Ühendriikides maffia küüsis. Aga tuleme tänapäevale ja kodule lähemale! Karl Leman (1907−1991) oli lugupeetud poksitreener, aga keskmine eestlane seostab tema nime kuritegeliku maailma poksiklubiga, kus Boriss Malinovski ja Jevgeni Kolesnikov poksiliidu presidendi Kalev Kallo heakskiidul askeldasid ja õiendasid.

Käisin 3−4 kuud Karl Lemani juures trennis. Leningradi oblastist pärit kooliõpetaja, rääkis eesti keelt aktsendiga, aga oli väga intelligentne inimene. Nojah, kui ta sai poksikoondise vanemtreeneriks, hakkas ta Venemaalt poisse siia tooma. Kui1958. aastal kuulus Eesti koondisesse üheksa eestlast ja üks venelane, siis kümme aastat hiljem oli olukord vastupidine − üks eestlane ja üheksa venelast.

Aga mis puudutab Lemani poksiklubi, siis see oli muidugi kattevarjuks tehtud.

KAOTAS POKSIMATŠI JA SOETAS SOOME PUSSI

1956. aastal lõpetas Peegel keskkooli, kuid Tallinna Polütehnilisse Instituuti sisse ei saanud. Läks siis ENSV sõjakomissari Ivan Tuhkru juurde (kelle noorem vend Paul avaldas 2002. aastal vanuigi siivutu autobiograafia „Elu rõõmud”) ja kurtis oma kurba saatust. Ega me ju täpselt teagi, mida Lembit kindralmajorile kokku jahvatas, aga bronni sõjaväest ta igatahes sai.

Noormees oli vahepeal töötu, aga siis võeti ta juveelivabrikusse hõbelusikate lihvijaks. Kaks nädalat töötas ta ka nukuteatris, aga mitte näitlejana, nagu võiks arvata, vaid lavatöölisena. Siis sai Peeglist kullakapslite treial, mis oli peenem töö ja mille eest maksti loomulikult paremini. Kultusfilmist „Viini postmark” võib jääda mulje, et Vene ajal võeti tööd (filmis siis juustu) koju kaasa.

Varastada ei saanud! Kui keegi midagi virutas, maksid kõik selle võrdsetes osades kinni.

16. novembril 1958. aastal peeti Lappeenranna ratsamaneežis viie tuhande vaataja ees Eesti ja Soome poksijate maavõistlus, mille põhjanaabrid võitsid seisuga 6:4. Kukk-kaalus esindas Eestit Lembit Peegel, kes küll matši kaotas, kuid päevarahade (10 dollarit), Smena fotoaparaadi ja valgusmõõtja eest tolle aja mõistes korraliku varanduse soetas.

Ühes varasemas artiklis on Peegel tagasihoidlikult maininud, et hankis ülikonnariide, spordikoti ja kikilipsu. Nüüd selgub, et nii kesise pagasiga meie kangelane üle Soome lahe siiski tagasi ei purjetanud.

Õele ostsin tafti, mis oli hinnatud kleidiriie siis ja on ka praegu ning millest jätkus ka mu abikaasale. (Usaldusklikult sosistades) Endale tõin ka kingad ja pussnoa!

Vahetame teemat, Lembit!

Kavgolovos 1987. aastal. Allar Levandi (nr 7) konkurendist mööda pressimas
Foto: Lembit Peegel

„ABIKAASALE MEELDISID MU PILDID, TEMA TOETUSEL HAKKASINGI PILDISTAMA.”

1958. aasta 8. märtsil ostis Lembit Peegel endale fotoaparaadi Zork (tšekk on siiamaani alles), millega tegi 1959. aastal oma lõbuks Tallinna Kalevi ja Kaunase Žalgirise korvpallimatšist oma esimesed spordipildid. Esimene pilt Tallinna Juveelitehase suusatamisvõistlustest ilmus 1963. aasta 8. veebruaril Spordilehes. Otsisin selle vana foto rahvusraamatukogust üles. Midagi pole öelda, igavesti vägev pilt. Kuigi kõigest 9 x 5,5 sentimeetrit, ilma pildiallkirja ja autori nimeta. Peegel on jäädvustanud Aruküla männimetsas vahelduvtõuget tegeva suusataja tehnika juveliiri täpsusega: suusakepp ja vabajala suusk moodustavad lumise männimetsa taustal ilusa 90-kraadise nurga.

Olin siis juba abielus ja abikaasale meeldisid mu pildid. Kui poleks meeldinud, võib-olla poleks ma hakanudki pildistama?

Kolm rubla sain selle pildi eest. Ei saa öelda, et palju enne mind olid olnud kõrgemad honorarid. Kehakultuuris maksti viis rubla pildi eest, teinekord pandi rohkem pilte ja midagi ikka teenisid.

(Kurvalt) Nojah, praegu proovib ka mõni toimetus, näiteks Õhtuleht, mult pildi kaheksa euro ehk pudeli viina eest saada … Tollal sai paari pudeli viina eest terve autokoorma telliseid. Mäletan seda täpselt, sest ehitasime vanematega sel ajal vanaisa krundile maja. Nüüd ei saa mitte midagi.

