ajakirja Toetavad

Eesti spordikirjanduse patriarh

Paavo Kivine

Vähe on inimesi, kellest tahaks kirjutada ülivõrdes. Paavo Kivine on minu jaoks üks neist põnevatest, isegi veidi saladuslikestki persoonidest, keda ma küll isiklikult suurt ei tunne, kuid keda loetu põhjal tundideks tunnustama jääksingi.

Suur eeskuju. Kauge ja kättesaamatu. Eesti spordiajakirjanduse grand old man, kelle ees kahvatuvad tänased spordilaadaputka jõumehed – mehed, kes ei nuta. Stopp! Mõõdutundetu kiidulaul ja võrreldamatu võrdlemine pole ehk kõige parem lähenemisviis portreeloo kirjutamisele. Prooviks kuidagi teistmoodi.

Sellest pole palju aega möödas, kui sattusime saunalaval Tarmo Tedrega mõtisklema Paavo Kivise fenomeni üle. Kirjanikust sõber oli aastate eest lahanud tema „Wolandi partiid” ja jõudnud järeldusele, et Kivise suurimaks teeneks võib pidada mängu ja spordi üldist mõtestamist. „Nende inimloomuse algtungide sisemiste vedrude ja salaniitide dekonstrueerimine, lahtikirjutamine, väsimatu avamise katse, mängu ja spordi olemuse selgitamine inimese kaudu. Ja karta on, et Kivise atleetika- ja kultuuriesseistika jääb aeg-ajalt siin-seal taasavastatavaks, elitaarseks nišiks rahvuslikus kultuuripärandis. Paavo Kivine on meie spordikirjutuses nagu Ernst Enno Eesti luules,” kirjutas ta ajalehe KesKus 2009. aasta juuninumbris.

Paavo Kivine
Aastatel 1963–1965 parandas Kivine kolm korda Eesti kaugushüpperekordit.

Tabavalt öeldud, midagi pole lisada. Aga kas võrdlus Ernst Ennoga, mis iseenesest ju ilus, ei ole mitte liiga lihtsustav just unustusehõlma vajumise aspektist? Väärt mees küll, kellest häbematult vähe teatakse, aga kas ka veidi lihtsakoeline lüürik? See mõte painas mind mitu päeva, lasksin silme eest läbi kõik meie kirjandusklassikud ja siis välgatas, et kui Kivist üldse mõne suure luuletajaga võrrelda, on see Gustav Suits (1883−1956)! Ei, mitte see kireküllusest pakatav nooruk, kes kirjutas „Elu tule” (1905), vaid maapaos lihvitud „Tuulemaa” (1913) küps autor, keda uurisin Maie Kalda juhendamisel 1983. aastal Õpilaste Teaduslikus Ühingus. Nii nagu Suits tõi eesti luulesse intellektuaalse kujundi, mida ei saa vaimusilma või kõrva ette manada (nt helkide, kajade tuulehaud; une vaenuliku odadest; igatsuste sinist mahedust), tegi seda hiljem Kivine oma olümpiaraamatutes, spordiesseedes ja filosoofilistes mõtisklustes (nt kaotuse külmad silmad; võidu võõras nägu). See on seesama Roland Barthesi panoraamvaade Eiffeli tornist – ühest küljest eufooriline visioon, teisalt püüdlus dešifreerituse poole ja äratundmine vastavalt oma teadmistele.

Uhh, kergem hakkas! Taipasin, miks mulle poisikesena Valter Heueri Tokyo olümpiaraamat Paavo Kivise Müncheni omast rohkem meeldis – Heuer oli arusaadavam ja oma värvika jutustamislaadi tõttu marakrati jaoks ka hoomatavam.

ISIKLIKKU

Paavo Kivisega kohtusime elus teist korda 2015. aasta 16. detsembril kell kümme hommikul Tommi Grillis, kus armastan selle sarja oluliste inimestega kokku saada. Olime selle päeva esimesed kliendid. „Vanemad ärksad mehed on ju varase ärkamisega,” ütlesin vist baaripreilile, et ta imestavat pilku pareerida ja kuidagigi kohmetusest üle saada. Nii palju familiaarsustest. Enda arvates olen päris hea suhtleja, aga eelistan võimaluse korral vestlustes suurmeestega jääda „teie” peale. Nii nagu omal ajal Lennart Merigagi.

