Kui kiiresti lippab must puudel?

Musta Puudli hubane interjöör Foto: Erakogu

Eeskujulikult tegusad ning sportlikult aktiivsed Margit ja Siim Susi peavad Tallinna vanalinnas trendikat kohvikut Must Puudel. Lisaks igapäevatööle, mis võtab lõviosa paari ajast, leiavad Margit ja Siim end ikka ja jälle jooksuradadelt.

Nende spordiharrastusest kasvas loomulikul teel välja JK Must Puudel, mida asjaosalised ise küll puhtalt jooksuklubiks ei tituleeri – tegu on sõpruskonnaga, kellele meeldib sporti teha igas võtmes, olenemata konkreetsest alast.

Trendikas vanalinna kohvik-klubi Must Puudel tegutseb juba kuuendat aastat. Kuna toitlustusettevõttega tegelemist nimetab Margit mõnevõrra pingeliseks, pärineb sealt ilmselt ka tema spordiharrastuse tekkepõhjus – võimalus spordist vaheldust otsida ja argipäevapingeid maandada. „Tundsin, et pean saama end kuidagimoodi välja lülitada,” ütleb Margit, kes elus varem üldse sporti ei teinud ja alustas sellega alles 2013. aastal. „Olin lühikese aja vältel sünnitanud kaks last ja tundsin, et enam ei ole vabandust end mitte liigutada. Eks varem oli põhjuseid hulgi, olen eluaeg väga palju tööd teinud, vahepeal võõrsil elanud ja nii see spordiklubiga liitumine aastaid tagasi ainult mõtteks jäi.” Aastake hiljem, 2014. kevadel tekkis töö- ja sõprusrinnet ühendav sportlik seltskond, mis sai kohviku järgi nimeks Must Puudel. Nende esimene poolametlik võistlus päris oma klubina oli teletorni trepijooks.

Margit ja Siim – rõõmsad inimesed Foto: Erakogu
Margit ja Siim – rõõmsad inimesed
Foto: Erakogu

Soov on rohkem sporti teha

Kunagi kohvikut asutades seadsid Margit ja Siim eesmärgiks luua koht, mis neile endale meeldiks. Atmosfäär, sisustus, muusika, menüü, töötajad … kõik sellised, et moodustuks perfektne kompott, mille tulemuseks äge ajaveetmiskoht. Tulemusega ollakse väga rahul, nagu ka jooksuklubi tegemistega. „Ei saa öelda, et me ainult tulemuste peal väljas oleksime, pigem tahame sporti teha ja sõpru kaasata,” arvab Siim. Musta Puudli liikmed ei osale alati võistlustel üheskoos, vaid esindavad oma klubi erinevatel spordivõistlustel eraldiseisvaltki. „Mõnel jooksul on meil üks inimene välja panna, mõnel kümme. 2014. hooajal võtsime klubiga osa 13 jooksuvõistlusest, sealhulgas järvejooksude sarjast. 2015. oli meil juba 23 spordivõistlust nimekirjas. Mind ennast üllatasid need numbrid niisamuti, väga kena osalustulemus. Ei saa salata, et töö segab meil sporditegemist – me mõlemad tahaksime tegelikult palju rohkem sportida,” naerab Margit statistikale pilku heites.

