Grete Treier uue elu alguses

Grete Treier Foto: Aldo Luud

Eesti selle aastatuhande parim naisrattur Grete Treier andis viimased pikemad intervjuud kolm aastat tagasi, kui pidi südameprobleemi tõttu tippspordist loobuma, sellele on järgnenud vaikus. Kas Grete on tervise korda saanud ja mis elu kahtedel olümpiamängudel võistelnud naine elab? Ajakiri Sport likvideerib lugejate ees võlgnevuse.

Jutuajamist Gretega peab alustama nelja aasta tagusest ajast, kui meie parim naisrattur oli sunnitud äkitselt tippspordist loobuma. „Tegelikult hakkasin lõpetamisele mõtlema juba 2012. aasta alguses, siis aga pääsesin pisut ootamatult Londoni olümpiale. Olin kindel, et suudan esimeses otsas lõpetada, jäin 17. kohaga rahule. Pärast olümpiat oli MM-il esmakordselt kavas naiskonnasõit, kus ma Michela Faniniga seitsmenda koha sain. See tagas olümpiatoetuse ja andis motivatsiooni jätkata,” vaatab Grete ajas tagasi.

2013. aastal hakkas aga Grete süda endast tõsiselt märku andma ja unistus Rio suvemängudest jäi hoobilt tagaplaanile. „Oli hästi palju arusaamatusi, uuringud kõrvalekaldeid ei tuvastanud. Kõrvetati veresooni, kuid probleem ei kadunud. Kahtlustati, et põhjus peitub teises kohas,” selgitab Grete, keda kimbutasid südame rütmihäired.

Foto Aldo Luud Pildistatud Tasku keskuses Stilistika, riided, ehted Mango kauplus Kingad CCC kinga- ja aksessuaaride kauplusest Jumestus Make Up Store Soeng juuksurisalong Duglas
Foto Aldo Luud
Pildistatud Tasku keskuses
Stilistika, riided, ehted Mango kauplus
Kingad CCC kinga- ja aksessuaaride kauplusest
Jumestus Make Up Store
Soeng juuksurisalong Duglas

Kui saab, liigub jalgsi

Kokkuvõttes sai Grete Itaalias ravi ja tunnistati terveks, kuid naine otsustas tippspordist loobuda. Ta pelgas esialgu üldse sporti teha ja hoidus isegi pikematest jalutuskäikudest, rattasõidust rääkimata. „Tekkis vaimne tõrge, sest ma ei teadnud, miks südameprobleem tekkis, ja kartsin, et see võib tagasi tulla,” räägib Grete nüüd avameelselt. „Tasapisi venisid jalutuskäigud pikemaks ja tekkis arusaam, et võiksin tervisesporti teha. Praegu ongi minu põhiliseks sportimisviisiks kiir- ja kepikõnd, paar korda olen teinud ka sörkjooksu. Rattaga sõites võin vanast harjumusest liiga intensiivselt väntama hakata ja piiri on raske hoida.”

Sportlik kõndimine pole Gretele võõras, sest ka tippsportlase elu elades alustas ta novembris hooajaks ettevalmistust pikki matku ette võttes. Kõlab ehk pisut üllatavalt, kuid pingutuse ajal meeldib lapsepõlves kergejõustikutreeningul käies keskmaajooksu harrastanud Gretele kuulata kõrvaklappidest jutusaateid, näiteks erinevaid poliitilisi mõttevahetusi. Ka Tartu kesklinna asju ajama tulles eelistab Raadi linnaosas elav naine nii palju kui võimalik teekonda jalgsi läbida.

Tartu Rattarallil foto Kaimo Puniste
Tartu Rattarallil
foto Kaimo Puniste

Startis viimasena ja nautis võistlusmelu

Grete ratas garaažis siiski tolmu ei kogu. Eelmisel hooajal tegi ta kaasa ühe rattamaratonisarja seitsmel tutvusmissõidul, läbides lühikese distantsi viimaste kulgejatega samas tempos. Mõõdukas tempo lubas ka harrastajatele hüva nõu jagada. Uudne kogemus pakkus Gretele, kes oli harjunud Eestimaal meestega võidu sõitma, emotsionaalselt palju.

