Grete Gaimi (23) nimi on teada igale spordisõbrale ja enamikule spordivõõrastele. On ju tema see tüdruk, kes hundiläätsedega olümpial käis.
Kuid seda teemat me täna ei puuduta, seda enam, et nüüdseks on Grete tänu ReFocus silmakeskusele ka nägemise korda saanud ja läätsed on jäänud kaugeks mälestuseks. Täna räägime hoopis sellest, mida tähendab ühe Elvast pärit tüdruku jaoks olla tippsportlane, milliseid katsumusi on noorel sportlasel tulnud juba elus seljatada ja millised väljakutsed on ees ootamas.
Mis laskesuusatamine? Ma tahan Kristina olla!
„27. jaanuar 2003. Mul on täpselt see päev meeles,” räägib Grete õhinal, kui küsin tema käest, kuidas ta üldse laskesuusatamise juurde jõudis. „See oli kolmandas klassis, kui osalesime oma parima sõbrannaga Elvas suusavõistlusel, Rein Pedaja kutsus meid sealt trenni ja järgmisel päeval olimegi juba baasis kohal,” sõnab Grete.
Sarnaselt praeguse tiimikaaslase Kalev Ermitsaga, kes kuldse kolmiku Veerpalu-Mae- Šmigun valguses just murdmaasuusatajaks soovis saada, oli sama mõte ka Gretel: „Kui ma alustasin laskesuusatamisega, siis vandusin, et mina laskesuusatajaks ei hakka, mina tahan saada selliseks nagu Kristina Šmigun.” Kas õnneks või kahjuks, seda teab vaid neiu ise, sai siiski võitu püssiarmastus ja täna saame Gretet näha just laskesuusatamise radadel, kuigi võimalusel väisab neiu ka Eesti-siseseid murdmaavõistlusi.
Noorte maailmameister – raske taak või õnnistus?
Kui küsida sportlastelt, mis teeb neid õnnelikuks, siis kahtlemata on vastuseks, et õnnelikuks teeb sellise tulemuse saavutamine, mis silmad särama paneb. Nii vastab ka Grete. „Esimese asjana teeb meele rõõmsaks ikkagi see, kui saavutad hea tulemuse ja näed, et su raske töö on end ära tasunud,” ütleb ta. Kahtlemata valdas selline tunne noort sportlast ka siis, kui ta 2012. aasta veebruarikuus noorte maailmameistri tiitli välja võitles. Meedia juubeldas ja tituleeris Gaimi tulevikutäheks, fännid olid rõõmsaid emotsioone täis ja neiu intervjuudest paistis välja siiras heameel. Kuid veelgi enam paistis silma tema tohutu tahtejõud, soov mitte peatuda ja jõuda veelgi kaugemale.
Kas võib olla, et toona vaid 18-aastasele sportlasele oli seda liiga palju ja pinged liiga suured? „Kindlasti mitte!” põrutab Grete ja jätkab: „Ma ei saagi aru miks meedia tõlgendab asja nii, et pärast seda on mu närvid üles öelnud, et panin nii suure märgi maha ega tulnud oma emotsioonidega toime. Aga see ei olnud nii. Ma nautisin iga hetke sellest võidust ja kõige vähem tekitas see mulle stressi. Loomulikult tahtsin veel rohkem ja tahan siiani. Lihtsalt elu teeb teinekord keerdkäike ja ma olen pidanud vastamisi seisma väga erinevate väljakutsetega, mis kõik on mõjutanud seda, kus ma olen täna,” sõnab Grete mõtlikult ja jõuab ettevaatlikult teemani, mis on mõjutanud väga paljusid noori naisi ja nii ka teda.
Ettevaatlik tuleb olla, sest olles avaliku elu tegelane, on igal sinu sõnal kaal ja paljut väljaöeldut võetakse vabandamise või enese õigustamisena. Kuid Grete ei pelga, ta tunneb, et esimest korda on ta nüüd vaba rääkima sellest, mis on tema sportlasekarjääri mõjutanud, sellest, mis võinuks kõigele sootuks kriipsu peale tõmmata. Nimelt on nooruke sportlane pidanud aastaid võitlust toitumishäirega, mis algas süütust tahtest kaotada kaalu ja viis buliimiani.
Kinnisidee langetada kaalu
„Ühel hetkel võtsin kinnisideeks, et tuleb kaalu langetada, sest nii saan paremaks ja tugevamaks. Olin kuskilt kuulnud, et kui sa ikka tohutu kaalulangetuse teed, siis kohe liigud rajal kiiremini edasi. Sealt ma noore tüdrukuna enam kaugemale ei mõelnud ja hakkasin kohe väiksema kaalu nimel tööle,” räägib Grete, kellele peale vaadates on „paks” tõepoolest viimane sõna, mis pähe tuleb. Aga nagu teada, siis toitumishäire küüsis olevad inimesed selgelt mõelda ei suuda.
