Roald Johannson – maratoonar, kes ei oska suusatada

foto Rasmus Jurkatam

2010. aasta 22. veebruari õhtul istus teleajakirjanik Roald Johannson Solarise keskuses „Ringvaate” stuudios ja rääkis päev varem läbitud Tartu suusamaratonist. Tema keha valutas ja ta lubas, et sellist hullumeelsust ta enam ette ei võta.

Kui 36-aastane Johannson oleks saanud sügishooajal Kanal 2 eetrisse jõudnud saates „5 aastat hiljem” iseennast intervjueerida, oleks tal see 2010. aasta vestlus suu parajalt muigele vedanud. Esimesele Tartu suusamaratonile on järgnenud veel neli. Vähe sellest – Roald on läbi teinud Soome kuulsaima suusamaratoni Finlandiahiihto, kuningliku Vasaloppeti Rootsis ja jooksumaratoni Berliinis.
Teleekraanilt väga elava ja žestikuleeriva karakterina silma jäänud Roald on lapseeast saati püsimatu olnud. Pelgulinnas üles kasvanud poiss tagus vene poistega jalgpalli ja fännas Argentina ebajumalat Diego Maradonat, aga ise üheski trennis pikemalt vastu ei pidanud. „Kadrioru Dünamo hallis toimunud tennisetreeningutel pidasin vastu vist terve aasta, aga Mustamäel vehklemistrennis jätkus mul püsivust ainult üheks päevaks,” naerab Roald.

Oma suusataustast kõneldes meenutab Roald vanaema, kes poisikese mõnel korral suuskadele pani. „Mäletan, et linnapoiss käis isegi Pühajärvel suusatamas. Mingist kilometraažist ei saa muidugi juttu olla, aga mäletan kiiret hoogu ja suuri mägesid. Olen kogu aeg kõrgust kartnud ja meenub, kuidas viie-kuueaastaselt lasksin Pühajärvel suurelt mäelt alla ning tunne oli selline nagu täismehena Tartu maratoni läbides.”

1984. aastal Pelgulinnas. Vanaema on pisikesele Roaldile suusad alla toppinud ja ees seisab sõit Stroomi metsa. foto erakogu
1984. aastal Pelgulinnas. Vanaema on pisikesele Roaldile suusad alla toppinud ja ees seisab sõit Stroomi metsa.
foto erakogu

Seejärel saabus Roaldi suusatajakarjääri enam kui kahe aastakümne pikkune paus. Ajakirjanikuteed alustades jäi peamiseks sportlikuks tegevuseks sõpradega vuti tagumine. Roald ise on väga uhke 1998. aastal sõpradega loodud jalgpalliklubi Piraaja üle, mis praeguse seisuga peaks olema Eesti vanim tegutsev amatöörvutiklubi.

Mõte end Tartu suusamaratonile registreerida tuli Roaldil nii nagu ilmselt väga paljudel rahvasportlastel. 2009. aasta lõpus sõbraga Pirital sörkides jõudis jutujätk selleni, et üks õige Eesti mees peaks elu jooksul ikka Tartu maratoni läbi tegema. Mõeldud, tehtud! Või esialgu vähemalt osalejaks registreeritud. Detsembri ja jaanuari jooksul õnnestus Roaldil Pirita suusaringil koguda paarsada suusakilomeetrit ja selle pagasiga seisiski ta veebruari keskel Tehvandi suusastaadionil stardirivi viimases reas.

„Tagantjärele meenutades oli see ikka täiesti ebareaalne,” muutub Roaldi hääl valjemaks. „Kuna alustasin nii tagant, siis rada sisuliselt polnud. Kogu energia läks lume sees surfamisele ja kuna ma tegelikult suusatada ei osanud, siis sumpasin kaheksa ja poole tunniga raja läbi.”

Tõrjus kiusatust katkestajate bussi astuda

Roald täpsustab, et kogu aeg ta muidugi ei suusatanud. Vaheajapunktides võttis ta suusad alt ära ja mõtles päris pikalt, kas jätkub ikka rammu ja motivatsiooni edasi minna. „Eriti selgelt on meeles 42. kilomeeter. Seal oli mingi eriti pikk sirge, kus mul läks silme eest mustaks. Mul oli nii paha olla, aga ma mõtlesin, et kui ma nüüd maha tulen, siis mida see annab. Sada meetrit mu ees ja selja taga oli täiesti tühi maa ning ma olin keset lagedat välja.

