Kui Eesti pallimängumaastikul ringi vaadata, pole erilist põhjust kahelda, et suurtest sportmängudest on viimasel kümnendil edukaim olnud võrkpall: maikuus otsustavates EM-valikmängudes Rootsist jagu saanud meeste vollekoondis mängib kolmandat korda kuue aasta jooksul Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril.
Sportlik tulemus pole jõudnud vastavusse laiema huviga ala vastu. Võrkpalliuudised koguvad spordiportaalides jalgpalli- ja korvpalliuudistest vähem klikke ja kommentaare ning võrkpallikoondislaste näod pole rahva seas tuntuks saanud. Samale tõdemusele jõudis aasta eest ka Eesti Võrkpalli Liit, kes ei hakanud probleemi nähes jaanalinnu kombel pead liiva alla peitma, vaid suundus lahendust otsima.
Tausta teadmata võib öelda, et võrkpall on lahenduse leidnud. Spordimeediat iga päev jälgivad inimesed on kindlasti märganud, et tänavu on võrkpalluritega varasemast enam intervjuusid ilmunud, ka niisuguseid, kus põhirõhk pole sellel, kuidas palli üle võrgu lüüa. Spordi piiridest välja murdmiseks saab vaieldamatult nimetada populaarse ansambliga Põhja-Tallinn salvestatud laulu „Per aspera ad astra”, millest valmis ka muusikavideo.
Muutuste arhitekt on Toomas Vara, kes töötab möödunud aasta lõpust võrkpalliliidu turundusjuhina. Keskmise spordisõbra pilgu läbi tundub, et Vara suundus võrkpalli arendama sisuliselt konkurentide telgist. Tema turundusoskusi on varem kasutanud ka Eesti Jalgpalli Liit ning tema hääl on jalgpallisõpradele kindlasti tuntud TV6 ja Viasat Sport Balticu jalgpalliülekannetest, kus ta moodustab Kalev Kruusiga hinnatud kommentaatoritetandemi.
„Ju nad teadsid, et mul on palju vaba aega. Paar korda vestlesin alaliidu inimestega, saime ühiselt aru, et meie mõtted liiguvad sama rada pidi, ja lõime käed,” meenutab Vara seda, kuidas võrkpallurid ta oma paati meelitasid.
Foto: Volley.ee
Korvpalli ja jalgpalli varjus
Alustuseks oli Vara sõnul tarvis välja selgitada, kas hüpoteesid sellest, milline on võrkpalli kuvand Eestis, vastavad üleüldse tõele. Uuringufirmast saabunud info vastas laias laastus ootustele: võrkpalli kuvand on tänu headele tulemustele küll positiivne, kuid inimesed peavad jalgpalli ja korvpalli enda jaoks kõvasti olulisemaks kui võrkpalli.
„Ühesõnaga saime aru, et meil on edukas pallimänguala, mis on sisuliselt peidus,” selgitab Vara. „Samas, kui turunduslikult läheneda, on meil võrkpalli näol olemas hea „toode”. Meil on korralikult mängiv koondis, mille liikmed on Euroopas korralikes liigades laiali, ja meil on liiga, mille sportlik tase on üpris hea.”
Vara räägib, kuidas ta tööd alustades märkas üsna kiiresti, et koondis võib heal tasemel mängida, kuid kodusele võrkpallisõbrale teda ei eksisteeri. „Tuli välja, et eestlased on vollekoondist oma silmaga väga harva mängimas näinud. Koondise kapten Kert Toobal ütles näiteks, et ta ei mäletagi, millal viimati Eestis mängis.”
Vilets olukord sai lahenduse tänu Euroopa liigale, kus Eesti suurema osa alagrupimängudest enda korraldada võttis. Tagantjärele spekuleerib Vara, et pidev kodupubliku ees mängimine võis Poolas toimunud finaalturniiril kahe kaotuse näol kättegi maksta, aga rahva teadvusse jõudmise seisukohalt oli lõppenud suvi hädavajalik. „Me saime muuta koondise käegakatsutavaks. Olime terve suve pildil ja praegu on ehk mitukümmend inimest rohkem, kes tänavapildis Kert Toobali ja Ardo Kreegi ära tunneks.”
Koondislased teevad koostööd
Vara on rõõmus, et kõik koondislased on tema ideedega kaasa tulnud. Keegi ei hakanud porisema, miks peaks tipptasemel pallimängija muusikavideos kooripoissi mängima, kui tema palk välisklubis sellest kõige vähematki ei olene. „Olles koondisekuttidega paar kuud koostööd teinud, võin südamerahuga öelda, et neil on missioonitunne olemas,” kiidab Vara. „Kui võtta Kert Toobali näide, siis tema saab väga hästi aru, et tippvõrkpallis on tal jäänud ehk kolm-neli aastat, ja ta armastab võrkpalli nii palju, et tahab ilmselt alaga mingitmoodi edasi tegeleda. Seetõttu on Eesti võrkpalli tulevik talle südameasi.”