„See on ikkagi vaimne häire, sa oled oma mõtete vang,” ütleb ta tõsisel toonil. „Ühel hetkel käisin trennis mitte ainult enam spordi pärast, vaid tugevad trennid kaks korda päevas hooajavälisel ajal olid selge eesmärgiga kaalu langetada ja välja kujuneski spordianoreksia. Kui teised enam ei viitsinud märtsikuus suusatada, siis mina jaksasin topelt. Tahe kaalu kaotada oli niivõrd suur, et ma ei näinud enam asju selge pilguga.” Sealt paar-kolm aastat edasi ja oli kohal ka buliimia.
„Ma sain tegelikult üsna kiiresti aru, et tegemist on probleemiga, aga ma ei tahtnud kohe sellega tegeleda. Mu kõrval oli inimesi, kes püüdsid mulle toeks olla ja mind probleemi lahendamiseni suunata, aga ma ei suutnud seda kõike vastu võtta, vähemalt mitte tol hetkel. Pidin ikkagi ise jõudma sinna, et pean oma toitumise korda saama,” lausub Grete. Tema jaoks oli viimaseks häirekellaks 2013. aastal südamesõbrannaga peetud vestlus, mille käigus koputati Grete kõige hellemale kohale. „Ta ütles mulle, et kui ma kohe sööma ei hakka, siis pean kõik oma unistused spordis ära unustama. Ja tal oli õigus.”
Toitumishäire kui alkoholism
Tänaseks on noor sportlane endaga rahu sõlminud, kuid on teadlik, et toitumishäire on midagi, mis saadab kogu elu. „See on nagu alkoholism. See jääb sinuga terveks eluks ja kogu aeg pead käima mingis mõttes kikivarvul, et ei langeks uuesti selle küüsi. Praegu tunnen, et ma olen oma peas paranenud ja endaga rahu sõlminud,” sõnab Grete ja ta hääles on tõepoolest kuulda rahulikkust, tooni, mis kinnitab, et ta seisab oma sõnade taga ja suudab ilma liigse emotsioonita minevikutaagale tagasi vaadata. Minevikku vaadates saab laskesuusatajale ka selgeks, et toitumishäire ei alanud tahtest ilus olla, vaid hoopiski tahtest olla parim.
„Peamine põhjus tulenes ikkagi minust endast – tahtsin lihtsalt nii väga paremaks saada, et kõik vahendid läksid käiku. Eks see on üks asi, mis on jätnud jälje ja millest on tingitud viimaste aastate madalseis. Mu keha oli lihtsalt nii suures võlas, et see on loomulik, et ei jaksanud sporti teha, ja kannatasid nii kiirused kui ka lasketäpsus. Väljatulek stressist, mida teeb aastatepikkune mittesöömine ja samal ajal tugevalt treenimine, on keha jaoks pikem protsess kui paar kuud,” räägib ta. Kuid hoolimata raskustest ei kao Grete silmist sära ja näol püsib alati naeratus. Ta usub endasse ja ta teab, et sportlane ei anna alla. Ta pingutab edasi ja tahab tõestada nii endale kui maailmale, milleks ta on suuteline.
Seitse korda kukud, kaheksa korda tõused
See Jaapani vanasõna sobib imehästi Grete iseloomustamiseks. Kui tundubki, et viimane kukkumine oli küll selline, et enam ei jaksa tõusta, siis tõestab Grete kõikidele vastupidist ning tõuseb ja pingutab edasi. Otseses mõttes kukkunud on Grete omajagu – eelmise suve lõpus rattavõistlusel murdis käeluu, mõni aasta tagasi Norras treenides oli kukkumisi nii palju, et ei jõua kokku lugeda, samuti eelmisel MM-il ja sel hooajal Östersundi MK-etapil. Kuid Grete on endiselt võistlusradadel täis teotahet ja sihikindlust, olenemata sellest, et meedias on ta viimasel ajal pidanud taluma peksupoisi rolli. „Siin ongi see, et kui sa ise tead, et oled aja maha võtnud, ennast ravinud ja teinud kõik plaanide järgi, aga tulemust ei tule, siis esmajärjekorras oled ikka pahane enda peale ja hakkadki endas kahtlema: kas ma tõesti ei ole teinud kõike, mis minu võimuses. Meedia esindajad võikski aru saada (mitte ainult minu puhul, vaid üldiselt meie sportlaste puhul), et me ei tunne end ise ka hästi, kui ei lähe nii tulemuslikult, nagu me ise tahame. Lihtne on kirjutada sellest, miks tulemused ei tule, aga see, mida meedias räägitakse või milliseid hinnanguid jagatakse, ei ole alati õige. Nad enamasti ei tea tausta, nad ei tea, mida sportlane on läbi elanud või millega ta parasjagu rinda pistab. Aga me ei lähe ju rääkima ka meediasse sellest kõigest, ma räägin sellest siis, kui ma olen valmis,” arutleb Grete.