Juba poolel maal oli mul olnud suur kiusatus katkestajate bussi astuda, aga kui ma nägin läbi bussiakende, kuidas need vaesed inimesed istusid, pead vastu aknaklaasi, ja vaatasid klaasistunud zombipilgul, tekkis tunne, et nui neljaks, aga sinna seltskonda küll ei tahaks minna.”

Roaldi jaoks tekkis surnud punkt kümmekond kilomeetrit enne finišit Hellenurme teeninduspunktis, kus ta võttis suusad alt ära ja istus korraldajate lõkke äärde. Teiste seal oli seal istumas ka maratoni peakorraldaja Indrek Kelk, kelle utsituste toel jätkas Roald põrgulikku teed paradiisina tundunud Elva suunas. „Finišis oli tõesti hea tunne ja mis seal salata, eks pisarad kippusid ka silma.”

Päev hiljem istus Roald „Ringvaate” stuudios ja tõotas, et ei kunagi enam. „Aga siis läks natuke aega mööda, vaatasin medalit ja diplomit ning järsku tekkis mõte, et maru tore oleks kui minusugune suusaamatöör, kes pole kunagi tegelikult suusatanud, saaks näiteks kümme Tartu maratoni täis.”
Nüüd on ta oma teekonnal jõudnud täpselt poole peale: viis Tartu maratoni on läbitud. Lisaks on tekkinud alameesmärk igal aastal oma aega parandada. Seni on Roald ka sellega hakkama saanud.

Sihikul on Worldloppeti meistri staatus

Aga süües kasvab isu ja Johannsonil on sportlikke sihte veelgi lisandunud. Endise kolleegi Rasmus Kaggega on Roald võtnud eesmärgiks läbi sõita kümme Worldloppeti suusamaratoni, mis tooks endaga kaasa Worldloppeti meistri austava nimetuse. Neli maratoni on sõpradel tehtud. Kusjuures Rootsi legendaarseima rahvaspordiürituse Vasaloppeti paneb Roald kannatuste poolest ühte patta oma esimese Tartu maratoniga.

Roald elu esimesel Tartu maratonil Hellenurme teeninduspunktis. 10 kilomeetrit on veel minna. Foto autor on Tartu maratoni peakorraldaja Indrek Kelk.
Roald elu esimesel Tartu maratonil Hellenurme teeninduspunktis. 10 kilomeetrit on veel minna.
Foto autor on Tartu maratoni peakorraldaja Indrek Kelk.

„Ma läbisin seda 11 tundi ja 39 minutit ehk sisuliselt pool ööpäeva. Alustasin pimeduses ja lõpetasin pimeduses. Kui finišini oli 15 kilomeetrit, suusatasin Rootsi metsade vahel täielikus kottpimeduses ja orienteerusin ainult eessõitva valge numbrimärgi järgi. Üritasin kõrvalseisjatelt uurida, millal valgustatud rajad tulevad, ja kui öeldi, et kaheksa kilomeetrit tuleb veel pimedas sõita, tekkis päris raske tunne.”

Kogemustega maratoonarina kiidab Roald Tartu maratoni korraldust. „See on kindlasti kõige ägedam maraton, mille ma olen läbinud. Võtame alustuseks kas või vaheajapunktid ja menüü, mis neis pakutakse. Vasaloppetil sain mingi rosinakukli ja heal juhul banaani, aga Tartu maratonil on hapukurgid, soolaleivad, mustikasupp ja lauad on alati lookas!”

Kui lugejal on nüüdseks tekkinud mulje, et Roald Johannsonist on saanud paadunud rahvaspordihull, siis tegelikkus on teistsugune. „Ma pole kindlasti selline, kes käiks igal nädalavahetusel rahvasspordiüritustel. Ma olen pigem üksik hunt, kellele meeldib omaette Pirita metsas trenni teha, Tartu maraton läbi sõita ja siis aastas veel üks välismaraton läbida, et Worldloppeti meistritiitlile sammhaaval lähemale jõuda.”

