Kontorirott supervormi. 2. kuu

Foto: Shutterstock.com

Möödunud on esimene kuu trenni tehes ja toitumiskava jälgides. Kui keeruliseks olen sellega oma elu suutnud teha?

Vahetult pärast eelmise kirjatükki valmimist sain treener Mikrolt toitumiskava ja kui aus olla, tekkis väike hirm − kavast kinni pidades pidanuksin sööma viis korda päevas. Kuhu see kõik mahub? Esimesel nädalal oli päris keeruline söömisega hakkama saada. Ma olen teadlikult püüdnud väga pikka aega teatud piimatooteid vältida ja nüüd menüüst vastu vaatav kohupiim tekitas üsna tugeva okserefleksi. Õnneks lubas treener toitudega katsetada ja proovida, mis rohkem meeldib/sobib, ja ebameeldiva välja juurida. Kohupiim läks, maitsestamata jogurt jäi ja viimane hakkas isegi väga meeldima. Umbes 2,5 nädalaga sain toitumiskavaga sõbraks ja nüüdseks olen harjunud sööma väiksemaid portsjoneid, aga tihemini. Lisaks on nädalas üks päev, cheat day, kus võin menüüväliselt midagi head-paremat lubada. Ei teki vaimset blokki, et nüüd pean igavesti pitsat ja sušit vältima. Kõike võib, aga siis, kui on õige aeg ja mõistlik kogus.

Uus põlvetrauma

Trennis poole pealt suutsin endale aga paraja käki kokku keerata. Ei, mitte jõusaalis üle pingutades või trennist viilides, vaid hoopis sõpradega teiselt korruselt diivanit alla kolides. Diivan polnud raske ja tegemist ei olnud teab kui keerulise nikerdamisega, kuid midagi läks valesti ja järgmistel päevadel ei saanud põlvevalu tõttu normaalselt kõndidagi. Füsioterapeut Signelt sain noomida, miks mina, naisterahvas, pidin rasket asja tassima, aga kui ei ole mitut meest appi võtta, tuleb ikka endal jalad kõhu alt välja tõmmata. Juba lapsepõlves pidin tegelema töödega, mis nõudsid füüsilist pingutust, eks sealt ongi tulnud kaasa see, et enne rebestan endal naba paigast, kui ootan, millal mõni tugevam meesterahvas appi suvatseb tulla (diivani kolimisel oli siiski meesterahvas abiks olemas, aitäh, Kristjan!).

Kuna Rambo mängimine läks maksma poolteist nädalat meeletut valu ja suutmatust jooksulinti kasutada, pidin jooksmise ja rattasõidu ellipsimasina vastu välja vahetama. See oli ainus, millega põlv valu ei tundnud, samas tõesti, ma südamest jälestasin seda masinat. Enese üllatuseks ma vist ei tahagi niipea jooksulindile tagasi minna – ellipsimasin tõmbab sama rihmaks nagu jooksmine, aga ei põruta, põlved on terved. Jooksulindiga andis põlv ka tervena kergelt tunda.

Kas kummilint on mõeldud harjutuste sooritamiseks või pigem takistamaks trennist ära põgenemist? Foto: Mehis Oks
Kas kummilint on mõeldud harjutuste sooritamiseks või pigem takistamaks trennist ära põgenemist? Foto: Mehis Oks

Muutused

Umbes kuu pärast esimest kehakoostise mõõtmist tegime treeneriga teise mõõtmise ja tulemused tõid mõnusa naeratuse näole: kaal on põhimõtteliselt sama (algkaal 61,4 kg, kaal nüüd 61,6 kg), aga kadunud on ligi kilogramm rasva ja lisandunud kilogramm lihast. Lisaks andis masin minu vanuseks kaks aastat vähem ehk siis 25 aastat. Põhimõtteliselt muutusin ühe kuuga kaks aastat nooremaks! Projekti lõpuks jõuan 20ndate algusesse tagasi – ei saa öelda, et töötavat noorenduskuuri ei ole olemas!

Harjavars on rühitrennis põhiline töövahend. Foto: Mehis Oks
Harjavars on rühitrennis põhiline töövahend. Foto: Mehis Oks

Motivatsioon

Kui minult on küsitud, kuidas mul motivatsiooniga lood on ja kuidas viitsin trennis käia (seda enam, et üksi jõusaalis, mitte rühmatrennis, kus teised hoogu juurde annavad), siis mõneti on sellele keeruline vastata. Vahel on tõesti nii, et keha on väsinud või üldse ei viitsi end teki alt välja veeretada ja tahaks tervisliku vahepala asemel käe pitsa järele sirutada (selle viimase tarbeks on õnneks cheat day), aga olen muutnud trenni endale sama loomulikuks ja vajalikuks osaks nagu hambapesu – see on asi, mida PEAN tegema, ja kui trennis käidud, on tuju hea ja süda rahul – asi on tehtud! Muidugi kui hambapesu ei ole kellegi päeva loomulik osa, siis on asjaga keeruline …

Kolleegid aeg-ajalt norivad (ikka iga päev tuleb vähemalt kaks nalja minu kulul ära, aga see on sõbralik nokkimine), kui viis korda nädalas, spordikott õlal, tööle tulen, et „Noh, jälle trenni või?”, aga on tulnud ka nendepoolseid tunnistamisi, et tegelikult tahaks ise ka viitsida trenni teha ja see, et mina jätkuvalt asjaga edasi tegelen ja sellest reaalselt rõõmu tunnen, teeb üksjagu kadedaks. Kunagi kevadel tegime kontoris ka fat challenge’i – peaaegu kogu kollektiiviga hakkasime oma kaalusid üles märkima, lubadustega, et sööme vähem ja liigume rohkem. Ütleme nii, et see ettevõtmine ei olnud just kõige tulemusrikkam (vt pildilt), samas iga kord kui kontoris seda „pekinägude” tahvlit näen, sisendan endale, et praegu on mul kõik eeldused ja võimalused neid täita olemas (head treenerid, suurepäraste võimalustega spordiklubi), nüüd on vaja vaid tööd teha!

Kontori kevadise motivatsioonikuu ülevaade. Foto: Mehis Oks
Kontori kevadise motivatsioonikuu ülevaade. Foto: Mehis Oks

Füsioterapeut Signe Valgemäe:

Seadsime Tiina-Katrega pikemaajalised eesmärgid parandada kehatunnetust, tugevdada nõrgemaid lihaseid ja vähendada pinget ülekoormatud lihastes ning et kõige selle tulemusena saavutaksime ilusa rühi.

Nii lühikese perioodi põhjal on veel vara suurtest edusammudest ja arengust rääkida, kuid Tiina-Katre kehatunnetus on silmnähtavalt paranenud: ta oskab iseseisvalt harjutusi sooritades õiget kehaasendit hoida. Sellega on tagatud liigutuste õige tehnika ja oht ennast vigastada on väiksem. Samuti oleme jagu saanud hirmust põlvevalu ees, kuna see ei sega enam treeninguid. Tiina-Katre on avastanud oma kehas lihaseid, millest tal pole varem aimugi olnud, ja ta on vabanenud ka osast lihaspingetest. Samasuguse tahtejõuga jätkates on silmanähtav areng kiire tulema.

Kui palju Tiina-Katre kehakaal, rasvaprotsent, lihasmass ja muud näitajad numbrites muutunud on, loe lisaks ajakirja Sport detsembrinumbrist.

Tekst: Tiina-Katre Musting
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2016 detsembris

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*