Aga esimene kord vaatasime üksteisele silma 23. augustil 1997. aastal, kui Kivine tuli väimeespojaga Tartu Ülikooli staadionile uudistama ajakirjanike ja ärimeeste kümnevõistlust. Erki Nool oli juba siis kõva tegija, Atlanta olümpiamängude raamatu kaanepoiss, aga suurima võiduni oli veel kolm aastat aega. Võtsin tulevaselt olümpiavõitjalt raamatusse autogrammi ja poseerisime uhkesti ühe harrastuspilniku ees, taamal Kivine, kes ilmselt pidas peenikest naeru. Küllap ta mind juba teadis, sest õrnas eas tudengipoisina olin kõigis olulisemates arvamuslugudes meistrit tsiteerinud. Kui Tallinna Kalevi korvpallimeeskond kaotas 1988. aasta jaanuaris meelega Donetski Šahtjorile, et väiksema vaevaga kõrgliiga kohta säilitada (oli selline tobe juhend!), siis laenasin Edasis ilmunud loo pealkirja „Kaotuse külmad silmad” just Kiviselt. Tagasihoidliku inimesena tunnustab Kivine pealkirja, aga väidab, et autorlus kuulub hoopis kellelegi teisele, et „keegi olla nii öelnud”.

Mul on kaasas Kivise Müncheni olümpiamängude raamat, mille isa 40 aastat tagasi pühendusega kinkis. Ilus hetk, kui autor oma autogrammi sellesse mõõduka aeglusega lisab.

Paavo Kivine
Raamatu „XXV olümpiamängud Helsingis 1952. aastal“ esitlusel Tallinnas (november 1997) vestlemas olümpiavõitja Johannes Kotkasega.

Kohustuslikud etüüdid on tehtud, 15 aasta vanune diktofon suriseb, aga selle asemel, et hakata küsimusi esitama, pean ise pika monoloogi teemal: „Mis seob Paavo Kivisega?” Esiteks oleme mõlemad Juhan Peegli õpilased ja teiseks töötasime noortena ajalehes Edasi. Olen kuulnud, et Kivine oli Peegli üks lemmikõpilasi, kuigi samal kursusel õppisid ka Mari Tarand ja vennad Tuulikud. Peegel olla väitnud, et Kivine oli kõige andekam, aga ka kõige laisem. Õpetaja käest ei saa enam küsida, aga kui ta üle poole sajandi tagasi isegi nii väitis, tegi ta oma õpilasele liiga. Kivine oli õpingute ajal tippsportlane, viis pärast ülikooli lõpetamist Eesti kaugushüpperekordi 7,55-lt 7,75-ni ja oli 1965. aastal Euroopa edetabelis kümnes. Poolsada aastat hiljem, küllaltki kehval spordiaastal, oleks ta selle saavutusega kindlasti aasta sportlase tiitli nominent olnud.

Aga võib-olla pidas Peegel silmas seda, et akadeemilisi õpinguid ja tippsporti on võimatu ühitada, et raamatukogus tarkust koguda ja samal ajal võimlas kohustuslikke kükke teha pole võimalik?

Ei tea. Ja kas sellel ongi tagantjärele enam tähtsust, sest Kivise edasine elu on ju näidanud, et olenevalt eluetapist on ta keskendunud konkreetselt ühele tegevusele ning teinud seda väga pühendunult ja põhjalikult.

Mis puudutab ajalehte Edasi, kus Kivine töötas aastatel 1964−1967 ja mina 1989−1992, siis sellest ajast on meil mõlemal head mälestused. Osa kolleege, nagu Stepan Karja ja Gunnar Kuldvere, on meil isegi ühised.

Olin ajakirjanduse lõpetanud, aga sel ajal veel sportlane. Miks nad mind Edasisse kutsusid, ei tea. Jüri Tuulik oli ees, Valter Heuer ka, aga me veel ei olnud tuttavad. Heuer läks Tokyo olümpiamängudele raamatut kirjutama ja tema asemele mind võetigi. Ega ma seal traditsioonilist ajakirjanikutööd ei pidanudki tegema. Alguses läksin uudistesse Kuldvere alla, aga nad nägid peagi, et tahan veel sporti teha, ja andsid hõlpu. Töötasin õhtuti telefaksi peal, kust jooksid uudised Tallinna aparaadist. 1964. aasta oktoobris olin ma esimene inimene Edasis, kes sai teada, et Hruštšov on maha võetud.

Tänapäeva mõistes olite valvetoimetaja?

Jah. Võtsin vastu Tallinnast tulnud uudised. Midagi kirjutasin ka, aga reporteritööd ma praktiliselt ei teinud.

Te pole seda kunagi teinud!

Jah. Kui mind nimetatakse spordiajakirjanikuks, pean au tagasi tõrjuma – spordiajakirjanik ei ole ma oma elus olnud. Nii nagu Mihkel Mutti ei tee ajakirjanikuks see, et ta kirjutas ajakirjandusse. Ta jääb kirjanikuks.

Aga kes ma siis olen? Elukutselt raamatutoimetaja, hiljem raamatukirjastaja. Mis kõik üle selle, on olnud hobi.

Mulle on kõrvalvaatajana jäänud mulje, et olete tahtnud alati süvitsi minna, mitte puusalt tulistada.

