ajakirja Toetavad

300 erilist jalanõupaari

Foto: Siim Semiskar

Igale spordiharrastajale on väga olulised tema jalatsid ja sellest tööstusharust on saanud maailmas miljardiäri, kus reklaamivankri ette on rakendatud paljud tippsportlased.

Nagu paljude teiste tarbeesemete puhul, on ka jalatsite maailmas aegade jooksul välja kujunenud kildkond inimesi, kelle armastus jalavarjude vastu on väljunud tavapärastest raamidest ja võtnud tõsise hobi mõõtmed.

Eestis on üheks suurimaks spordijalatsite kollektsionääriks aastaid korvpalliga tegelenud Mihkel Tammo, kes on oma kollektsiooni praeguseks hankinud umbes 300 erinevat jalatsipaari. „Kui minu huvi jalatsite kogumise vastu sai alguse Nike kaubamärgist ja korvpallitossudest, siis tänaseks olen ma spordijalatsitest oma tähelepanu alla võtnud ka Jordan retro liini, Jordan CP3 liini, Nike’i tehnoloogiliselt uuenduslikud tossud, Nike’i klassikalised mudelid ja Adidase boost-tehnoloogiaga jalatsid,” selgitab Tammo ja lisab, et spordiväliselt huvitavad teda Timberlandi 6-inch saapad ja Lloydi kingad. „Otseseid reegleid ma endale seadnud pole ja sisuliselt kogun kõike, mis meeldib, kuid eelmainitud brändid on aja jooksul omandanud erilise tähenduse.”

Huvist kasvas hobi

Jalatsihuvi algus on mehel hästi meeles. „Mäletan siiani väga eredalt äsja avatud Rocca al Mare kaubanduskeskust ja sealset Rademari kauplust, kuhu 6-aastase poisina sai korvpallitosse ostma mindud. Ma polnud varasemalt endale jalatsite olulisust kuidagi tähtsustanud, kuid siis tekkis küsimus, kas osta 495 krooni maksvad Converse’i tossud, mida kõik teised kandsid, või 695 krooni maksvad Nike’i tossud. Hinnavahe oli tol ajal päris suur ja mäletan, et toona jäigi otsus lõpuks tegemata ja tossud poodi.”

Tammo sõnul ei osanud ta väikese poisina kuidagi vanematele selgeks teha, miks tuleks raha välja käia tunduvalt kallimate tossude eest. See olukord andis tõuke, et hilisemas elus said spordijalatsid tema jaoks aina olulisemaks ja lõpuks kasvas sellest välja tõsine hobi.

Foto: Siim Semiskar

Oluline on ostuprotsess

„Kuigi tossude turul on väga aktiivne ka järelturg, tegelen mina siiski peamiselt uute tossude ostmisega ja naljalt neid edasi ei müü, kuigi tihti võiks investeeringu tasuvus olla mitu korda suurem ostuhinnast. Minu jaoks peitub võlu ikkagi esmalt meeldiva tossupaari leidmises ja siis sellel protsessil, kuidas need jalatsid lõpuks minuni jõuavad. Keskmiselt ostan ma kuus kaks paari jalatseid. Alla ühe paari naljalt ette ei tule, kuid on ka kuid, kus ostan rohkem,” tutvustab Tammo.

Pikka aega oli Eestis selle hobiga tegeldes pea ainsaks võimaluseks hankida ihaldusväärsed tossupaarid välismaiste netipoodide vahendusel või külastada Tallinnas olevate eri tootjate firmapoode. „Üldiselt ei taha ma jalatseid osta kaubamajadest, vaid spetsiaalsetest jalatsipoodidest. Tavaliselt kaasneb sellega pikem jutuajamine müüjatega ja see on üks osa kogu sellest subkultuurist, mis on globaalselt muutunud juba päris suureks tegevusvaldkonnaks.”

