Appi, võistlus algab!

Marek Niit foto Marko Mumm/EKJL

Mis nüüd saab? Mis värvi särk selga panna? Mida pealtvaatajad minust arvavad? Kas ma olen kõik õigesti teinud? Need küsimused kerkivad sportlase pähe tavaliselt enne olulist võistlust. Uurime, kas säärase ajugümnastikaga on mõtet oma pead vaevata.

Treeningutel tuleb kõik ideaalselt välja, kuid võistlustel, kui kohtunik paneb vile suhu ja tribüünidele kogunevad pealtvaatajad, tekib tunne, et üks harjutuskord jäi puudu. Põlved värisevad, kõhus hakkab keerama ja juhe hakkab kokku jooksma. Eeltoodud kirjeldus on ehk pisut dramaatiline, kuid suuremal või vähemal määral on võistluseelse ärevusega kokku puutunud vist kõik tipp- ja harrastussportlased. Mida siis teha – loobuda võistlemisest või see kõik enda kasuks tööle panna?

Võistluseelsest ärevusest doktoritöö kirjutanud endine tipprannavõrkpallur Kristjan Kais uuris, millest seisund koosneb ja kuidas see tulemust mõjutab. „Patsientidena” olid vaatluse all 30 Eesti tippu kuuluvat võrk-, korv- ja rannavõrkpallurit. Ühe hooaja vältel kirjeldasid sportlased ankeeti täites oma võistluseelset seisundit.

„Selgus, et kõige rohkem mõjutab tulemust enesekindlus,” märgib Kais, kes 2005. aastal Tartu ülikoolis doktoritöö edukalt kaitses. „Igal inimesel on ülemine ja alumine taluvuslävi. Parimad tulemused tulevad, kui ärevusseisund on keskmine. Samas olgu ärevust pigem rohkem – liigse apaatsuse korral tulemust ei tule. Näiteks kui kogenud pallur läheb nõrga vastase vastu n-ö mängu ära pidama, siis suure tõenäosusega sealt midagi head loota pole.”

Soojendus aitab ärevust maandada või pinget kruvida

Pole alust teoorial, et pabistan, järelikult teen kehva tulemuse. 2007. aastal koos Rivo Vesikuga Zagrebi MK-etapi võitnud Kais annab paar lihtsat näpunäidet. „Kui tunned loidust, tee kiire ja äkiline soojendus, mis pulsi lakke ja higi lahti lööb! Liigset ärevust aitab ohjata pikem ja rahulikum ettevalmistus,” soovitab Kais.

Põhitööna Tartu ülikoolis lektorina leiba teeniva ja selle kõrvalt Nõo sisehallis Eesti tüdrukute rannavõrkpallikoondist juhendava Kaisi sõnum noortele on aga konkreetne. „Esmalt tuleb palju trenni teha ja väljakul olla, elukool on hästi oluline. Sporti pole võimalik laua taga õppida ja teadusraamatuid lugedes medaleid ei võideta. Tulemus tuleb kogemuste kaudu nagu ehitajatel,” võrdleb Kais.

Eesti parim suusasprinter Peeter Kümmel meenutab aga, et nooruspõlves kippus liigne pabistamine tulemusi mõjutama ja seda loomulikult negatiivses võtmes. „Mõtlesin endamisi, kes on stardis, kes on minu ees ja minu taga ning milline on ilm,” kerib Kümmel ajaratast tagasi. „Usun, et selle tundega on kõik sportlased rinda pistnud. Mina olen aga kasvanud koos võimega ärevust enda kasuks tööle panna. Parim treening on võistlus, see on nagu õpiprotsess. Kui tunnen, et olen endast kõik andnud, siis mõnikord on viiendast kohast suurem rahulolu kui teisest kohast.”

Aastaid tippsuusatamisega kokku puutunud Kümmel on oma silmaga näinud, kuidas tippvormis konkurendid läbi põlevad. „On olnud mehi, kes näitavad eelsõidus võimsat tulemust, kuid paar tundi hiljem kõrbevad veerandfinaalis täielikult,” räägib Kümmel.

Kindlaid võistluseelseid rutiine või õnnetoovaid talismane kolmedel olümpiamängudel osalenud Kümmelil pole. „Suusamüts ei aita, 99,9% sõltub ikka mehest endast,” rõhutab ta. „Olen kasutanud ka psühholoogi abi. Pean ennast tugeva võitlejavaimuga sportlaseks, kuid soovisin saada nõu, kuidas keskenduda stardile ja taktikale. Suusasprint on eriti agressiivne ja tihti esineb ka piiripealset tegevust, mis kaamera vaatevälja ei jõua. Paljud riskeerivad jalgpalli mõistes punase kaardiga. Olen enda jaoks selgeks mõelnud, et pean end lühikese aja jooksul kokku võtma ja kõik järgnev on juba lõõgastus.”

Peeter Kümmel foto Eesti Suusaliit
Peeter Kümmel
foto Eesti Suusaliit

Tiitlivõistlust ei saa treeninguks teisendada

Boheemlasliku suhtumise poolest tuntud sprinter Marek Niit möönab, et enne starti võiks rohkem liblikaid kõhus olla. „Minu puhul sõltub palju sellest, kelle vastu jooksen,” arutleb juunioride maailmameister. „Kui kõrval seisab sama või suurema kaliibriga vastane, on närvipinge suurem – see meeldib mulle, sest pean ennast võidujooksjaks.”

Sõltuvalt tujust kasutab Niit, kelle nimele kuuluvad 100, 200, 300 ja 400 meetri jooksu Eesti välisrekordid, võistluseks valmistudes erinevaid metoodikaid. Kui tahab, kuulab kõrvaklappidest muusikat – meeleolust lähtuvalt karmimat või lõõgastavamat –, kui tahab, ajab treeneri ja kaasvõistlejatega juttu.

