Kontorirott supervormi!

Selg sirgu! Foto Mehis Oks

Ajakiri Sport alustab kuuekuulise inimkatsega, kuidas viia motivatsiooni ja tahtejõu kaotanud kontorirott senise elu parimasse vormi.

Jõuetus, lootusetus ja konstantne nõiaring tervislike eluviiside ümber on ühed põhjustest, miks tahtsin selles projektis kaasa teha. Lisaks veel tõsiasi, et 27-aastasel mittesuitsetajal ei peaks kolmandale korrusele kõndimine raskusi valmistama, kuid minul on kops koos juba pärast esimesele korrusele jõudmist. Viimaste kuude jooksul tekkinud rutiin tööle-koju-magama-tööle-koju-magama on tekitanud olukorra, kus olen liiga väsinud, et minna trenni, samas on trenn just see, mis väsimuse vastu aitaks.

Tiina-Katre Musting Foto Kadi Puistaja
Tiina-Katre Musting
Foto Kadi Puistaja

Kas rong on läinud?

Olen elu jooksul kokku puutunud erinevate spordialadega, kuid pole ühegi juurde täielikult pidama jäänud. Kõige rohkem meeldivad mulle jooksmine (mis lõpeb iga kord tapva põlvevaluga) või jõulisemad alad (vahelduva eduga tegin kaks aastat Tai poksi, mille jätsin pooleli, kui kukkusin mõlemad põlved nii katki, et nüüd kõik seest krudiseb). Jõusaalis pole otseselt kunagi käinud – iga kord, kui olen võtnud ette mõne spordiklubi ühe kuu täispaketi ja tundnud, et nüüd lähen jõusaali, olen uksel suurest hirmust otsa ümber pööranud, sest ei tea ju, kuidas või kui palju midagi teha.

Mõte, et peaks võtma personaaltreeneri, on peas kaua keerelnud, aga reaalsete tegudeni pole ikka jõudnud. Mõõt sai lõplikult täis kevadel, kui mõtlesin, et treenin end Tallinna maratoniks vormi. Poolmaratoni jookseksin ju kerge vaevaga ära, aga silme ees oli eesmärk läbida täispikk distants. See unistus murdus, kui pärast kaht nädalat ei suutnud ma enam kõndida, sest põlvevalu võttis silme eest mustaks. Nii palju siis jooksmisest. Otsustasin mitte alla anda ning toas hantlite ja sangpommiga trenni teha. Tulemuseks sain õlavalu. Mõistsin, et ainus variant sporti mitte vihkama hakata ja ennast taas kord mitte vigastada, on pöörduda personaaltreeneri poole – kui see ei aita, on rong minu jaoks läinud.

Rühitreeneri valvsa pilgu all juba ei viili. Foto Mehis Oks
Rühitreeneri valvsa pilgu all juba ei viili.
Foto Mehis Oks

Esimene samm

Õiget spordiklubi otsisin pikalt ja mõte jäi pidama Telliskivi Koduklubile. Kui esimest korda uksest sisse astusin, tekkis kohe mõnus tunne – treenerid on sõbralikud ja muhedad, inimesed viisakad, kõik, kes klubis toimetavad, teevad päriselt iseenda jaoks trenni, mitte ei vedele jalus, et oma trennist Instagrami kõige parem selfie saada.

Minu personaaltreeneriks sai Mirko Miilits, kes enne treeningutega alustamist tegi mulle kehaanalüüsi. Astud ühele masinale, mis mõõdab sinu keha rasva- ja lihasmassi ning määrab kehatüübi. Minu puhul näitas tulemus, et olen täiesti keskmine. Rasvamassi on rohkem kui lihast, aga siiski peavad 90% inimestest, kes trenniga alustavad, end ogaraks pingutama, et üldse sellist vormi saavutada. Mille üle ma siis veel kaeblen? No eks ikka selle üle, et suurema füüsilise pingutuse korral on keegi justkui minu hapnikuvooliku kinni keeranud ja peeglist vaatab vastu täiesti vormist väljas elutu keha.

Võib-olla peaksid siinkohal kõik need „keskmised” endale otsa vaatama ja küsima, kas neil on oma nahas ikka piisavalt hea olla. Minu puhul imestasid paljud tuttavad, miks ma end jõusaali vean: „Sa ei ole ju paks!” Aga küsimus pole ju visuaalses pooles – kui enesetunne on halb, midagi teha ei jaksa, töö on istuv ja liikumine on null, siis need on piisavalt tugevad põhjused, et end käsile võtta.

Füsioteraapia ja rüht

Järgmisena leppisin kokku kohtumise Telliskivi Koduklubis tegutseva füsioterapeudi ja rühitreeneri Signe Valgemäega. Kuna põlved teevad valu, on targem uurida, mis tasemel nad üldse koormust kannatavad, ja alles hakata siis trenni peale mõtlema. Pärast mõningaid lihtsamaid harjutusi jõudsime selgusele, et minu põlvedega kannatab trenni teha küll, kui asendid on õiged ja omast tarkusest trenni tehes valesid piirkondi koormama ei hakka.

