Eklektiline Marilyn Jurman leidis joogast rahu

Foto: Rasmus Jurkatam

„Olen ise väike, kuid mu ramm on suur,” sõnas Vladimir Beekmani raamatukangelane Aatomik. Täpselt sama võiks öelda Marilyn Jurman, kes on pealtnäha pisike nääps, aga jaksab tegeleda lugematu hulga asjadega.

Foto: Rasmus Jurkatam
Foto: Rasmus Jurkatam

Jurman kogus laiemat tuntust rollidega teatud ringkonnas lausa kultuslikeks saanud telesarjades „Kättemaksukontor”, „Saare sosinad” ja „Mägede varjud”, samuti sketšisaates „Heeringas Veenuse õlal”. Ta on esinenud lauljana Eurovisiooni kohalikus eelvoorus ja lahutanud iluuisutajana televaatajate meeli grandioosses projektis „Tähed jääl”. Viimastel aastatel on Marilyn jõudnud leheveergudele ja portaalidesse ka seoses teiste spordialade harrastamisega.

Aga kes on Marilyn Jurman?

„Ma ei saaks öelda, et ma suudaksin klassikalises mõttes defineerida end mingi elukutse kaudu,” sõnab Marilyn. „Ma olen proovinud, aga midagi pole teha, ma tunnen, et olen lihtsalt inimene. Ma ei usu, et peaksin end muudmoodi defineerima.”

Ometi tõdeb Marilyn, et veel mõni aasta tagasi sammus ta väga kindlameelselt näitlemise rajal ja sisuliselt uppus sellesse. „Ma vist tegin seda ühel hetkel nii palju korraga, et ma lihtsalt väsisin sellest,” selgitab ta. „Sõitsin ikka aastaid mitu korda päevas ühest linnast teise ja tegin mitut etendust korraga. Samal ajal mängisin muidugi ka erinevates teleseriaalides. Tegin seda nii palju, kuni tundsin, et vajan puhkust.”
Umbes kolm aastat tagasi otsustas Marilyn rajalt maha astuda. Ta sõitis mõneks ajaks Ameerika Ühendriikidesse ega otsinud kodumaale naasmise järel enam aktiivselt näitlemisega seotud tööotsi. „Ega väga ei pakutud ka ja need vähesed asjad, mida pakuti, ei sobitunud ajagraafikusse või langesid muudel põhjustel ära,” meenutab Marilyn.

Järsku oli Marilynil tublist vaba aega, et tegeleda asjadega, millega ta kunagi oli tegelenud, aga mis oravarattas pööreldes olid tagaplaanile jäänud − kunst, sport, enesearendamine selle kõige laiemas tähenduses … „Kõik muu hakkas nii huvitavana tunduma ja hingele nii palju pakkuma, et ma ei otsinud enam teed tagasi näitlemise juurde.”

Jurman ei välista, et tal võib ühel hetkel tohutu lavaigatsus tekkida, kuid praegu ta seda juhtumas ei näe. „Seda on tegelikult natuke valus öelda,” sõnab Marilyn vaiksel häälel, „iseendale tunnistada, et ma saan kohe kolmekümneaastaseks ja vahetan elukutset. See, mida olin otsustanud teha 18-aastaselt, polegi see, mida tahan elu lõpuni teha.”

Tõepoolest, 29-aastane Marilyn Jurman on mõistnud, et elul on talle hoopis teistsugused plaanid ja tee, millel ta praegu kõnnib, tundub talle väga õige valikuna.

Esimene joogatund rasedate õpilaste ees

Foto: Rasmus Jurkatam
Foto: Rasmus Jurkatam

Aga mis tee see siis on? Selleks peame minema intervjuu algusse, kui pisike nääps nimega Marilyn Jurman saabus suure spordikotiga, et anda intervjuu ajakirjale Sport. Too päev oli Marilyni elus vägagi tähendusrikas, sest tolle päeva hommikul kell pool kaheksa andis Marilyn oma elu esimese joogatunni. Just joogaõpetajana näeb Marilyn vähemalt praegu oma tulevikku.

„Ma läksin asendusõpetajaks, mis tähendas, et klass oli täis. Üle kümne inimese!” kirjeldab Marilyn õhinaga. „Ja kaks õpilast olid muidugi, supsti, rasedad. Koolitus kogu raha eest! Ütlesin neile, et olge armsad ja ärge kukerpalle tehke! Nad vastasid, et polnud plaaniski.”