Saab ikka! Uurisin ehitusmaterjalide hindu – praegu saaks kaheksa euro eest 17 tellist. Aga see selleks. Mingem tagasi 1963. aastasse, mil Peegel õppis 27-aastaselt selgeks uue ameti ja temast sai Tallinna Mõõduriistade Tehase lukksepp, hiljem instrumentaallukksepp ja laboritöötaja. Vabal ajal käis ta pildistamas neid võistlusi, mille vastu teised huvi ei tundnud, tegi oma tööd naudinguga ja pressis end pisitasa kutseliste spordifotograafide vahele. Konkurents oli tihe, sest eelmise põlvkonna pildistajad Gunnar Vaidla (1919−2007), Toomas Aring (1920−2012), Isi Trapido (1921−2003) ja Uno Oksbusch (1922−1992) olid kõik rohkem või vähem tegijad. Esimene tunnustus tuli 1969. aastal Eesti−Soome fotograafide maavõistluselt, kus peaauhinna vääriliseks peeti Peegli õhtuhämaruses jäädvustatud panoraamvaadet Tehnika tänava viaduktilt.

Aga nüüd ei saaks seda pilti enam teha, sest puud on ette kasvanud. Selle eest sain suure VEF transistorraadio. Abikaasal oli hea seda kuulata, kui mind kodus polnud.

Teine esikoht tuli 1988. aastal ja seda pilti teame me kõik – lumipesu-teksatagis juubeldav Erika Salumäe kümne tuhande austaja keskel Raekoja platsil.

Aastail 1977−1987 oli Lembit ühingu Autom instruktor-fotograaf, legendaarse tegevdirektori Valdur Tammingu (1935−2014) kaitsva tiiva all.

Valdur võttis mu tööle ja ütles: „Igal esmaspäeval pead kell kaheksa hommikul kohal olema ja töö ära tegema. Teistel päevadel tee mis tahad. Maksan sulle 110 rubla mitte millegi eest.”

Nii paradoksaalne kui see ka pole, sai Peeglist palgaline spordipiltnik alles siis, kui ta oli vähemasti Eesti noorema põlvkonna ajakirjanike jaoks juba selle ala parim. 1. oktoobril 1987 hakkas ilmuma Maaleht ja Peegel valiti 12 konkurendi hulgast nädalalehe fotokorrespondendiks. Ta haaras võimalusest kinni ja tegi elava klassiku Olev Antoniga (1935−1998) hulga vahvaid fotoreportaaže.

Ta palus mul teha teistsuguseid pilte kui ETA (Eesti Telegraafiagentuur, M. S.) meile saatis. Hakkasin Olevi kõrval elu teise nurga alt nägema ja teistmoodi mõtlema.

Spordilehte jõudis Peegel juba lehe langusajal, Päevalehte kutsuti ta 1993. aastal.

Gunnar Press kutsus. Olin kokku ostnud suure hulga paberit ja kemikaale, et hakata vabakutseliseks. Keldris on praegugi veel päris suur hulk sellest alles.

Olümpiavõitja Erika Salumäe Raekoja platsil 4. oktoobril 1988
Foto: Lembit Peegel

„OLEN KÄINUD NELJADEL OLÜMPIAMÄNGUDEL JA TÖÖ ASJUS 50 RIIGIS.”

Barcelona olümpiamängudel oli mul 500 peseetat (kolm eurot, M. S.) taskus, selle eest oleks saanud ühe šokolaadi. Kui läksime hotellis hommikust sööma, vaatasin, et raadio- ja televisioonipoisid olid tulnud kilekottidega, et toitu kaasa võtta. Ma võtsin siis ka, mis sa hädaga teed, vaja ju kolm nädalat ära elada! Võtsin selle ajaga 6−7 kilo alla. Mul oli palju materjali, paraku kasutati seda olümpiaraamatus vähe.

Lillehammeris ja Naganos oli tore, aga Atlantas kõige parem. Sealt sain kõige paremad fotod ja honorari. Eesti Päevalehe peatoimetaja Kalle Muuli pidas sõna ja maksis hästi.

Lembit Peegel on ühes varasemas usutluses kurtnud, et tippvõistlustel eelistatakse suurriikide fotograafe, Atlantas võitles ta aga end moodsa viievõistluse finišis ameeriklasi kuradile saates heale positsioonile – vaadake olümpiaraamatust leheküljelt 383, kui halastamatu võib olla sport ja milline pilt sündis! Viis meetrit enne finišijoont komistab liider Eduard Zenovka ja temast möödub Aleksander Parõgin. Mine võta nüüd kinni, kas maaslamaja tahaks haarata käestlastud kuldmedalist, käeulatuses olevast finišilindist või mööduvast konkurendist. Palusin Peeglilt sellele fotole autogrammi, aga ega ta seda väga anda tahtnud. Viimaks siiski nõustus ja signeeris hästi õrnalt oma meistriteose olümpiaraamatus.

Juubilar FC Flora särgis 2011. aastal
Foto: Erakogu

Ja siis saabus digitaalajastu. Lembit ostis „päris hea kaamera” ja tegi sellega 2003. aastal esimese pildi. Kas temasugust meistrit tõredaks ei tee, et kalli aparaadiga võib iga loll korraliku foto teha? Vanasti oli aru saada, kes oli professionaal, kes asjaarmastaja. Nüüd enam mitte.

Jah, nüüd teeb fotoaparaat kogu töö ära. Kui teed 1000 kaadrit, siis 600 võib kohe prügikasti visata ja allesjäänutest saab tavaliselt kümmekond head pilti. Sorteerimine on sama töö kui vanasti pimikus istumine.

Mul on aastatega väljakujunenud kindlad kohad, kust pildistada. Eks konkurentidel on need enam-vähem teada ja nad on enne võistlusi seal varakult kohal. Aga ma ei aja neid minema.

Wembley 2007. aastal, “Kohtume veel!”
Foto: Erakogu

Millest sa unistad, Lembit?

Unistus on teha pildiraamat, kus oleks 140 pilti ja iga pildi juures oma lugu. Pool piltidest on juba väljavalitud.

Tekst: Mart Soidro
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2015 septembris

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*