Inimese keha on võimeline väga paljuks ja alati jääb tunne, et piire saab veel nihutada, kui mitte rohkem, siis millimeetri jagu ikka.
Võib öelda, et hüppevõime mängib tänapäeva spordis lausa võtmerolli. Võrkpall, korvpall, kaugushüpe, käsipall, suusahüpped, kõrgushüpe, iluuisutamine – see on vaid väike osa aladest, kus kõrgele hüppamine on olulisel kohal ja hüppevõimeta ei kujutaks nimetatud spordialasid ettegi.
Võimed on individuaalsed
Võrkpallitreener Oliver Lüütsepp sõnab, et hüppevõime on üks peamisi eeldusi, et võrkpalliplatsil konkurentsis püsida, seega arendatakse ja treenitakse seda võimet pidevalt. „Olen veendunud, et hüppevõimet on võimalik arendada 30. eluaastani,” ütleb Lüütsepp, „pärast seda on vanematel mängijatel aga suurem kogemustepagas ja noored peavad jälle sellevõrra kõrgemale hüppama,” muheleb ta.
Võrkpallis on hüppevõime hädavajalik rünnakul, kus hüpatakse sammude pealt ja hooga. Kõrgele on vaja kerkida aga ka blokis – vastase rünnakut takistatakse koha pealt või sammudelt hüppega. „See on küll individuaalne, kuid sammude pealt hüppavad pallurid umbes 30 sentimeetrit kõrgemale kui koha pealt kerkides,” selgitab Lüütsepp. „Põhjus on väga lihtne – sammudega saadakse lihtsalt suurem hoog ja inerts sisse,” lisab ta.
Järjepidevus loeb
Treeneri sõnul on hüppevõime mõnele sportlasele loodusega kaasa antud, kuid teine peab selle võime arendamise nimel jälle palju vaeva nägema. „Kõrgele võivad hüpata aga nii pikad kui ka lühikesed inimesed,” on Lüütsepp veendunud, et hüppevõime juures ei mängi suurt rolli sugugi kasv, vaid olulisel kohal on järjepidev treenimine. Nii treenitaksegi hüppevõimet peamiselt jõusaalis, kus abivahendiks kang, millega siis jalgadele koormust antakse. „Hüppamise ajal on töös jalalihased – sääred, reie eesmised ja tagumised lihased,” lausub Lüütsepp, „koormust saavad ka kõhu- ja seljalihased, aga eelkõige on rõhk jalgadel.”
Kus võiks hüppevõimest tavaelus kasu olla? „Kui koer ajab taga ja on vaja üle aia hüpata, siis tuleb hüppevõime kasuks küll,” viskab Lüütsepp nalja. „Tegelikult eks see on puhas ambitsioonikus ja eneseületus, miks tavainimene hüppevõimet üldse arendada võiks,” arvab peatreener.
Uskumatud numbrid
Personaaltreener Evan Ungar on ehe näide sellest, et hüppevõimet arendatakse ka eneseületuse eesmärkidel. Kanadast pärit treeneri nimel on Guinessi rekord – nimelt hüppas 179 m pikk treener 2016. aasta mais hoota 1,61 meetrit kõrge kasti otsa.
Võrkpalliplatsilt on üks tuntumaid vertikaalse hüppevõimega mängijaid Kuuba rahvuskoondislane Leonel Marshall. Väidetavalt suudab mängumehe käsi parematel päevadel kerkida rünnakutel 3,83 meetri kõrgusele.
Võimsate õhulendude poolest on tuntud ka pealtpanijad, kes hüppevõimet päevast päeva arendavad. Prantslane Kadour Ziani on neist üks silmapaistvamatest, kelle jalad kerkivad hüppe ajal maast koguni 1,57 meetrit.
Lihtsad katsed
Hüppevõime mõõtmiseks on arvukalt erinevaid võimalusi, mõõta saab näiteks hüppe kaugust või kõrgust. Kõige levinum viis vertikaalset hüpet mõõta on hüpata paigalt õhku ja sirutada käega nii kõrgele kui võimalik. Inglise keeles nimetatakse seda jump and reach.
Teine väga levinud katse on paigalt kaugushüpe. See ei anna küll ülevaadet vertikaalsest hüppevõimest, kuid siiski kasutatakse seda laialdaselt kergejõustikus. Katse sooritamiseks seistakse paigal ja hüpatakse ilma igasuguse hoovõtuta paigalt nii kaugele kui suudetakse. Tulemust mõõdetakse stardist maandumiseni.
Tekst: Laura Kalam