Samuti ei ole tema jaoks oluline naabrimehele ära teha, endal ninast veri väljas. Sõbra Rasmus Kaggega neil vähemalt Roaldi sõnul võistlusmoment sisuliselt puudub. „Rasmus on selline suurem poiss ja jõudu on tal ka rohkem, mis tähendab, et suusarajal on ta minust ikka kiirem. Seevastu jooksumaratonil on minul kui kergema kondiga mehel tema ees selge eelis,” selgitab Roald. „Finlandiahiihtol ma tegelikult isegi üritasin Rasmuse tuules sõita, aga ta on rajal hirmus süstija ja ma sain kiiresti aru, et ma võin nui neljaks end tema taga hoida, aga kokkuvõttes küpsetan ennast niimoodi lihtsalt läbi.”

Treeningplaanide asemel usaldab enesetunnet

Treeningute poole pealt on Roaldil olnud paremaid ja halvemaid aegu. „Kiirel tööperioodil või väiksema motivatsiooniga võib mõõnaperiood kesta paar kuud, kui sisuliselt ei jõuagi trenni, aga siis võtan ennast jälle kokku ning lähen jooksma ja jalgpalli mängima. Oluline on muidugi hakata pärast pausi vaikselt uuesti põhja laduma, mitte kohe lammutama kukkuda.”

Treeningplaani järgi on Roald harjutanud vaid korra – mullu Berliini jooksumaratoniks valmistudes. „Üks sõbranna printis mulle mingi nelja kuu pikkuse treeningkava välja ja hakkasin juunikuust seda järgima. No päris sajaprotsendiliselt ma selle järgi ei treeninud, sest mingist hetkest läks kilometraaž ikka väga kõrgeks. Pigem üritasin regulaarsust jälgida. Jooksin kolm korda nädalas lühema otsa ja korra pikema otsa.” Olgu öeldud, et maratonidebüüdil sai Roald kirja aja 4:22.24.

Tartu maraton 2013 foto Sportfoto.com
Tartu maraton 2013
foto Sportfoto.com

Suusamaratonideks valmistudes jälgib ta samuti pigem enesetunnet. Tänavu jaanuaris käis ta sõpradega aga lausa Lapimaal suusalaagris. „Seal oli pundis üks naisterahvas, kes suusatab minust Tartu maratoni tund aega kiiremini, ja tema ütles küll, et ta ei saa aru, kuidas ma ilma igasuguse tehnikata üldse tõusudest üles saan,” naerab Roald.

„No Lapimaal olid muidugi maniakaalsed suusaentusiastid kohal, kes sõitsid hommikul 30−35 kilomeetrit, siis puhkasid paar tundi ja panid polaarööl lambid otsaette ja läksid veel 20 kilomeetrit sõitma. Mina tegin iga päev ühe otsa, aga sellest hoolimata kogunes nelja päevaga üle saja kilomeetri, mis on minu jaoks ikka väga korralik koormus.”

Täpselt samasuguse ratsionaalsusega suhtub Roald ka oma treeningvarustusse. Ta ei aja taga viimase moe värvides jooksudressi ega tiri nutifoni treeninguäppe. „Jooksmisega on lausa natuke piinlik. Lippan vanade dressipükstega, mille ostsin kunagi ülikoolis käies sõbra käest pagasnikust. Eks nad mingid varastatud Nike’id ole. Tõmban endiselt pruudilt saadud humanitaarabi-pusa selga ja annab joosta küll,” naerab ta. Suusavarustus on tal korralik, kuid sedagi pole ta pärast 2009. aastat uuendanud. „Tegin kõva investeeringu – vanas valuutas 10 000 krooni – ja teenib mind tänaseni.”

Mõni aasta regulaarsemat liigutamist on viinud selleni, et kolleegid ja tuttavad võivad Roaldi puhul täheldada selget kaalukaotust. „Eks ma hakkasin mingil hetkel tõesti toitumist ka rohkem jälgima. Hull kaalujälgija ma pole, lihtsalt jälgin toidukoguseid. Eks tegelikult on ju nii, et inimorganism ei vaja elus püsimiseks väga palju ja nälga suremine on tegelikult päris keeruline ülesanne. Meie ühiskonnas on kõik aga saadaval ja kõige selle hea koosmõjul on väga kerge paksuks minna. Eks ma üritan lihtsalt meeles pidada, et kui olen oma portsu ära söönud, siis sellest aitab ja pole vaja sinna juurde kaht pagana koogitükki mugida.”

Tekst: Taavi Libe
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2016 veebruaris

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*