Marilyni sõnul oli esimene joogatund talle väga emotsionaalne kogemus. „Ma sain aru, kui suur vastutus see on. Õpilased teevad kõik sinu liigutused üks ühele järele. On ülioluline, et sa õpetajana teaksid, millised on kehale loomulikud asendid. Neid asendeid peab ise kogu aeg praktiseerima. Ei saa olla õpetaja, kui ise iga päev joogaga ei tegele.”

Marilyn tegelebki iga päev joogaga, juba pikka aega, kuid ta meenutab, et kui ta kolm aastat tagasi oma esimesse joogatundi läks, pulbitses temas paras annus skepsist. Just nimelt tundi, sest sõna „trenn” jooga puhul ei tarvitata. Marilyn räägib, et jooga teeb küll higiseks, aga peamiselt hingamise tõttu. „Keha muutub soojemaks ja sa hingad kogu aeg ühtlaselt läbi nina. Liigesed lähevad soojaks ja tänu sellele saad kõiki vajalikke asendeid võtta.”

Jooga on hinge ravim

Foto: Rasmus Jurkatam
Foto: Rasmus Jurkatam

Aga tagasi Marilyni ja jooga esmakohtumise juurde: „Ma olin parasjagu uisusaatest välja langenud ja kurb, sest olin selle nimel kõvasti trenni teinud. Tundsin, et peaksin kuskil edasi treenima. Sõbranna kutsus mind joogasse, aga ajasin sõrgu vastu. Jooga tundus mulle paras nämmutamine, mitte trenn, millest saaks reaalset kasu.”

Esimene tund Tallinnas Ristiku tänaval asuvas Joogaruumis läks aga nii, et Marilyn tundis hoonest väljudes, et jooga on just see, millega ta tahab elu lõpuni tegeleda. „Ja selline tunne on mul siiamaani. Mul pole kordagi tekkinud mõtet, et tegelen joogaga ainult natuke aega ja jätan selle siis tagaplaanile.”

Joogast on saanud Marilynile tema eklektilise elu keskne puu. „Jooga juures paelub mind eelkõige selle vaimne osa, füüsiline pool tuleb boonusena kaasa. Jooga on hinge ravim.”

Spordilembene Marilyn tegeleb ashtanga-joogaga, mis on oma olemuselt küllaltki aktiivne. Ta toob esile, et jooga sobib suurepäraselt kõigi teiste spordialade kõrvalalaks. „Jooga on kõige suurem heategu, mille sa saad oma kehale ja vaimule teha. Teised spordialad lisaks treenimisele ka kurnavad sind ja su liigeseid ning paratamatult on vigastuste oht küllaltki suur. Jooga aitab liigeseid ja lihaseid balansis hoida, et sa ennast ei vigastaks ja suudaksid terve olla. Lisaks on jooga peamiselt hingamistehnika. Ujjay-hingamine alandab vererõhku ja rahustab su meelt. Sinna juurde tuleb veel mediteerimine, mis vähendab ärevust,” räägib Marilyn, kes nimetab joogat oma heaks abikaasaks, kes ei lähe kunagi tema juurest minema. „See võib teoreetiliselt väga ilusasti kõlada, aga kuna ma olen sellega pikka aega tegelenud, siis saangi öelda, et see toimib: kui teen joogat, siis tunnen ennast õnnelikumana. Jooga paitab mind.”

Tunnike joogat juhatab päeva sisse

Joogal on Marilyni päevakavas väga kindel koht. Ta ärkab hommikul ja teeb enne muid tegemisi tund aega joogat. „See on minu hommikuvõimlemine, et päev saaks ilusa alguse. Mõni joob tassi kohvi ja vaatab aknast välja, aga mina teen joogat.” Selline elustiil on Marilynil väljakujunenud viimaste kuude jooksul, varem tegeles ta joogaga suvalisel vabal hetkel. „Mõnikord oli mul ainult 20 minutit vaba aega, et teha oma päikesetervitust. Jooga on olnud mulle ka lõdvestuseks pärast rasket füüsilist treeningut.”

Elustiiliks kujunes jooga Marilynile siis, kui ta otsustas läbida joogaõpetaja koolituse. Tegemist oli tõelise intensiivkoolitusega, mille käigus õpilased ärkasid kolm nädalat järjest kell seitse hommikul, tegid kaks korda päevas trenni ning tudeerisid vahepealsete loengute käigus anatoomia, mediteerimise, filosoofia ja sanskriti keele põhitõdesid. Kokku läbis koolituse viis inimest.

