Jalgpallikohtuniku abivahendid

1947. Leningradis Zenit vs. Tbilisi Dinamo
1947. Leningradis Zenit vs. Tbilisi Dinamo

Jalgpall on üks maailma rahvusvahelisimaid mänge. Erakordselt lai levik üle maailma ning eri kultuuri- ja keeleruumist pärit inimeste kokkusaamine jalgpalliväljakul nõuab kohtunike otsustest arusaamiseks universaalseid märke. Oluline muutus vutimängus vahemeeste mõistmiseks on hoiatuskaartide kasutuselevõtt.

Elmar Saar
Elmar Saar

Üheks muudatuse esilekutsujaks oli 1966. aasta maailmameistrivõistluste veerandfinaal Argentina ja Inglismaa vahel, kus mitu mängijat ei saanud kohe aru neile määratud hoiatusest või isegi väljakult lahkumise nõudest. Seetõttu kasutati Inglismaa kohtuniku Ken Astoni eestvedamisel juba järgmisel MM-i finaalturniiril 1970. aastal valgusfooride eeskujul mängijale hoiatuse andmiseks kollast ja eemaldamiseks punast kaarti. Tänasel päeval kasutatakse hoiatuskaarte mitmel spordialal ja ka värvipalett on laiem.

Arvatavasti ühed Eestis vanimad jalgpallis kasutatud punane ja kollane kaart peaksid olema spordimuuseumis hoiul olevad legendaarsele jalgpalliinimesele Elmar Saarele kuulunud kaardid 1970. aastatest. Tänastest kohtunike abivahenditest eristab neid muuhulgas materjal – nimelt on need õhukesest metallist.

Elmar Saar (1908–1981) tuli mitmel korral Eesti meistriks tegevmängijana jalgpallis, jäähokis ja korra isegi jääpallis. Jalgpallis esindas ta Eesti rahvuskoondist enne II maailmasõda 19 korda. Mängijakarjääri lõpuaastatel hakkas ta tegelema treeneritööga eelkõige jalgpallimeeskondade juures (Eesti meistriks tuli tema juhitud Estonia enne sõda ja Tallinna Dünamo pärast sõda), aga ka jäähokis.

Rahvusvahelise tuntuse saavutas Elmar Saar aga hoopis jalgpallikohtunikuna, vilistades aastatel 1944–1961 üle 200 korra mänge NSV Liidu meistri- ja karikavõistlustel ning ka maavõistlustel.

 

kollane-ja-punane

Tekst ja fotod: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*