„Aga ekstreemseid näiteid?” pärin Niiduki hüüdnime kandvalt välejalalt. „Üks vend oksendas enne starti, jooksis ära ja oksendas siis jälle,” ütleb Ameeria Ühendriikides, Orlando eeslinnas professionaalse grupiga treenides Rio de Janeiro olümpiaks valmistuv Niit.

Võistlus on stressirohke olukord

Kogenud ujumistreeneri Riho Aljandi sõnul mõjutab stardieelne ärevus rohkem lapsi ja kujunemisjärgus sportlasi. „Nende puhul võib ette tulla valestarte ning vees olles laguneb tehnika ja unustatakse kokkulepitud taktika,” loetleb Aljand.

Iluvõimleja taustaga spordipsühholoog Snežana Stoljarova aga toonitab, et võistluseelne närvipinge on täiesti normaalne asi. On väga loomulik, et pingeline olukord tekitab muretsemist ja sellega kaasnevad sellised mõtted nagu ma teen kindlasti vigu, ma ei saavuta loodetud tulemust, ma vean kaaslasi alt, mida arvavad treener ja lapsevanemad. Viimased punktid käivad eelkõige noorte kohta.

„Võistlus ongi stressirohke olukord. Tihtipeale ongi ainult üks võimalus tulemust teha, näiteks iluvõimlemises on kava sooritamiseks aega poolteist minutit,” selgitab Stoljarova. „Olla maailmameistrivõistlustel ja sisendada endale, et tegemist on treeninguga – see on võimatu. Heaks soorituseks tuleb õigetele asjadele keskenduda ja segajatele mitte tähelepanu pöörata. Pingeliseks olukorraks tuleb valmis olla ja seda eelnevalt simuleerida. Võimlemises näiteks tehakse kontrolltreeninguid.”

Igal sportlasel võiks olla n-ö evakuatsiooniplaan

Tallinna ja Lundi ülikoolides psühholoogiat tudeerinud ja Rootsis ka teise magistrikraadi teinud Stoljarova teab oma kogemuste põhjal, et spordipsühholoogia alane koostöö võib sõltuvalt individuaalsetest vajadustest erinevalt aega võtta, kuid reeglina nõuab vaimsete oskuste treenimine pühendumist ja aega. Valdavalt jalgpallurite, tennisistide ja võimlejatega kokku puutunud Stoljarova sõnul läheb sportlastel pilt pärast psühholoogi juures käimist palju selgemaks.

„Näiteks hoonetes on tulekahju korral abiks evakuatsiooniplaan, sarnane tegevuskava peaks olema ka igal sportlasel võistlusteks. Tuleb endale selgeks teha asjad, mida saab mõjutada ja mida mitte, keskenduda varakult õigetele tegevustele. Liiga palju ärevusele mõeldes kaob õige fookus ja soorituse ajal oma muremõtetele tähelepanu pööramine ei tule kasuks. Koostöös sportlasega tuleb üles leida kasulikud keskendumispunktid. Ühesõnaga vaimsete oskuste treenimisel kasutatakse konkreetseid tehnikaid,” räägib Stoljarova.

Ligi kaks kümnendit ilu- ja rühmvõimlemisega tegelenud Stoljarova soovitab kõikidel sportlastel, ka neil, kel enda hinnangul konkreetseid probleeme pole, spordipsühholoogia ja vaimse treeninguga tegeleda. „Ideaalse variandina võiks spordipsühholoogi teenus olla normaalne treeningute osa. Tegelikult on eesmärk probleeme ennetada, kuid Eestis on see vist kaugem tulevik,” nendib Stoljarova.

Tatjana Fomina foto Marek Kolk
Tatjana Fomina
foto Marek Kolk

Tatjana Fomina – male suurmeister, kümnekordne Eesti meister

Pikkade aastate jooksul olen õppinud end vormis hoidma ja põhjalikult võistlusteks valmistuma. Võistlused on tavaliselt pikka aega ette teada ja ootamatusi tuleb harva ette.

Males sõltub ettevalmistus sellest, kas tegemist on individuaalse või võistkondliku jõuprooviga. Armastan naiskondlikke matše, sest siis ümbritsevad mind kogu aeg toredad inimesed. Samas tähendab see päevarežiimi järgimist, sest tavaliselt minnakse ühel ja samal ajal magama ning ärgatakse koos, ühiselt toimuvad söömised ja ka jalutuskäigud. Üksinda võistlustel olles saan päevakava paika panna vaid enda vajadusi arvestades.

Mulle meeldib võistluse eelsel õhtul voodis raamatut lugeda. Võtan kaasa lühivormidest, näiteks novellidest koosneva raamatu, sest selle saab vajadusel kiiresti käest ära panna. Romaanidega on see oht, et tahan selle öösel ühe jutiga läbi lugeda.

Olen korduvalt eiranud tavapärast võistlusteks valmistumist ja käinud kaugetel maadel ekskursioonidel – ühelt poolt võtab see pingeid maha ja teisalt avab silmaringi. Olen kuulnud, et ei tohiks sedaviisi energiat kulutada, kuid tahan alati võistlustelt ka tükikese hingele kaasa võtta.

Tipptasemel male on nagu köiel kõndimine, isegi valitsev maailmameister Magnus Carlsen tunnistas hiljuti, et tal läks rehkendus sassi. See aga ei pruugi automaatselt kaotust tähendada – ootamatu käik võib ka vastase segadusse ajada.

Tekst: Andres Kalvik
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2015 novembris

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*