„Meie õpetaja ütles koolituse lõpus, et nüüd on jälle viis inimest juures, kelle seltskonnas on vähem õnnetu olla,” muigab Marilyn, kes on täiesti veendunud, et joogaga tegeleva inimese seltskonnas on väga mõnus olla, sest need inimesed on rahulikud, õnnelikud ja tolerantsed.

Mida õpetab joogaõpetaja? Marilyn lükkab kohe ümber teda ennastki esimese tunni eel painanud stereotüübi, et joogatund koosneb idamaise filosoofia nämmutamisest. „Joogafilosoofia on tegelikult see, et õpilast õpetab tema enda keha. Mina vaatan õpetajana lihtsalt, et õpilane endale liiga ei teeks. Ma näitan talle asendeid ette ja annan talle oma energiat edasi.”

Väliselt sarnanebki joogatund teiste rühmatreeningutega − õpetaja näitab asendid ja liikumised ette ning õpilased teevad järele. Sisemiselt toimub Marilyni sõnul aga see, et õpetaja aitab märksõnadega õpilastel rahuneda ja oma keha kuulata. „Ma ütlen näiteks, et liiguta paremat puusa rohkem allapoole või aseta käsi selle koha asemel sinna ja nii edasi. Verbaalselt ma mingit filosoofiat edasi ei anna. Seda hakkab õpilane ise tunnetama, kui ta pikemat aega mu tunnis käib.”

Isehakanud tervisesportlasel on sihikul täispikk jooksumaraton

Kui jooga on Marilynile keskne puu, siis millised tegevused mahuvad kõrvalharudesse? „Praegu on elu kujunenud niimoodi, et kõik, mis ma ette võtan, on seotud spordiga. Nimetan end isehakanud tervisesportlaseks,” naerab Marilyn ja nimetab oma harrastustena rattasõitu, uisutamist, rühmatreeninguid, hantlite tõstmis, jooksmist ja isegi laskmist. Nimelt läbis Marilyn laskmiskoolituse. „Otsustasin lihtsalt, et omandan ühe oskuse. Õppisin pool aastat laskmist ning usun, et oskan nüüd näitlejana turvaliselt ja loomulikult püstolit käsitseda.”

Jooksmisega on seotud aga Marilyni järgmine suur väljakutse, nimelt plaanib ta septembris läbida SEB Tallinna maratonil täispika maratonidistantsi. „Ma saan natuke ikka ise ka aru, et see on hullumeelne otsus. Ega see vist väga tüüpiline pole, et inimene valmistub maratoniks nii, et teeb iga päev mitu tundi joogat.”

Julguse end maratonile kirja panna sai Marilyn eelmisel aastal, kui otsustas ühe järjekordse uitmõtte najal jalgrattaga Amsterdami sõita. Ja sõitiski! „Ja ma ei saanudki surma! Sõitsin iga päev 100 kilomeetrit. Ma arvan, et mu maratoniidee tekkiski siis, kui ma selle jalgrattamatka olin ära teinud. Ma tundsin, et kui sellega hakkama sain, siis saan ka maratoniga hakkama. Varem poleks ma ilmselt julgenud seda otsust vastu võtta.”

Maratoniks valmistumine on Marilynil kulgenud üle kivide ja kändude: peamiselt on ta jooksnud spordiklubis jooksulindil, jaanuarist märtsi lõpuni sattus ta lindile kolm kuni viis korda nädalas ja lippas seal 5−10 kilomeetrit. Seejärel läks ta paariks kuuks USA-sse, kus jooksutreeningud jäid tagaplaanile. „See-eest käisin kahel jooksuvõistlusel – üks oli 10 ja teine 12 kilomeetrit pikk. Esimese läbisin 50 minutiga ja teise tunniga.”

