Sa oled IRONMAN!

Aleksandr Sepp Foto: erakogu

Tänavu septembri lõpus toimunud Thomas Cooki IRONMAN Mallorca 2016 stardis seisis kokku 17 eestlast. Mis Mallorcal toimus, saame teada osalejate endi vahendusel.

Mõte minna ühel hetkel läbima täispikka IRONMANi triatloni, küpses peas juba hetkest, kui sidusin end triatloniklubiga TriSmile, seetõttu läks kevadel tehtud ettepanekule spontaannse vastuse andmine ka kergelt. Kõne sõpradele-juhendajatele Ain-Alar Juhansonile ja Margus Püvile ning otsus oligi sündinud.

Kasutan selles kirjatükis kohati ka meie-vormi, kuna Thomas Cooki IRONMAN Mallorca 2016 stardis oli kokku 17 eestlast, neist 11 olid klubikaaslased TriSmile’ist ning suurema osaga neist reisisime ja ka elasime koos.

Plaanisime Mallorcal varakult kohal olla, juba võistlusnädala esmaspäeval, et kohaneda sealsete oludega ja teha viimased tutvumistreeningud. Reis sujus viperusteta, oma osa mängis siin kindlasti tõik, et saatsime rattad ja suurema osa varustusest bussiga mööda maad Mallorcale. „Üks mure vähem,” nagu kõlab ühe kaubandusketi reklaamlause.

Ilm saarel on varasügisel tavaliselt soe ja kohale jõudes võttis meid vastu eestlasele üsna kõrge õhutemperatuur. See andis põhjuse eeldada sarnast ilma ka võistluspäeval.

Rattatrenn Foto: erakogu
Rattatrenn Foto: erakogu

Enne starti

Teisipäeval suundusime tutvuma rattatrassiga. Taevas oli küll pisut pilves, kuid miski ei ennustanud sellist vihmasadu, mille kätte oma seltskonnaga jäime! Ja sadu sel saarel tähendab, et kogu sodi, mis lebab muidu rahulikult teel ja teeservas, pääseb liikvele – juba enne majutuspaika jõudmist pidid kaks reisikaaslast hakkama rehve vahetama. Pärast sadu oma elukohas rattaid pesema asudes pidime praktiliselt kõik rehvidest naaskliga pisikesi klaasikilde välja urgitsema, need olid auklikud kui Šveitsi juust! Selliste rehvidega võistlema minek ei tõotanud murevaba sõitu, seetõttu läks suuremaks ostlemiseks võistluskeskuses Port d’Alcúdias, IRONMANi Expol, ning seejärel välis- ja siserehvide vahetuseks.

Kolmapäevaks ja neljapäevaks nägi plaan ette kerget ujumist meres, et tutvuda ja kohaneda veeoludega. Minu jaoks oli tegemist esimese „tõelise” ujumisega soolases vees! Õnneks toimub Mallorca ujumisdistants Alcudia lahes (Badia d’Alcúdia), mis pole nii sügav, et valgus merepõhjani ei ulatuks.

Neljapäeval võtsime välja stardimaterjalid ning alles siis tekkis esimest korda tunne, et olen siin võistlemas ja üht oma suurt unistust ellu viimas, mitte lihtsalt sõpradega treeninglaagris. Võistluseelsel õhtul nokitses igaüks vaikselt omaette. Olin eelnevad ööd üsna muretult ja hästi maganud, seega arvestasin, et isegi kui ärevus ei lase viimasel ööl magada, siis puhkus on olnud piisav.

Võistluspäev

Kell 4.50 ärgates jälgisin oma tavapärast hommikurutiini. Viimane öö möödus siiski valdavalt magamise tähe all, sain magada 6−7 tundi kvaliteetset und. Võistluseelne hommikusöök koosneb mul tavaliselt 2−3 viilust valgest saiast moosiga, nii ka sel korral. Riietusin võistlusvormi ja asusime võistluskeskuse poole teele.

Stardikoridoris viimast korda „nukid” Ilmari ja Janekiga, hõisked ja tervitused pealtvaatajaile ning stardihetk oligi käes! Esimest korda valdas mind täielik rahu ja pead täitis vaid mõte, et nüüd on see hetk käes, aeg oma unistus ellu viia. Ja juba me olimegi soojas merevees!