Tammo sõnul paranes Eestis olukord märgatavalt umbes paar aastat tagasi, kui alustas tegevust Ballzy nimeline pood. „See on minu jaoks oluliselt vähendanud stressi, mida tekitasid näiteks laupäevhommikused kolme eri e-poe oksjonid, kus ma üritasin kätte saada mõnd haruldasemat jalatsipaari. Tihti läks nende oksjonite peale tunde ja lõpuks jäin ikkagi soovitud kaubast ilma.”

Kollektsioon ei jää vaid iluobjektiks

Võiks eeldada, et kollektsionäär paneb värskelt ostetud jalatsid imetlemiseks riiulisse klaasi taha, kuid Tammo sõnul tema puhul see nii ei käi. „Ma kannan kõiki oma jalanõusid. Tavaline rutiin on selline, et kui ostan uued jalatsid, siis esimesed kaks nädalat ei tahagi midagi muud kanda. Pärast seda tõstan nad kõrvale, aga ka siis leiavad nad aeg-ajalt jälle tee kasutusse.”

Praegu pole meie loo peakangelasel võimalik oma kogu täies hiilguses nautida, kuna jalatsid võtavad liiga palju ruumi. Tulevikus on mehel plaanis seada oma kodus sisse terve teemakohane tuba, kus saaks oma kollektsiooni eksponeerida. „Kuna praegu elan korteris, siis on mul üks sein tehtud n-ö pjedestaaliks, kus hoian põhiliselt Timberlandi saapaid ja Jordan retro sarja jalatseid. Kodu on täis erinevaid peidikuid ja hoiukohti ning vanemate garaažis on jalatseid kastide kaupa. Seal on aeg-ajalt tore käia midagi taasavastamas.”

Oma kollektsiooni hulgast lemmikuid on Tammo sõnul valida raske, sest see on tema jaoks justkui oma laste vahel valimine: „Kuna ülemaailmse huvi keskmes on peamiselt Jordan retro liini tooted, siis minu valik sellest seeriast oleks Jordan 9 ja Jordan 11. Nendel on kindlasti eriline koht minu südames. Viimase paari aasta teema on minu jaoks olnud Timberlandi 6-inch saapad ja olen igal talvel leidnud vähemalt kaks saapapaari, millele ma ei ole suutnud vastu panna.”

Koguväärtus küünib 50 000 euroni

Üks teema, millest ühegi kollektsionääri puhul ei saa mööda vaadata, on raha. Tammo kinnitab, et jalanõude peale kulub tal igas kuus päris korralik summa, kuid selles maailmas sees olles peab ta harva välja käima letihinda ja tihti kogutavate jalatsipaaride väärtus ajas hoopis kasvab. Mehe sõnul on raske kogu kollektsiooni rahaks ümber hinnata, kuid meelevaldse arvutuse tulemusena pakub ta numbri 40 000 – 50 000 euro vahele.

„Jalatsite hinna määrab haruldus, vanus ja eriline lugu. On poode, kust saab tänagi osta neid esimesi mudeleid, mis kunagi 15−20 aastat tagasi originaalis välja anti, nende eest makstakse suuri summasid. Kui jalatsil on juures veel ka erilisem lugu, näiteks on tossud NBA mängus mõne kuulsa palluri jalas olnud, siis võib hind ulatuda miljonitesse. Haruldaste tossude ostmisega on alati kaasas käinud defitsiit. See on väga targalt üles ehitatud äri, kus meelega jäetakse tarbijate nõudlus rahuldamata, et hoida üleval huvi ja toodete erilisust.”

Kriteeriumiks isiklik sümpaatia

Tammo eesmärk ei ole oma kogusse saada kõige haruldasemaid eksemplare, kuid ka temal on jalatsipaare, mis ajas on oma väärtust tublisti kasvatanud. „Minu kriteerium tossude ostmisel on isiklik sümpaatia, mitte tingimata haruldus. Samas on mul hulk paare, mille väärtus järelturul on kuni kolm korda kõrgem sellest, millega nad müüki paisati. Näiteks hiljuti 145-eurose letihinnaga soetatud Jordan 1 Black Toe OG mudel on nüüd internetis limiteeritud koguses müügil 300 euroga,” ütleb ta.

