Individuaalne saavutus on meeskondlik pingutus

Psühholoogia
Foto: Shutterstock.com

Silmapaistvat ja efektiivset meeskonnatööd ei ole kuigi raske märgata – piisab paarist internetiotsingust ja eelmise aasta parimad jalgpalliväravad või ilusamad käsipallikombinatsioonid rulluvad ekraanil paremuse järjekorras lahti. Meeskonnatöö missugune, selles pole ju kahtlustki!

Meeskondlikke saavutusi vaadates tekib mul tihti küsimus, kas individuaalsportlased on siis liiga isekad, et teistega koos „mängida”, või on individuaalsport ikkagi mingil varjatud kujul ka meeskonna- või naiskonnasport? Ja kui on, siis kes on sinu, kui individuaalsportlase tiimis.

Koos tulemuslikumad kui üksi

Kui kogu võistlusolukord algosadeks võtta, siis tegelikult ei ole individuaalsportlaste sooritus ju kunagi individuaalne, alati on mängus kohtunikud, vastased, pealtvaatajad. Norman Triplett tegi juba 1898. aastal esimese spordipsühholoogia alase uurimuse, milles leidis, et jalgratturid, kes sõidavad grupis, sõidavad kiiremini, kui need, kes sõidavad individuaalselt. Triplett võttis jalgratturite tulemused ja üritas neid kontrollitud tingimustes korrata, kasutades katses lapsi, kes kerisid õngenööri rulli peale. Tulemus oli sama, mis jalgratturite puhul – lapsed, kes üksinda nööri rullile pusisid, tegid seda aeglasemalt, kui need, kes seda kõrvuti istudes tegid.

Oma uurimistöö tähelepanekutele tuginedes järeldas Triplett, et kaaslaste juuresolek vabastab teatavad energiavarud, mis parandavad sooritust.

Kelly Sildaru
Kelly Sildaru on individuaalsportlane, kelle taustajõud on tagaplaanil. Foto Cristian Pondella / Red Bull Content Pool

Eduka soorituse taga on tiim

Vaatame aga parem Eesti praeguseid kuumemaid individuaal- ja meeskonnasportlasi ja nende avalikku või varjatud meeskonda.

Kelly Sildaru on individuaalsportlase parim näide: üksinda seisab mäe otsas, üksinda vuhiseb mäest alla ja üksinda teeb õhus keereldes trikke. Aga mis saab siis, kui kaalu jääb väheks ja trikkide tegemiseks pole piisavalt hoogu? Siis tuleb mängu ootamatu tiimiliige – Uus-Meremaalt pärit Brad Prosser, kes Kellyle trikkide jaoks piisava hoo sisse lükkab. Kui tavaliselt on individuaalsportlaste taustajõud või tiimiliikmed pigem kaadri taga varjus, nagu nt Kelly Sildaru isa Tõnis või vend Henry, siis hoolükkaja Brad (kes tegelikult tavapäraselt Sildaru taustajõudude hulka isegi ei kuulu) astus varjust rambivalgusesse ja näitas, et eduka individuaalse soorituse taga on tiim.

Kus läheb piir?

Edasi läheb piir individuaal- ja meeskonnaspordi vahel veelgi hallimaks, võtame vaatluse alla jalgratturid Rein Taaramäe ja Tanel Kangerti ning ralliässa Ott Tänaku.

Ott Tänak keerab küll ise rooli ja annab eduka sõidupäeva lõpus intervjuusid, aga miskipärast jääb Tänaku kõrval istuv kaardilugeja Martin Järveoja alati varju ja tõenäoliselt teeb isegi mõni andunum spordisõber selle nime peale suured silmad ega suuda Martinit Oti kõrvale autosse paigutada. Kuid vaevalt, et Ott Martini kaardilugemisoskuse või kümnete mehaanikute sadade töötundideta rallimaailmas selliseid tegusid suudaks teha, nagu ta seda praegu teeb.