Jooksuklubi tekkeloost rääkides läheb Margit särama: „MyFitnessi püsikundedeks hakates olin mina just läbinud järjestikku kaks insanity-programmi ja tundsin, et olen oma võimete tipul. Otsustasime osaleda Radissoni trepijooksul ja kutsusime sinna sõbrad kaasa.” Siimu sõnul ootas osalusankeetidel täitmist lahter nimega „klubi”, misjärel üks sõpradest kirjutas sinna RC (running club – toim.) Must Puudel. „Olime eelnevalt just Puudlis kogunenud ja plaani pidanud ning sealt see nimeks jäi. Toona oli meid kokku neli. Teletorni trepijooksule siirdusime juba suurema pundiga ja saavutasime seal isegi päris head kohad.” Tänavu on klubil juba traditsioon osaleda järvejooksude sarjas, Kõrvemaa spordiüritustel, Rakvere ööjooksul, Saaremaa kolme päeva jooksul ja sügisesel SEB Tallinna maratonil, kus mitu klubiliiget jookseb täispikka maratoni. Klubiliikmeid on praegu 20 ringis, mõni võtab rohkem osa, mõni vähem, lapsed võistlevad lastejooksudel. Margitil ja Siimul on kaks poega: 6-aastane Juss ja 8-aastane Uku, kes on vaimustuses jalgpallist ja käivad juba tubli mitu aastat ujumistrennis. „Noorim poeg Juss võttis teist aastat osa veteranijooksust, kus 3,2 km sai edukalt läbitud. Vanem poiss oli kuuene, kui sõitis Kõrvemaal rattavõistlusel 18 km distantsi. Rabajooksul valisid nad 6 km distantsi, kõndisid ja jooksid vaheldumisi. Lapsed pressivad ennast hullult kaasa, mis on väga kihvt!” on Margitil hea meel.

Mitte ainult jooksuklubi, j-tähega algab teisigi toredaid spordialasid. Foto: Erakogu
Mitte ainult jooksuklubi, j-tähega algab teisigi toredaid spordialasid.
Foto: Erakogu

Mitmekesisuse võlu

Kuigi jooks on kõige lihtsam sportimise viis, meeldib nii Margitile kui Siimule end erinevatel aladel proovile panna. Klubisiseselt on käidud mängimas nii sulgpalli kui ka hokit, kevadel osaleti paadirallil – seitse tundi sõudmist. Siim arvab lõbusalt, et JK lühend klubinime ees annab ruumi valida. „Kas jooga-, jäähoki- või hoopis jalgpalliklubi? Eks jooksuüritused on kõvasti ülekaalus, aga püüame mõelda mitmekülgselt, kuidas tegevusi ühendada, lapsi kaasata ja et kõigile midagi leiduks.

Pühapäeviti oleme käinud lastega jalgpalli mängimas. Parem on perekonniti koos jooksuradadel aega veeta, mitte vaid õhtul baaris kokku saada. Asjad peavad tasakaalus olema!” põrutab ta. Margit valutabki just laste pärast südant. „Võttes arvesse, kui palju tänapäeval nutiseadmetes istutakse … ma ei taha, et mu lastel poleks rühti ega arenenud lihaseid,” sõnab ta mõtlikul toonil.

Musta Puudli klubitreeningud on jagunenud valdavalt kahte leeri: naised ja mehed treenivad eraldi, 3−4 kaupa. „Meil on klubis neli tüdrukut, kes nädalas ikka 3−4 jooksutrenni teevad, sest plaanivad sügisel maratonile minna,” teab Margit rääkida. Siim lubab selle peale varsti telefoni haarata, et uurida, kes temaga õhtul jooksurajale läheks. Küsimusele, kas klubiliikmed pärinevad kõik vaid isiklikust tutvusringkonnast või leidub inimesi ka väljastpoolt, vastab Siim, et uusi inimesi on alati tore kohata. „Tõesti, liikmete hulgas on meie jaoks täiesti uusi inimesi, kes on avaldanud soovi klubi tegemistest osa võtta. Mõnikord näeme oma kohvikuski inimesi, kes on meid jooksmas näinud ja tulnud ise juttu rääkima. Samamoodi tunned juba nägupidi jooksjaid, kellega võistlustel ühte gruppi satud. Kui keegi tahab meiega liituda, ega meie kätt ette pane, koos on lõbusam! Üksi treenimine tundub lihtsalt nii tuim, mis sa seal võsa vahel üksi jooksed!” Kõigil Musta Puudli klubiliikmetel on ühise temaatikaga jooksusärgid. „Möödunud talvel käisime päris aktiivselt ka suusatamas, nii et järgmiseks talveks võiks suusavormi tellimise peale mõelda küll,” arvab Siim, kes osalenud mitmel suusamaratonil.