Müümise mõtet pole seni veel tekkinud. „Täna ei näe ma selleks mitte mingit vajadust. See pole minu jaoks kunagi olnud raha teenimise vahend, pigem ikka hobi. Saan kogumisest ka täna vähemalt sama suurt rõõmu ja rahuldust kui päris alguses, 22 aastat tagasi. See tunne, kui kuller toob kohale uue kauaoodatud jalatsipaari, on tuttav kindlasti kõigile, kes midagi tõsisemalt kollektsioneerivad. Minu jaoks lisab rõõmu juurde see, et saan jalatseid ka iga päev tarbeesemena kasutada.”

Foto: Siim Semiskar

Sõpruskond suureneb

„Lähedastelt on tulnud igasuguseid arvamusi, alates sellest, et miks ma ostan jalatseid juurde, need ei mahu enam kuskile ära, kuni selleni, et see on raha raiskamine,” tõi Tammo välja põhilised mõtted, mida tema hobi pereliikmete seas on tekitanud. „Laias laastus hindavad inimesed siiski head jalatsit ja aastate jooksul on aru saadud, et see on minu jaoks hobi, mitte enam praktiline vajadus muretseda endale uusi jalavarjusid.”

Eestis on Tammol hingesugulasi, kes aktiivselt jalatseid koguvad, väga vähe. „Eestis samal tasemel tegelejad võib üles lugeda ilmselt ühe käe sõrmedel, aga huvilisi tekib aina juurde ja see kogukond on pigem laienemas. Minu jaoks on viimasel ajal olnud huvitav välismaal käies kohata erinevaid kollektsionääre ja tänu sellele on mu jalatsifännide sõpruskond pidevalt kasvanud,” lausub ta.

Hobi maha jätta ei saa

Maailma mastaabis mees oma kogu millekski eriliseks ei pea, sest välismaal käies kohtab ta pidevalt erinevates jalatsipoodides inimesi, kelle kollektsioonid on märkimisväärselt suuremad. „Ma ei näe enda jaoks jalatsihobil lõppu, sest ma saan sellega tegelemisest tõsise naudingu. Järgin oma südant ja aeg-ajalt on tore näha, kuhu see mind jalatsite kogumise maailmas on kandnud ja kuidas minu maitse on ajas muutunud. Tulevikus soovin kogu paremini ära süstematiseerida ja üles pildistada. Selleks on vaja palju aega varuda, kuid üritan seda plaani enda peas juba kokku panna.”

Kes soovib Mihkel Tammo jalatsikogumisel silma peal hoida või temaga kontakti leida, leiab info mehe Instagrami-kontolt: instagram.com/mihkeltammo/

Hiphop ja Michael Jordan

Jalatsite kogumise kultuur sai aluse USA-s 1980ndatel aastatel ja välja on toodud kaks peamist põhjust: hiphopi plahvatuslik areng ning korvpalliikooni Michael Jordani tõus spordimaailma staaride hulka. 1985. aastal lasti välja esimesed Jordani brändi korvpallitossud ning suuresti tänu hiphopkultuurile muutusid need ruttu staatuse sümboliks ja seega ka kollektsionääride ihaldusobjektiks. Euroopas toimus selle subkultuuri plahvatuslik areng 1990ndate aastate lõpus ja uue sajandi alguses tõmmati jõuliselt kaasa ka Aasia turg. Jalatsikultuurist on toodetud hulgaliselt dokumentaalfilme, millest kuulsamad on „Just for Kicks” (2005) ja „Sneakerheadz” (2015).

Anna endast märku!

Kui sul on kodus mõni vahva spordiesemete kogu, millest tahaksid ka teistele rääkida, või tead kedagi, kelle kogu vääriks tähelepanu, siis kirjuta meile: toimetus@ajakirisport.ee.

Tekst ja fotod: Siim Semiskar
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2017 märts

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*