Sügisel startis ta Tartu rattamaratoni lühikesele distantsile viimasest reast koos sõbranna, endise klubikaaslase Laura Lepasaluga ja nautis täiel rinnal üritusega kaasnevat melu. „Startisin tühjema kõhuga, sest tahtsin söögipunktides seisma jääda ning hapukurki, leiba ja soola nosida. Nüüd oli mahti ka pillimängu kuulata, võidu sõites polnud aega sellele tähelepanu pöörata. Ajasin juttu erinevates kostüümides inimestega. Ma polnud varem ühtegi maratoni läbinud, suu kõrvuni,” kirjeldab ta.

Finišis, tunnistab endine tipprattur, valdas teda aga pisut kurb tunne. Tartu rattamaratoni kuuekordne võitja oli harjunud lõpujoont ületama, kaks kätt taeva pool, kuid nüüd tõusid auhinnatseremoonial poodiumile teised naised. „Aga nii see peabki olema, et ühed tulevad ja teised lähevad,” tõdeb Grete.

Rattamaratonil soovitab Grete osaleda ka maanteeratturitel, sest iseenda kogemuse pealt saab ta öelda, et see annab ka kõva kattega teel sõitmiseks vajalikke oskusi. „Ratta valitsemise oskus oli mul tipptasemel ja kui sain suurtel laskumistel oma trajektooris kulgeda, võisin üksinda teiste eest ära sõita. Rattamaraton õpetab algusest lõpuni kõrget pulssi kannatama,” märgib Grete. „Naised, kel napib Eestis võisteldes motivatsiooni, saavad mingi tasemeni meestega rammu katsudes end arendada.”

Grete oli usin pulsimeetri kasutaja, see aitas treeningutel sobivat koormust sättida. Taastavatel treeningutel hoidis ta pulssi alla 130 ja arendavatel harjutuskordadel pidi see tõusma üle 150. Lõigutreeningutele ta elukutselisena ei panustanud ning kasutas tippvormi jõudmiseks võistlemist. Suurepärasesse toonusesse saamine võttis küll kauem aega, kuid hea hoog püsis selle võrra kauem. Tavaliselt sai jalg n-ö lahti sõidetud EM-il, et siis heas vormis naiste rattaspordi tähtsaimale velotuurile, Giro Rosale minna.

Koos abikaasa ja lastega 2014/15 aastavahetuse paiku reisimas. foto erakogu
Koos abikaasa ja lastega 2014/15 aastavahetuse paiku reisimas.
foto erakogu

Soovib proovida rulluisutamist

Tartu elanikuna pakitseb Grete hinges soov võtta osa Tartu Maratoni Kuubikust, mis ühendab kõik kuus Klubi Tartu Maraton hooaja üritust: suusamaratoni, jooksumaratoni, rattaralli, rulluisumaratoni, rattamaratoni ja linnamaratoni. Suusatamine, eriti vabas tehnikas, on ratturitele talviti heaks asendustegevuseks, kuid Grete pole millegipärast suuskadega sõbraks saanud. „Mul läheb suusatades pulss liiga kõrgeks, ilmselt on tehnika väga vale. Abikaasa Edgari on mitu aastat suusamaratonil osalemisest juttu teinud, kuid seni on see jäänud tahtejõu ja Eestimaa lumevaeste talvede taha,” sõnab Grete.

Jooksumaratonil ei saanud ta profina osaleda, sest see kattus rattavõistlustega, küll aga on ta korra startinud sügisesel linnamaratonil. Aeg oli 3:36.25 ja naiste arvestuses tähendas see kaheksandat kohta. „Tegin paar nädalat jooksutrenni ja maratonil oli eesmärk mitte kõndida. See mul ka õnnestus hoolimata sellest, et kümme kilomeetrit enne finišit tekkis väga suur soov jooksmisest pisut puhata,” meenutab Grete. „Harrastajad, kes ei saa regulaarselt harjutada, peaksid siiski piirduma poolmaratoniga, et endale mitte liiga teha.”

Laste kaudu on Grete põgusalt kokku puutunud ka rulluisutamisega, sest Tartu rulluisumaratoni lastesõidud toimuvad kodu lähedal Raadil. „Olen mõelnud, et võiksin minagi proovida, sest koormust saavad jalgratturile vajalikud lihased, kuid pelgan, et pidev ettepoole kallutamine ei mõju mu niigi tundlikule seljale hästi,” arutleb Grete.