Treeninguid ei karda
Küsisin, kas täna teeb meedia midagi katastroofiliselt valesti. Intelligentse tüdrukuna vastab Grete, et eks ajakirjanikud teevad oma tööd, kuid veidi rohkem toetust oma sportlastele kuluks ära, vihjates pidevale kriitikatulvale, mis meie sportlasi ümbritseb. „Olen aastatega aru saanud, et armastatakse neid, kes on tugevad, nõrgemad vaadaku ise, kuidas saavad,” räägib ta. Spordiajakirjanikud aga tahaksid selle peale öelda, et kui sportlane isegi kriitikaga hakkama ei saa, siis peaks ta ameti maha panema.
„Aga me ju saame hakkama,” sõnab Grete heatujuliselt, „ma olen endiselt rajal ja pürgin oma unistuste poole.” Tõeline raudne leedi, võiks isegi öelda, sest sellist tahtejõudu ei leia igalt poolt. „Ma olen alati tahtnud väga palju ja pole kunagi kartnud raskeid treeninguid. Pigem on probleem olnud selles, et ma treenin liiga palju ja alati vaatan, kuidas saaks ikka natukene veel teha, puhkamise osakaal on jäänud tagaplaanile. Aga ma olen nendest vigadest õppinud ja sammun kindlalt edasi,” lausub Grete. „Tulemused ei tule üleöö ja mõõnast väljatulek võtab aega. Ma tunnen end sel aastal oluliselt paremini kui varasemal kahel ja kuigi taas tipptulemusteni jõudmine võtab aega, ma tean, et annan endast kõik, et seda saavutada,” sõnab 23-aastane laskesuusakaunitar.
Tatt lõua otsas – tugeva sportlase mõõdupuu?
Intervjuu lõpetame aga hoopis spordikaugel teemal. Kuna Grete on alati oma kauni välimusega silma paistnud, ei saa ka mina vastu kiusatusele rääkida välimusest. Seda olenemata asjaolust, et üheltki meessportlaselt pole ma tõepoolest küsinud, et kas sportlane peaks kartma olla ilus. Võrdõiguslikkuse nimel luban, et järgmine kord, kui teen intervjuu mõne meessoost sportlasega, küsin selle küsimuse ka ära, kuid täna pärisin seda Grete käest, kes esmajärjekorras kinnitas, et tegemist on väga hea küsimusega.
„See on tõesti väga hea lähenemine sellele küsimusele. Justkui on tekkinud ettekujutus, et naissportlased ei võigi ennast meikida või ilusti riides käia. Aga miks nad peaksid kartma sellist asja?” Tõepoolest on meedias mõnikord jäänud mulje, justkui näitaks enda eest hoolitsemine nõrkust ja seda, et prioriteedid ei ole paigas. Gretet võtab selline jutt ainult muigama: „Vot sellest pole mina kunagi aru saanud, et kuidas see, kas inimesel on ripsmed värvitud või mitte, mõjutab tema prioriteete. Loomulikult on sportlasel prioriteedid paigas, ta on ju seal rajal ja ta võistleb ja ta on näinud ränka vaeva, et seal olla.” Samas on ikkagi kuidagi kinnistunud arusaam, et mida rohkem külmunud tatti lõua küljes, seda parem sportlane oled? „No ongi, sest siis tundud sa justkui võitleja. Aga no meil kõigil tekib see tatt sinna lõua otsa, olenemata sellest, kas sul on ripsmetušš peal või mitte,” sõnab Grete ja temaga tuleb nõustuda. On ju ka laskesuusakaunitarid Gabriela Koukolova ja Dorothea Wierer näidanud, et nende ilus välimus tulemusele jalgu ei jää.
Põnev laskesuusahooaeg
Laskesuusahooaeg sai alguse novembri lõpus esimeste maailmakarika etappidega ja kestab peaaegu peatumata märtsi lõpuni välja. Aprill on sportlastele üldjoontes puhkamise kuu, kuid Grete tunnistab, et seda pole ta just kõige paremini osanud. „Eelmine kevad oli esimene kord, kui suutsin jalad kaheks nädalaks seinale visata,” sõnas ta intervjuu käigus.
Maikuus aga algab kõik otsast peale, sest just siis toimuvad esimesed treeninglaagrid ja hakatakse uuesti uueks hooajaks vormi lihvima, sportlaste keeles „põhja laduma”. Juuni hoitakse enamasti veel küllaltki rahulik, juulis aga minnakse edasi juba täistuuridel. Juuli ongi tugevate mahutreeningute kuu ja kui varasemad treeningud olid üldfüüsilise iseloomuga, siis juulis tuuakse plaanidesse tagasi ka erialaspetsiifilised treeningud. Samas taktiks jätkatakse kuni novembrini, mil minnakse esimest korda ka lumele. Kuna november toob endaga võistlushooaja alguse, siis treeningmahud kukuvad ja ettevalmistuse eesmärk on anda viimaseid lihve.
Laskesuusatamise MK-etappidest teeb otseülekandeid ETV2, koondise tegemistega saab kursis olla nende Facebooki-lehe www.facebook.com/estonianbiathlonteam kaudu.
Tekst: Greete Kempel
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2017 jaanuaris