Ujumine

Esimestel meetritel proovisin hoida tavapärasest kiiremat tempot, sellises rahvamassis polnud ma varem ujunud – pidev üksteise nügimine, surumine, haaramine! Sain löögi vastu prille, pisut vett tungis klaasi alla, kuid ei midagi hullu. Väljajooksuni kannatan ära, mõtlesin omaette. Kahtlemata olin rõõmus oma kunagise otsuse üle, minna Tartu Milli triatlonil esimeste hulgas vette, sain pisutki rahvasummas ujumise kogemust.

Üsna ujumisdistantsi algusosas sai selgeks, et kalipso kasutamine polnud ehk kõige parem idee – vesi oli lihtsalt nii soe! Tagantjärele analüüsides selgub, et ujusin kalipsoga soolases vees isegi pisut aeglasemalt, kui Valga-Valka Heleni triatlonil ilma kalipsota ja magedas vees. Ning sama pulsiga!

Teine ring möödus sündmustevaeselt, rahvast oli hõredamaks jäänud ja ma sain omas tempos ujuda. Vaid pöördepunkti poide juures oli ikka veel massiliselt kaasvõistlejaid. Lahele tekkinud kerge lainetuse ja osalt ka väsimuse tõttu neelasin viimasel ringil paar suutäit merevett. Ain-Alar oli enne toonud ilmekaid näiteid merevee neelamise ja hiljem vahetusalas magusa geeli pealevõtmise kohta. Märksõnadeks siis Coca-Cola ja Menthos. Kerge paanika!

Ikka edasi

Ujumise viimased kümme meetrit ja oligi põhi käeulatuses ning jooksin koos kümnete teiste kaasvõistlejatega vahetusala suunas.

Meeldiva üllatusena jagas korraldaja vahetusala ees kõigile pudelivett, sai suud loputada ja õnneks geeli võttes kardetud efekti ei järgnenud. Haarasin oma vahetusala koti, pesin jalad, tõmbasin sokid ja kingad jalga, kiivri ja prillid pähe ning juba liikusingi rahulikult rattaga vahetusalast välja.

Rattadistantsi esimene osa oli nauditav – kenad teed, suurepärane ilm, mõnus vahelduv maastik ja ilusad vaated. Probleeme ei tekkinud, toitumisplaan töötas ideaalselt (üks OTE Sports geel ja üks soolakapsel iga 30 minuti järel). Nägin ka kolme kukkumist, peamiselt toitlustuspunktide läheduses, kus võistlejate tähelepanu kippus kaduma, ise suutsin ohtlikke olukordi vältida. Kuna tegemist oli minu esimese IRONMANiga ja esimese täispika triatloniga üldse, siis lihtsalt proovisin nautida iga minutit.

Kaasaelajad Foto: erakogu
Kaasaelajad Foto: erakogu

Mägi

Esimese ringi lõpp tõi meid tagasi Port d’Alcúdia’sse, edasi viis tee aga Pollença suunas – pikk ja sirge maantee keskmisest tugevamate tuultega enne Mäge.

Ja ta saabus – Mägi! Coll de Femenia, teise kategooria tõus, keskmine tõusunurk 6% ning kahtlemata raskeim tõus, mida kunagi sõitnud olen. Kui tõusu algul „hellitas” päike meid üsna palava ja tuuletu õhuga, siis tõusu arenedes saime korraliku vihmavalingu osalisteks. Vihm iseenesest oli kui taeva kingitus, see säästis mind vähemasti ülekuumenemisest ja sobis Põhja-Eurooplasele suurepäraselt. Vaid laskumistel tõmbusid sõrmed korralikult kangeks ja valgeks, nende liikuma saamine oli omaette pingutus. Tõusu keerukust (või minu kesist ettevalmistust?) näitab ka fakt, et keskmine kiirus oli tõusu jooksul kukkunud tervelt 3 km/h.

Tõusu järgne osa oli juba puhas emotsioon – kiirused tõusid, enesetunne oli hea ja pead täitis peatse rattalt pääsemise puhul heameel.