Viimase viie aasta jooksul on tema hinnangul järjest rohkem naisi leidnud tee spordi juurde ja harrastajate koormus on märkimisväärne. „Minu meelest on tõusnud just välispordialade harrastajate arv. Kergliiklusteed on pidevalt jooksjaid, rattureid, kõndijaid ja rulluisutajaid täis,” nendib Grete, lisades, et alahinnata ei maksa ka kvaliteetse spordivarustuse laialdast valikut. „Kui naine on leidnud endale ilusad riided, siis ta tunneb end hästi ja tahab oma varustust ka teistele näidata. Tartu on Eesti mõistes ideaalne koht, kus rattaspordiga tegeleda – siin leidub tagasihoidlikuma liiklusega kõrvalteid ja saab tunnetada Lõuna-Eesti kuppelmaastikku. Kergliiklusteedel peab ülerahvastatuse korral olema ettevaatlik ja teistega arvestama.”

Spordipisik on veres ka Grete tütardel Lisetel ja Anetel. foto erakogu
Spordipisik on veres ka Grete tütardel Lisetel ja Anetel.
foto erakogu

Tütar pürgib Eesti koondisse jalgpallis

Spordipisikuga on nakatunud ka Grete lapsed, viieteistkümnene Anete ja sügisel kooli minev Lisete. Üheksandas klassis õppiv Anete on käinud kergejõustikus, kuid teatas aasta tagasi ootamatult, et tahab mängida hoopis jalgpalli.

Vutikaugete vanemate põlved läksid korraks nõrgaks, kuid Tartu Tammekas on edasiminek olnud märgatav – eelmisel hooajal võideti C-klassi Eesti meistritiitel ja loogilise jätkuna on tipuründajana tegutsev Anete jõudnud U16 Eesti koondisesse. Lisete teeb esimesi tõmbeid basseinis. „Minule on oluline, et mõlemad lapsed treenivad rõõmuga ega otsi viilimiseks vabandusi,” lisab Grete.

Intervjuu tegemise ajal oli haripunktis Eesti olümpiakomitee presidendivalimiste debatt, kus üheks tulisemaks teemaks oli kehalise kasvatuse tundide arvu tõstmine. Sportlikust eluviisist lugu pidav Grete ei pea õigeks, et laste koormus koolis tõuseks ja nad seetõttu veelgi hiljem koju jõuaksid. „Näen 9. klassis käiva Anete pealt, kui pingeline elu tal on. Olen rõõmus, et tal jagub õppimise kõrval energiat jalgpalli mängida, ja leian, et kes tahab sporti teha, saab ka pärast kooli trenni minna,” märgib Grete. „Küll aga võiks kehalise tund olla aktiivsem, et selja ikka higiseks saaks. Mina sain omal ajal väga lihtsalt tunnistusele viie. Mulle meeldib, kui õpetaja lapsi mängulise tegevuse kaudu liikuma motiveerib. Kõiki lapsi ühe puuga ei mõõda, igaüks ise peab mõistma vajadust liikuda.”

Grete peres on igaühel oma arvuti, kuid laste puhul jälgitakse hoolikalt ekraani ees veedetud aega. „Panime just Lisete puhul tähele, et üle tunni aja arvutis olles tuli ta sealt halva tujuga ära. Lühendasime aega ja poole tunni möödudes paneb ta arvuti hea meelega kinni,” jagab Grete retsepti.

Grete on osalenud ka Tartu Linnamaratonil. foto Kaimo Puniste
Grete on osalenud ka Tartu Linnamaratonil.
foto Kaimo Puniste

Abikaasa Edgari Treier: oleme Gretega alguses tagasi

Edgari, kumb Grete teile rohkem meeldib – tippsportlane või koduperenaine?
Naist võttes andsin tõotuse olla koos nii heas kui halvas … (naerab). Tegelikult vahet ei ole, need on kaks täiesti erinevat etappi. Üks periood sai läbi ja algas teine. See oli ju ette teada, et sportlase elu ei kesta igavesti. Kui ma Gretega abiellusin, siis ta ei teinud sporti. Vahepeal sõitis kõvasti rattaga ja nüüd jälle ei tee sporti. Seega oleme alguses tagasi.

Nüüd on peres rollid vahetunud ja suurema osa ajast kodus olev Grete hoolitseb teie eest rohkem. Kuidas olete muutusega kohanenud?
Nüüd on, jah, traditsiooniline pereelu, naise ja mehe rollid on paika loksunud.