Jooksuklubi liikmed Margit, Ave, Siim, Jarno, Taavi, Marge, Janno, Rain, Kadri, Taavi, ja Andres 2014. aastal Pühajärvel. Foto: Erakogu
Jooksuklubi liikmed Margit, Ave, Siim, Jarno, Taavi, Marge, Janno, Rain, Kadri, Taavi, ja Andres 2014. aastal Pühajärvel.
Foto: Erakogu

Vana kool ja 15 paari tosse

Käesolev aasta on Siimu kolmas jooksuaasta. „Ei saa öelda, et jooksmisega varem tegelenud oleksin. Jooksma jõuame praegu umbes kaks korda nädalas ja distants on maksimaalselt 10 km korraga, seega põhirõhk on ikka teistel aladel, üldvõtmes mitmekülgsel sportimisel,” arvab ta. Margit ja Siim jooksevad võimalusel talvelgi, kuigi treeningud siseruumides tunduvad kutsuvamad. „Praegu on ju kuivad talved olnud, kuigi enamasti jookseme õues ikka suvel. Meil on väga lõbus seltskond ja tihtipeale on paljudel terve pere kaasas, neli-viis perekonda on sellised aktiivsemad. Harrastussportlaste kohta on meil üle keskmise tubli seltskond,” ütleb Margit, kes Siimu sõnul oli veel neli aastat tagasi täiesti ebasportlik inimene. „Meie tutvuse algusajal ei saanud ta aru, miks ma tahan trenni teha ja miks muutun närviliseks, kui trenni ei saa,” naerab Siim, kelle isa on kehalise kasvatuse õpetaja ja kes spordiga tuttav juba maast madalast. „Lapsest saati olen tegelenud jalgpalliga, nii varakult kui tol ajal üldse sai trenni minna. Praegu jooksen, suusatan, purjetan ja suur soov on end kokku võtta, et järgmisel aastal elu esimeseks triatloniks valmistuda. Baaripidaja amet pole just kõige tervislikum, püüan seda spordiga kompenseerida. Ei saa öelda, et mu režiim oleks alati õige, samas kui ees ootab võistlus, olen ikka korralikum ja jälgin end, sealhulgas söömist,” on Siim positiivne.

MyFitnessiga liitudes polnud Margitil kapis mitte ühtki trenniriiet, nüüd on tal tossupaare kodus suisa 15, kui mitte rohkem. „Joostes tahan kogu aeg muusikat kuulata, ilma on harjumatu,” tutvustab Margit oma eelistusi. „Ühistreeningulgi on mul üks klapp vaikse muusikaga kõrvas. Brändidest rääkides – kõik soovitavad Asicsit, kuid mulle nende tossud ei sobinud, seega kannan Nike’i ja olen rahul. Lemmikud on ühed kerged võistlustossud, millel on õhuke tald. Siim eelistab Adidas Boost jooksujalatseid.” Pulsikella ei kasuta neist kumbki, niisamuti nutitelefonide äppe. „Tundub, et kõik teised kasutavad,” teab Siim ja sõnab, et nende klubiliikmed kasutavad neid omavaheliste väljakutsete tarbeks. „Kes rohkem jooksmas käib ja kes suurima arvu kilomeetreid läbib. Selles keskkonnas on hea informatsiooni vahetada ja teiste tulemusi jälgida. Meie oleme suhteliselt vana kooli inimesed ja minu jaoks on need lisavidinad pigem häirivad tegurid, püüan neist hoiduda. Kogenud jooksja oskab lähtuda enesetundest ja vastavalt sellele tempot reguleerida.” Margit kasutas pulsikella aktiivselt kolm aastat ja õppis tänu sellele oma keha jälgima.