Ka pisiasju peaks katsetama!

Vahetusala möödus taas kord viperusteta, vihm oli jõudnud lõpuks ka võistluskeskusesse ja lootus kuivade jalgadega jooksma minna haihtus kui jääkuubik kuuma rannaliiva. Vahetasin sokid, tõmbasin jalga kompressioonsäärised, täitsin särgitaskud geelidega ja tormasin tualeti suunas.

Esimeste jooksusammudega sai selgeks, et sellise geelikogusega taskutes ei ole lihtsalt võimalik joosta – särk rappus seljas, geelid pekslesid vastu keha, keeruline oli jooksmisele keskenduda. Asi, mida ma polnud enne võistlust katsetanud! Õnneks ootas abikaasa vahetusala kõrval olevas esimeses toitlustuspunktis, kus toitlustamise osas oli lubatud ka välist abi kasutada. Viskasin pettunult kõigi taskute sisu tema juurde maha, andsin uued instruktsioonid, haarasin kaks geeli ja pehme joogipudeli kätte ning asusin jooksma oma elu esimest maratoni.

Rando jooksurajal Foto: erakogu
Rando Kall jooksurajal Foto: erakogu

Rasked ja kergemad meetrid

Kohalik ilm soosis eestlasi, seega tuli joogiplaan ümber vaadata. Loobusin pärast esimest ringi joogipudeli kaasaskandmisest ning jätkasin vaid geelide ja soolakapslitega (endiselt iga 30 minuti järel). Joogipunktis järgisin loogikat vesi – Cola − vesi ja plaan töötas väga kenasti. Pärast esimese Cola tarbimist pidin sellele järgnenud joogipunktis võtma soolestiku „restardiks” ühe apelsiniviilu, kuid see oli ka kõik.

Esimese kahe ringi järel algas minu jaoks uus ja huvitav periood – 23 kilomeetrit oli pikim distants, mida senini joostes olin läbinud. 25.−28. kilomeetril saabuski ehk ka vaimselt raskeim hetk, pidin end pidevalt motiveerima, et mitte kõndima hakata. Sealt edasi läks kõik aga taas paremaks, mõtteist tühjenenud pähe kerkisid esimesed emotsioonid ja 33−35 kilomeetri jooksmise järel tundsin end juba nii hästi, et otsustasin langenud tempot tõstma hakata. Viimasel kümnel kilomeetril tekkis vastumeelsus geelide vastu, kuid suutsin end veenda, et kõik see on ju minu enda heaks, ning jätkasin sama plaani järgi.

Emotsioonidetulvas

Jooksurada kulges mööda Port d’Alcúdia linnatänavaid ja rannapromenaadi, seega praktiliselt kõigis rajalõikudes olid inimesed kaasa elamas. Hõiked ja mõnusalt vali muusika aitasid samuti motivatsiooni ja enesetunnet ülal hoida. Teadsin, et pärast 20 kilomeetri läbimist läheb raskeks ja tuleb kannatada. Emakeelsed hõiked ja abikaasa julgustavad sõnad igal ringil − nende abita oleks olnud oluliselt raskem!

Viimased kilomeetrid möödusid erinevate emotsioonide tulvas – rõõm ja tühjus, õnnetunne ja väsimus, ka kurbus. Finišisirge 200 meetrit läbisin rahvaga plaksu lüües ja juubeldades, ma ei suutnud uskuda, et olen jõudnud nii kaugele. Ja siis kostusidki kõrva oodatud sõnad: „Rando Kall, You are an IRONMAN!”

Rando finišis Foto: erakogu
Rando finišis Foto: erakogu

Kokkuvõtteks

Mida ma oskan pika teekonna kokkuvõtteks öelda? Need viimased 200 meetrit olid igal juhul väärt seda pingutust ja enesega nii füüsiliselt kui ka vaimselt tegelemist viimase kuue kuu vältel. Julgen täie kindlusega öelda, et olen muutunud, saanud tugevamaks ja enesekindlamaks, see teekond on aidanud mul korrastada vaateid ja põhimõtteid, aidanud areneda inimese ja isiksusena.