Miks teie endise ratturina enam rattaga ei sõida ja korvpalli eelistate?
Korvpalli mängimiseks oleks meie tegevust ehk liig nimetada. Käime paar korda nädalas paksudega üksteist nügimas ja peale viskamas. Rattaga sõitmiseks peab ilm ikka väga hea olema. Nende hullude hulka, kes miinus viie kraadiga õues sõidavad, ma kindlasti ei kuulu. Kui väljas on + 25 kraadi ja tuul on tagant ning rada läheb allamäge, siis võib ju vahepeal ka rattaga sõita. Tõsisemalt rääkides – mulle meeldib seltskondlik tegevus ja kontaktne spordiala rohkem, ma ei oska ennast ratta seljas välja elada.

Teie olete muuhulgas ka pere reisiplaneerija?
Kui Grete päevast päeva rattaga sõitis, siis keerles kogu elu tema ümber. Kuna mul on suur reisikihk, siis käisin hea meelega Gretega võistlustel kaasas. Siis unistasime, et kunagi võiks reisida ka nii, et Grete ratast kaasa ei võta. Olen ise suviti tööga väga hõivatud ja seetõttu jääb reisimine talvisesse perioodi.

Millal saab Eesti rattasport Grete-suguse tegija?
Ei jõua ära oodata. Naiste puhul võib tegija esile kerkida ootamatult. Grete hakkas rattaga tõsisemalt sõitma, kui ta oli üle 20 aasta vana. Hoiame kätt pulsil. Kontaktid on olemas ja kui näeme, et kedagi võiks kuhugi suunata, siis ulatame abikäe.

Otsib sobivat töökohta

Grete polnud allaandja ratta seljas – ta katkestas karjääri jooksul kõigest kolm võistlust – ega ole seda ka nüüd, tavaellu sukeldudes. 38-aastane naine tahab end proovile panna ka mõnes muus valdkonnas. Töökuulutusi vaadates on teda aga tabanud kõhklusmomendid. „Loomulikult võtaksin hea tööpakkumise vastu, kuid tunnen, et pean hea seisma selle eest, et Edgari saaks end nüüd vabamalt tunda ja oma hobidega tegeleda. Kui mina profisporti tegin, oli laste eest hoolitsemine ja kogu peremajandus suuresti Edgari õlul. Elu lõpuni ei tahaks ma koduperenaiseks jääda, kuid pole jõudnud endas selgusele, mis töö mulle võiks sobida,” räägib Grete.

Majapidamistööde vastu, rõhutab Grete, pole tal kõige vähematki. Suure korraarmastajana ta isegi naudib koristamist, koduses puuahjus leiva küpsetamist ja seda, et saab korvpallitrenni minevale abikaasale spordikoti valmis panna. Nüüd on tal aega ka lastele muinasjuttu lugeda. Sellistest tavainimestele loomulikest asjadest oli Grete spordile keskendudes tihtipeale loobuma sunnitud.

Ka ühisteks reisimisteks on nüüd rohkem mahti. Kui varem käidi mustmiljon korda Itaalia vahet, kus pereema suurema osa ajast võidu sõitis, siis viimastel aastatel on käidud üheskoos puhkamas. Alustati Soomes asuvast Muumimaast ja ühed jõulud veedeti Kariibi mere saartel. Sinna vahele jäi Miami ja Orlandos asuva Disneylandi külastus.

„Edgari hoolitseb laste eest väga ja tahab, et neil kõik olemas oleks. Lapsed ei pea mitu korda ütlema, kui nad midagi tahavad. Minu ülesanne on seltskonda soovidega maa peal hoida,” annab Grete põgusa ülevaate pere ringis toimuvast.

PS! Lõpetuseks soovib Grete kindlasti tänada oma sportlaseteel olulist rolli mänginud endisi profirattureid Jaan Kirsipuud, Andrus Augi ja Erki Pütseppa, kes pakkusid karjääri algusaastatel välismaal peavarju ja aitasid kaasa lepingute sõlmimisele. Grete sõnul võitis ta suuresti just tänu neile 2006. aastal amatöörina oma hinnalisima trofee, sinist värvi Prantsuse karika, ja jõudis Michela Fanini ridades profileeri

Tekst: Andres Kalvik
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2016 mais

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*