Marilyn tõdeb, et jooksutreeningute anatoomiasse pole ta eriti süüvinud. Ta üritas küll vastava kirjandusega tutvuda, kuid mõistis siis, et kindla plaani järgi maratoniks valmistumine on selline teadus, et ta peaks kogu oma elu maratoni järgi sättima. „Nüüd ma pigem mängin iseenda ja oma võimetega. Olen üritanud joosta treeningutel nii, et alustan hästi aeglaselt, umbes viiendal kilomeetril reguleerin lindi kiirusele 10 km/h, jooksen niimoodi 10. kilomeetrini ja siis lippan viimase kilomeetri kiirusega 12 km/h.”
Pulsikella Marilynil veel pole, kuid ta on võtnud nõuks enne maratoni selle abivahendi hankida, et tundmatul distantsil oleks veidigi lihtsam tempot reguleerida. „Keegi juba hoiatas mind, et 35. kilomeetril tahad kindlasti surra. Siis mõtled, et 40 kilomeetrit jooksed ikka kuidagi ära ja viimased kaks kilomeetrit lihtsalt roomad,” naerab Marilyn. „Mu sõbranna soovitas näiteks, et paneksin kontsakingad jalga ja kõnniksin uhkelt need 42 kilomeetrit läbi!”

Lääne inimesele ei tohi India stiilis joogaga selga sadada

Marilyni jaoks pole üllatus, et joogast on saanud lääne ühiskonna moeröögatus. „Sellel on oma põhjus − jooga lihtsalt toimib! Jooga on India suurim kink maailmale, aga inimesed ei tea seda veel,” tsiteerib Marilyn kaasaegse jooga isaks peetavat Tirumalai Krishnamacharyat, kes rajas oma saja eluaasta jooksul tõelise koolkonna.

Samas hoiatab Marilyn suhtumise eest, mille järgi tuleb kõike teha nii nagu jooga sünnimaal Indias. „Me oleme ikkagi lääne inimesed. Me pole Indias elanud ja kasvanud ning väikesest peale põlvili suppi söönud,” sõnab ta, „me oleme suurema osa elust istunud tooli peal ja sülearvuti taga, me ei saa sundida end sellistesse asenditesse, milles väikesed India poisid on olnud alates teisest eluaastast. Lääne inimesele ei tohi joogaga niimoodi selga sadada.”

Marilyn ütleb, et soovib joogaõpetajana oma õpilast tasapisi suunata sinna, kus keha hakkaks vaikselt balanssi minema. „Tihtipeale näeme kõrvalt teist inimest, kes hoiab seistes üht õlga natuke allpool või nõjatub ühele puusale. Kui aastaid nii teha, siis ebaloomulikud asendid süvenevad ja 60-aastaselt on tarvis puusaliiges välja vahetada. Joogaga saad keha tasapisi suunata asendisse, kus ta teenib sind kõrge eani.”.

Sõbranna: Marilyn vaimustub südamest ja täiega

Foto: Erakogu
Foto: Erakogu

Marilyn Jurman jõudis esimest korda joogatundi tänu oma heale sõbrannale, kelle kunstnikunimi on Neoon Must ning kes ta kolm aastat tagasi endaga kaasa kutsus. „Marilyn on kogu aeg igasuguseid spordialasid teinud ja heas vormis olnud. Ta on selline tüdruk, kes suudab teha plaksuga kätekõverdusi ja on väga hea painduvusega,” uskus Neoon kohe, et Marilynile sobib jooga.

Kuigi sõbranna sõnul sukeldub Marilyn uutesse asjadesse üpris kergelt, tuli talle siiski üllatusena, et Marilyn on oma joogahuviga õpetajapaberiteni jõudnud. „Kui ta koolituselt tagasi tuli, sain temalt kohe eratunni ja see oli väga mõnus,” kiidab Neoon. „Marilyn on väga tähelepanelik. Talle on omane kohaolu ja suur keskendumine ning see teeb temast hea õpetaja. Joogas on palju poose ja eri inimestele sobivad erinevad poosid paremini või halvemini. Ma usun, et ta suudab oma õpilaste võimeid väga tähelepanulikult hinnata ja neid aidata.”

Marilyni plaanile täispikal maratonil osaleda on sõbrannal üpris otsekohene seisukoht. „Täitsa hull!” naerab ta. „Ta üritas mind ka kaasa meelitada, aga mu põlved ei kannata kahjuks nii pikka jooksudistantsi.”
Üldiselt suutvat Marilyn oma sõpru suurepäraselt vähem või rohkem hullumeelsetesse ettevõtmistesse kaasata. „Kui ta ikka millestki vaimustub, siis südamest ja täiega, ning kui keegi midagi nii suure kire ja säraga teeb, siis paratamatult süttivad ka inimesed tema ümber.”

Tekst: Taavi Libe
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2015 septembris

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*