Füsioteraapiaga ma siiski ei lõpetanud, vaid hakkasime kohe ka minu rühiga tegelema. Täiesti ausalt tunnen end sama küürakana nagu Jumalaema kiriku Quasimodo ja paindun sama palju nagu telliskivi. Teismelisena oli olukord rühiga veel hullem, aga teravad kommentaarid ei pannud mind rohkem sirge seljaga käima. Pärast tunniajast võimlemist tundsin, kuidas hoian end ise rohkem sirgu ja jälgin kehahoiakut. Oleksin ma vaid 16-aastaselt teadnud, et rühitreener ei ole kohutav imeloom ja rühitrenn ei ole häbiasi, oleks päris palju komplekse põdemata jäänud. Igal juhul lohutas Signe, et rühti paika saada ei ole kunagi liiga hilja.

Tiina-Katre Musing Foto Mehis Oks
Tiina-Katre Musing
Foto Mehis Oks

Hantlid kätte

Esimene trenn Mirkoga oli minu jaoks üle ootuste äge – kohe suured hantlid kätte! Mirko jälgis, millised raskused minule kõige paremini sobivad, ja koostas selle põhjal kava. Olin üllatunud, et teatud harjutusi hakkan kohe tegema 8−12 kg kaaluvate hantlitega, samas tundsin, et raskemate hantlitega harjutusi sooritada ongi põnevam.

Pärast esimesi treeninguid

Päev pärast esimest trenni ma lihasvalu ei tundnud ja hellitasin juba lootust, et ehk ei olegi ühel hetkel saabuv valu midagi hullu. Iseendalegi üllatuseks suudan ma mõnikord ikka paras naiivitar olla, sest teisel päeval pärast trenni saabunud lihasvalud olid fenomenaalsed (kaelalihased valutasid hullemini kui pärast kolmepäevast rock-festivali lava ees mosh’imist ja trepist liikuda ei saanud). Kaks päeva hiljem läksin uuesti jõusaali. Umbes päev pärast seda jõudis taas kohale ka lihasvalu, sel korral siiski väiksem kui eelmisel, ent siiski piisavalt vastik, et õhtul teatris treppidest käsipuule toetamata mitte üles saada – minu kõrval kõndinud umbes 80-aastane vanamemm lausa lendles.

Toitumine ja prioriteedid

Õigesti toitumine on alati üks keeruline teema olnud. Olen viimase paari aasta jooksul õppinud toidu suhtes paremaid otsuseid tegema, loobunud suhkrust, vähendanud alkoholitarbimist, vältinud võimalusel rämpstoitu. Toitumishäired ei ole mulle võõras teema – olen olnud seal, kus söön niivõrd palju, et on valus mäluda, aga söön edasi. Õhtul pärast tööd ei olnud mingi probleem 300 grammi šokolaadi, pakk krõpse või küpsiseid ja kilo jäätist ära süüa ning siis terve öö kõhuvaludes veeta ja oma keha vihata. Toidusõltuvus on samamoodi probleem nagu iga teine.

Samamoodi olen teise äärmusesse kaldunud ka ületreenimise ja vähese söömisega – kuue kuuga kaotasin 72-st kilogrammist 13. Jooksin viis korda nädalas 12−15 kilomeetrit, sõin vaid salateid, muna ja juurvilju. Lõpuks kaalusin 58 kg, aga see ei olnud terve inimese keha. Ma olin pidevalt väsinud ja mind vaevas külmatunne. Lõpuks tulid ka kilod tagasi ja jäin vahelduva eduga 66 kg peale püsima, mis minu keha jaoks oli ikkagi liig.

Kehv füüsis teeb harjutuse sooritamise vaeva grimassile vastavaks. Foto Mehis Oks
Kehv füüsis teeb harjutuse sooritamise vaeva grimassile vastavaks.
Foto Mehis Oks

Valikud

Praegusel hetkel on minu kõige suurem komistuskivi see, kui külas on laual krõpsud või tuleb kontrollimatu magusaisu. Aitab küll, kui süüa tükk tumedat šokolaadi, aga kui kaaslane kaupluses õhtuks jäätise korvi lükkab, võin kindel olla, et 2/3 sellest on lõpuks minu kõhus.

Viimasel nädalavahetusel oli endale kindlaks jäämine ebameeldiv – läksin sõbrannaga lausa tülli, kui keeldusin peole minemast, kuna tahtsin järgmisel hommikul jõusaali jõuda. Valisin trenni ega kahetsenud oma otsust.

Tekst: Tiina-Katre Musting
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2016 novembris

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*