Jalgratturid Kangert ja Taaramäe on tuntud eelkõige kui kanged töörügajad, kes ässadele tee lahti teevad, endast kõik mahlad välja pigistavad ja siis vahetult enne viimast otsustavat pingutust hoo maha võtavad, et tiimi liider saaks vähem kurnatuna finiši poole tuhiseda ja loodetavasti ka võitu tähistada. Võib-olla tundub see ainult mulle nii, aga tihtilugu ei oska spordisõber sellist meeskondlikku pingutust hinnata ja lõpuprotokollis ilutseva 39. koha peale kehitatakse ainult õlgu vaatamata sellele, et tiimi esisõitja on tuuri üldvõitjaks kroonitud.

Ott Tänak ja Martin Järveoja
Ott Tänak ja Martin Järveoja (Mehhiko 2017) Foto Jaanus Ree / Red Bull Content Pool

Amatööri tiim on pere

Kui tõmmata paralleele tipp- ja amatöörspordi vahel, siis amatöörsportlane on igal juhul oma tiimi esinumber, kellele ainuüksi suure katsumuse lõpetamine võrdub täieõigusliku võiduga, ning Kangertid ja Taaramäed tiimis on teda ümbritsevad pere ja sõbrad, kes teevad musta tööd ja võib-olla ka loobuvad oma isiklikest eesmärkidest, et tiimiliidrit unistuste täitmisele lähemale aidata. Ehk siis individuaalspordis teeb soorituse üks, aga edukale sooritusele eelneb paljude tiimiliikmete kulisside tagune töö ja vaev. Nüüd on hea koht lugemine hetkeks pooleli jätta ja oma tiimiliikmetele aitäh öelda!

Igaühel oma roll

Et meeskonnaspordialade esindajad luubi alt välja ei jääks, siirdume Liverpooli ja vaatame, milline on tiimispordi musternäidise jalgpalluri Ragnar Klavani roll oma tiimis. Paljud Eesti meediaväljaanded armastavad pärast iga Liverpooli mängu avaldada artikleid pealkirjadega stiilis „Klavan purustas Chelsea” või „Klavan alistas Arsenali”. Loomulikult on tegu oma poisiga suures mängus ja selle üle peab õigusega uhke olema, aga tegelikult on tegu ikkagi meeskondliku soorituse, mitte Klavani individuaalse heroilise pingutusega ajal, mil teised tiimikaaslased lõunas päikese käes akusid laadimas olid. Tahes-tahtmata saavad jalgpallis kõige rohkem tähelepanu Messid, Neymarid ja Suarezed, kes oma tiimi Pariisi vastu võimatuna näivast olukorrast välja toovad, aga kaitsjateta, kes vastase kõige ohtlikumad ründajad nulli peal hoiavad, ei suuda isegi nemad nii palju väravaid lüüa, et võit koju tuua. Niisiis on Klavani roll oma meeskonna edus hindamatu.

Klavan
Jalgpall on meeskonnamäng, milles on igal sportlaselt oma individuaalne roll. Fotol Ragnar Klavan. Foto Photo Works / Shutterstock.com

Piir on hägune

Meeskonna- ja individuaalspordi vaheline piir on tegelikult päris hägune, sest iga meeskonnasportlane peab ühel hetkel ka üsnagi individualistlikult tegutsema ja iga individuaalsportlase selja taga töötab meeskond. See on tõsi mitte ainult profi-, vaid ka harrastusspordi maailmas.

Silmitsedes oma hindamatuid trofeesid maakondlikult rulluisuvõistluselt või nööpnõeltega seinale kinnitatud Tartu suusamaratoni rinnanumbrit, peatu korraks ja mõtle, tänu kellele oled nende saavutusteni jõudnud. Kes on sinu tiimi liikmed ja kas oled neid jätkuva toetuse eest juba tänanud ja teada andnud, kui väga sa seda hindad?

Tekst: Markko Junolainen, Telesis Coaching