Ja kui sinu soovide nimekirjas seisab samuti rida „Tahan läbida IRONMAN triatloni”, siis ära oota – õige aeg alustada on just täna!

Maret Mets Foto: erakogu
Maret Mets Foto: erakogu

Maret Mets

Minu jaoks oli Mallorca teistkordne täispikal triatlonil osalemine, sellepärast oskasin enda arvates üsna hästi ette kujutada, mis mind ees ootab, kuigi tegelikult on iga võistlus väga erinev ja omapärane. Maailmas võib leida võistlusi, kus ujumine toimub jões, järves, meres või ookeanis, rattarada võib olla väga sile või väga mägine ja jooksu osa teeb tavaliselt meeldivaks või raskeks kliima, mis võistluspaigas valitseb.

Mallorcal oli minu plaan püüda lõpetada võistlus 12 tunniga. Tundus hea mõte minusuguse mugavussportlase jaoks, et teen tempokalt, aga nii, et väga pingutama ka ei peaks. Selle nimel sai ju omajagu treenitud ka, et finišis ikka naeratus näol ja hea enesetunne oleks.

Ujumine oli täitsa mõnus, sest soolane vesi kannab hästi ja enesetunne oli hea. Rattarajal kulutasin plaanitust kauem aega, sest raja teises pooles olev mägi oli ikka täitsa mägi ja paduvihmas ei julgenud laskumistel väga riskantseid manöövreid teha. Jooks, mis oli mõnusalt raske, näitab hästi, kui aus ja vaimne sport triatlon ikkagi on. Täispikka triatloni ongi huvitav läbida just eelkõige vaimses mõttes − mida kauem sa distantsi läbid, seda rohkem on sul aega iseendaga kõiki neid emotsioone ja mõtteid jagada.

Aleksandr Sepp Foto: erakogu
Aleksandr Sepp Foto: erakogu

Aleksandr Sepp

Minu Mallorca IRONMANi lugu algas eelmisel aastal, kui lõpetasin Barcelona IRONMANi ajaga 9:41. Tol hetkel mõtlesin et järgmine täispikk triatlon võiks olla raskema rajaga, ja kuna ühel kevadel olen juba Mallorcal laagerdanud, siis oli otsus, kuhu järgmisel aastal minna, üsna loomulik.

Maksimumplaan oli läbida maraton seekord kiirema ajaga kui 9:41 ja miinimumplaan teha nn single digit ehk kiirem kui 10 tundi. Enesetunne enne starti oli hea, vesi meres oli umbes 25 °C ja midagi ei seganud, et pikka päeva nautida.

Algus oli hea, ujumine supisoojas vees oli meeldiv ja aeg läks suhteliselt kiiresti. Vesi on seal nii soolane ja soe, et saab vabalt ilma kalipsota ujuda.

Selle aasta rattarada oli muudetud ja minu meelest läks natukene keerulisemaks. Samas sai sõidetud nii läbi farmide kui ka linnatänavate, Coll de Femenia tõusust ja laskumisest rääkimata. Kui te pole varem Hispaanias käinud, siis ainult sellel rajal sõites saate pilti nii loodusest kui ka tavaelust. Rattal sõitsin tugevalt, aga kahjuks tegid kaks trahvi (stop & go ja viis minutit ootamist trahvitelgis) võistlusele oma korrektiivid.

Jooksule läksin mõttega, et kahjuks jääb maksimumplaan täitmata ja pean pingutama, et miinimumplaan ellu viia. Pärast jooksu esimest poolt sai kütus otsa ja pidin oma deemonitega pikalt rääkima, et mitte peatuda, vaid edasi joosta. Deemonid jäid lõpuks vait ja suutsin isegi viimastel kilomeetritel pingutada, et apteegitäpse ajaga finišeerida. Väravate tabloo näitas 9:59.21.

Ei saa öelda et olen tulemusega väga rahul, miinimumplaan pole täpselt see, mida ma tahtsin, aga kindlasti ei anna ma alla ja järgmisel aastal proovin taas oma parimat näidata, seekord aga Chattanoogas USAs.

Tekst: Rando Kall
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2016 novembris

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*