Sportides lähtu enesetundest

Korralike harrastussportlastena on Siim ja Margit teadlikud, kuidas treenida, aga pigem lähtuvad enesetundest. Väsinuna Siim pigem puhkab, sest enesetunne on palju parem, kui end vägisi trenni ei vea. „Käisin kevadel põlveoperatsioonil ja nüüd kombin vaikselt, kas ja kui hästi saan sportida. Seetõttu lükkuvadki paljud plaanid veidi edasi. Jooks annab mulle positiivseid emotsioone – avastan, et vanusele ja kõigele muule vaatamata ikka jõuan ja tulemused nõrgemaks ei lähe. Naabrimehele kaotades läheb tuju veidi ära, aga järgmine kord teda võites on seega topeltrõõm,” naerab Siim, kellele meeldib pärast trenni või võistlust teistega muljetada ja kogemusi vahetada. „Teinekord mõtled, et lähed jooksed niisama raja läbi, pärast vaatad – ohoh, ei olegi kõige hullem aeg! Siis on rahulolu ja emotsioon, mis püsib nädala jagu. See motiveerib.”

Margit, kel plaanis sel sügisel maratoni joosta, iseloomustab end kui aeroobikatšikki ja eelistab intensiivseid rühmatrenne, mis võhma treenivad. „Need aitavad jooksule palju kaasa ja ma ei pea jooksuvõistlustel oma aegu häbenema. Mõnel meie klubiliikmel on väga korralikud treeningkavad, mida nad järgivad, mina olen nn päevakava-inimene, tean oma trenne ja tegemisi juba nädala jagu ette, seega vean end trenni ega muuda plaane. Rutiin aitab mind. Jooksuvõistlustel olen siiani üldjuhul aegu ikka parandanud ja see on minu iga-aastane rõõm. Eesmärk – joosta paremini kui eelmisel aastal, lisaks aitab võistluskogemus mul end paremini tunnetada: mis tunne mul pärast jooksu on? Kas tõmbasin end väga kinni, kas mul oli raske? Kas tundsin jooksust naudingut?”

Sport teeb õnnelikuks - Margit, Marge, Raili ja Ave selle aasta teletorni trepijooksul. Foto: Erakogu
Sport teeb õnnelikuks – Margit, Marge, Raili ja Ave selle aasta teletorni trepijooksul.
Foto: Erakogu

Tervisele tuleb mõelda

Siim nimetab mõlemat hommikuste rühmatreeningute fännideks. „45 minuti jooksul saab hea koormuse kätte, millest Margitile jääb mõnikord vähekski, teeb teise trenni veel otsa. Jooksuvõistlustel osalemine annab paraja kogemustepagasi, millest tead teinekord lähtuda ja oma keha jälgida. Kui jooksed end esimese viie kilomeetriga lukku, oled järgmisel korral targem. Varem jooksin stardipaugu kõlades nii kaua kui jõudsin, misjärel hakkasid teised minust mööda minema. Nüüd on vastupidi,” muigab Siim, kes konkreetseid eesmärke välja ei ütle. „Enne tahaks ikka ära teha ja siis välja öelda. Poolmaratonil võiks osaleda ja enda jaoks hea aja kirja saada, triatloni tahaks proovida, kuid selleks treenimine nõuab aega, eriti pikad rattatreeningud. Töö ja tervis tuleb ühildada, eesmärk võiks olla aktiivne ja lõbus ühistegevus,” sõnab Siim, kelle meelest liigub Eesti inimene päris palju. „Te vaadake neid üritusi, kui palju neid on! Võistluspäevad kõik kattuvad ja peab valima, võimalusi on palju.”

Margiti arvates paneb eestlase liikuma sõbra kutse. „Aktiivsed sõbrad tuleb leida. Nii palju propageeritakse sporti ja tervislikku elustiili, see kõik jõuab inimestele aina rohkem kohale.”

Siimul on hea meel, et oma tutvusringkonnale mõeldes ei tule ette ühtki inimest, kes tervisele üldse tähelepanu ei pööraks. „Kõik me tahame rohkem jõuda ja hea tervisega on see võimalik. Tervise peale tuleb mõelda!”

Tekst: Kerstin Kotkas
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2016 septembris

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*