Nii jõuamegi võrkpalli turundusprojekti tuumani. Alaliit soovib, et aina rohkem inimesi mängiks võrkpalli. „Ja see tuleb ainult laste pealt. Minuvanused ei hakka enam täie hooga võrkpalli mängima,” räägib 48-aastane Vara ja lisab, et lasteni jõudmiseks on vaja toimivaid eeskujusid. „Seetõttu oligi tarvis koondislased pildile tuua.”
Toomas Vara jutustab salgamata, et turundusplaani välja töötades võeti võrkpallikoondisest kilbile kolm-neli mängijat, kelles nähti n-ö potentsiaali. „Oluline oli see, et mängija oleks inimesena huvitav, et tal oleks huvitav taust või hobi ja mõistagi, et tegemist oleks intelligentse inimesega, kelle juttu on huvitav kuulata,” räägib Vara. „Kui mõni aasta tagasi oli ajakirjanikele selge, et enne koondisemänge valiti Avo Keele telefoninumber, siis praegu valitakse ehk Kert Toobali oma, sest kõik on aru saanud, et ta on tubli ja tark sell, kes räägib hästi.”
Siiski märgib Vara, et Eesti koondislased võivad koguda küll tuntust, kuid jalgpalli ja korvpalli trumbid võrkpalli ees peituvad hoopis välismaa staarides. „Ma ei hakka salgama, et jalgpall on kõige populaarsem spordiala Eestis,” räägib Vara, „aga sama kindel olen ma selles, et jalgpalliliidu tegelased kuni Aivar Pohlakuni välja teavad, et jalgpalli populaarsust Eestis ei vea Ats Purje ja Konstantin Vassiljev, vaid Lionel Messi ja Cristiano Ronaldo.”
Oma väitele kinnituse leidmiseks ei ole Varal tarvis turunduskoolitustel käia, piisab sellest, kui ta viib oma 7-aastase poja jalgpallitrenni. „Trennis jookseb ringi kakskümmend väikest jalgpallisärkides poissi − kümme on Ronaldod ja kümme on Messid, mitte ühtegi kuradima Kostja Vassiljevit,” naerab Vara ja räägib juurde linnalegendi. Paar aastat tagasi oli rahvusvahelise võrkpalliliidu koosoleku teemaks turundus ning konsultant pani oma etteaste alguseks võrkpalliisade ette seinale pildi ja palus tõsta käe neil, kes pildil oleva tegelase ära tunnevad. „Kümme protsenti saalisviibinutest tõstis käe. Tuli välja, et see oli eelmise hooaja võrkpalli meistrite liiga parim mängija. Mulle kõlab see linnalegend täitsa usutavana.”
Kuidas püsida pildil, aga vältida ebareaalseid ootuseid?
Septembri alguses toimunud korvpalli Euroopa meistrivõistluste ajal jõudis kodumaisesse meediasse mõiste ületurundamine, millega põhjendati avalikkuses kerkinud liigset ootust Eesti koondise esituste suhtes. Väidetav ületurundamine päädis sellega, et Eesti kaotused Tšehhile ja Belgiale viisid fännid šokiseisundisse.
Korvpallikoondisele Riias kaasa elamas käinud Toomas Vara ütleb, et hirm ületurundamise ees jõudis tema teadvusesse juba enne korvpalli Euroopa meistrivõistlusi. „Küsimused on keerulised,” ohkab Vara. „Kuidas rääkida, et see, mis tulema hakkab, on vägev asi, aga samas öelda, et meil on vastas kõvad satsid.”
Võrkpallikoondisel on oktoobris toimuval EM-i finaalturniiril vastas Euroopa absoluutsed tippmeeskonnad Prantsusmaa ja Itaalia ning heal tasemel Horvaatia. „Tõenäosus, et jääme võiduta, on siiski päris suur. Horvaatia vastu on meie šansid 50:50, aga kommunikatsioonis ei saa ju öelda, et me läheme sinna ja tuleme kohe koju tagasi” arutleb ta, „Me tahame öelda, et EM-ile pääsemine on juba isegi saavutus, aga me läheme Torinosse võitlema ja tahame väljakult ära minna, pea püsti.”
Heade mängudega Ukraina ja Leedu vastu suutis korvpallikoondis end EM-il rehabiliteerida. Vara usub, et turniirieelses kommunikatsioonis pandi siiski mööda ja raske kivi heidab ta just meedia kapsaaeda. „Pärast alagruppide loosimist ei selgitatud inimestele, et see pole kerge alagrupp, vaid lihtsalt võimalikest kergeim alagrupp. Lihtsale korvpallisõbrale, keda nägime Riias tuhandete kaupa, jäi mulje, et meil on väga hea võimalus alagrupist edasi pääseda. Samas jäeti tähelepanuta, kuidas Rauno Pehka sugused mehed ütlesid, et kui me saame ühegi võidu, on juba hästi.”
Tekst: Taavi Libe
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2015 oktoobris
