Teetähiseid Eesti maratonijooksu esimestest aastatest

Esimese Paldiski-Mustjõe maratonijooksu start 28. aprillil 1913. aastal.
Esimese Paldiski-Mustjõe maratonijooksu start 28. aprillil 1913. aastal.

Jooksmise kui ühe vanima ja loomulikuma sportliku harrastuse lätteid otsides võime jõuda väga kaugesse minevikku. Mehe vastupidavust on ikka osatud hinnata ja seetõttu polegi väga üllatav, et esimesi teateid käskjalgade vahelistest vältusjooksust võime leida ligi veerandi aastatuhande tagusest ajast.

Ehkki üldiselt arvati, et säärane ajaviide on pigem pealtvaatamise, mitte järeletegemise vääriline, leidus üha enam kaasalööjaid. Tihenes läbikäimine mõttekaaslastega lähimaades ja see viis ametlike jooksuvõistluste korralduseni. Esimeseks selliseks on peetud 110 aastat tagasi (1907) toimunud 25 versta jooksu Keilast Tallinna. Meie esimese arvestatava maratonijooksu start anti 28. aprillil 1913 Paldiskis ja finišipaika Mustjõel jõudis esimesena Peterburi mees Pjotr Šubin ajaga 3:23.45.

Stockholmi olümpiamängude maratonipäeval viimasena üle lõpujoone tulnud Elmar Reiman naljalehelt Söndags Nisse saadud hõbekarikaga, millel tekst: „Vastu pidada, mitte alla anda!”
Stockholmi olümpiamängude maratonipäeval viimasena üle lõpujoone tulnud Elmar Reiman naljalehelt Söndags Nisse saadud hõbekarikaga, millel tekst: „Vastu pidada, mitte alla anda!”

Juba aasta varem sai Stockholmi olümpiamängudel maratonijooksus tuleristsed Elmar Reiman. Olümpiaajalukku läinud 40,2 km pikkusest võistlusest kujunes draama, milles oma osa oli ka Reimanil – tolmuses leitsakus nõrkenuid abistades ja tasapisi finiši suunas sörkides jõudis ta kohale siis, kui ametlik ajavõtmine oli lõppenud. Järgmine olümpiamaraton joosti kaheksa aastat hiljem ja nagu hästi teame, kujunes see eestlastele märksa edukamaks. Sinna vahemikku jäi 1914. aastal puhkenud I maailmasõda, mis pärssis spordielu kõikjal. Ometi on Eesti spordi- ja olümpiamuuseumi kogudesse jõudnud üks rariteet just sellest aastast – tegu on Tallinna VS Spordi korraldatud maratonijooksu autasumedaliga.

Sellesse aega jäi ka meie maratonisangari Jüri Lossmani esiletõus. 1915. aastal võitis ta tunnijooksus esimese medali Venemaa meistrivõistlustelt, tõusis aasta hiljem meistritroonile ja püstitas keisririigi rekordi. Kolmel aastal võitis ta Tallinna maratoni ja oli Antwerpeni olümpia päevil hiilgevormis. Tavakohasest veidi pikema (42 750 m) maratonitrassi lõpetas ta hõimuvelle Hannes Kolehmaise kannul teisena, kaotades kulla 12,8 sekundiga, seejuures ületasid mõlemad maailmas seni kehtinud tipptulemuse. Noore Eesti riigi esimene olümpiamedal võinuks olla isegi kuldne, sest lõpukiirendusega viivitanud Lossman olevat enda sõnul alles staadioniväravat nähes taibanud, et lõpujooneni jääb loodetud kilomeetrite asemel vaid napilt mõnisada meetrit …

Võiduni jõudis Lossman 1923. aasta Göteborgi mängudel ja ihales kindlasti sama ka aasta hiljem Pariisi olümpiakonkurentsis. Tõusvas joones liikudes tõusis ta maratonijooksu „tõeliseks alguseks” peetaval 35. kilomeetril taas medalimängu, ent vandus seejärel ergavale päikesele alla ja lõpetas kümnendana. Ränga katsumuse viimaseks lõpetajaks – seekord ametlikult! – oli Elmar Reiman.

Tallinna VS Spordi korraldatud maratonijooksu autasumedal 1914. aastast
Tallinna VS Spordi korraldatud maratonijooksu autasumedal 1914. aastast

Meie tolle aja pikamaajooksjate paremikust viimasena jõudis olümpiastardini Alfred Maasik. Tõsi, mitmel USA maratonil end tõestanud mees asus 1932. aastal LA-s võistlustulle hoopis 50 km käimises. Läti riigi esimese olümpiamedaliga lõppenud võistlusel lõpetas Maasik finišeerijate rea vaevatud jalgade kiuste kümnendana ja otsustas neli päeva hilisemast maratonijooksust mõistetavatel põhjustel loobuda. Nii juhtuski, et järgmisel korral jõudis eestlane sinimustvalge lipu all olümpiamaratoni starti alles 64 aastat hiljem – aga sestpeale on see nii olnud igal olümpial.

Tekst ja fotod: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*