Päevakajaliste asjade jäädvustamine ajakirjaniku positsioonilt pole mind kunagi huvitanud. Eesti Raadios (1968−1970) toimetasin korrespondentide materjale, mis sinna saabusid, aga ise ma raadio heaks oma produktsiooni ei andnud.

  1. aastal kutsuti mind kirjastusse Eesti Raamat ja tõenäoliselt leidsin koha, mis mulle sobis.

Üllatav, et kaks kõige kõvemat kirjutajat pole kunagi spordiajakirjanikuna töötanud.

Heueril olid lepingulised suhted nii Kehakultuuri kui Sirbiga, aga tõesti, alates 1964. aastast oli ta vabahärra. Vaba mees loomingulises mõttes (mõtleb). Ta oli mõttekaaslane.

Kõrvalseisjana on mul jäänud mulje, et olite konkurendid.

Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et rivaliteet, aga tegelikult ei olnud. Heuer kirjutas põhiliselt malest. Oli autoriteet nr 1.

Ühine soov oli Kerese raamat valmis saada. Oli palju õhtuid, kui me istusime ning elust ja asjadest rääkisime. Meie ilmavaated olid sarnased, sporti suhtumine oli sarnane. Tagantjärele üksi öelda, et olime sõbrad … ma ei saa. Aga me olime mõtte- ja aatekaaslased.

Meil oli üks vaidluspunkt, mida me teinekord ka kirja panime: Botvinniku roll Kerese loos. Heuer arvas, et Botvinnik ei olnud see kuri, kes konkurendi kõrvale tõrjus. Mina arvasin, tuginedes ei millelegi muule kui ajastu loogikale, et küllap ta ikka oli.

Sportlasena võistlesin ma teistega, aga kirjutades ei ole ma küll kunagi kellegagi konkureerinud. Isegi mitte Heueriga.

Paavo KivineAUTOR JA TOIMETAJA ÜHES ISIKUS

„Mäletad sa seda tunnet, kui su esimene raamat ilmus, kus kaane peal oli Paavo Kivine? Oli siis äge?“ küsis Tarmo Tiisler ETV saates „Suurmeistrid“ (22.11.2015).

„Oli küll, mis seal salata.”

„Et kuidas tunne oli?”

„Tunne oli niisugune, et ma ostsin oma raha eest peaaegu sada eksemplari Müncheni olümpiamänge ja jagasin kõikvõimalikele inimestele, keda vähegi tundsin, laiali. Tugevad tunded on autori tunded, ei ole midagi öelda.”

Tugevad tunded olid ka lugejatel. Raamatu tiraaž oli 45 000, poelettidelt kadusid need nagu soojad saiad. Kui palju tuli selliste monumentaalteoste puhul kompromisse teha, tsensorite ja igat masti parteitegelastega piike murda? Juhtnööre ikka saite?

Absoluutselt mitte. Keegi Eesti Raamatu ülemustest ei dikteerinud mulle mitte midagi. Ja kes muu sai see veel olla? Kuna kõrvalist mõju ei olnud, ei võtnud ma seda ka enesetsensuuri puhul arvesse. Glavlit tegi vaid ühe muudatuse. Minul oli „Mõrv olümpiakülas”, aga ülemused ütlesid, et see ei lähe mitte. Siis sai see asendatud sõnaga „Intsident”.

Naljakas, et Münchenisse soovitas mind keegi partei keskkomiteest. Olin selle üle ülimalt rõõmus, sest sportlasena jäi mul olümpiamängudel käimata. Mõtlesin, et kui selline võimalus juba antakse, siis tuleb anda endast viimane. Tahtsin teha raamatu, mis on senistest parem. Kirjutasin seda ikka väga kaua.

Lihvisite oma tekste palju?

Kirjutada saab kiiresti ja kirjutada saab kaua. Vaatasin oma käsikirja, parandusi on seal ikka üsna palju. Ma ei oska rääkida, sest tean, et kirjutamine on distsiplineeritud kõne, rääkimine lihtsalt kõne. Ma olen kirjutaja, mitte rääkija. Tegin seda raamatut kaua, kuid naudinguga.

Kivine on olnud (kaas)autoriks ka hilisematele olümpiaraamatutele, aga minu jaoks on Müncheni oma nagu Bornhöhe „Tasuja”, ülejäänud aga „Villu võitlused”. Mis ei tähenda seda, et Kivist poleks põnev jälgida ajas ja ruumis. Ükski mälumängur ei vastaks küsimusele, kust pärineb järgmine tsitaat: „Kohalik leht refereerib esimeste päevade baariseltskonna keskustelu televiisori ees: „Maahoki? Jooksevad seal ringiratast, vihmavarjutaolised kepid käes, et pallile pihta põrutada … Džuudo? Viidavad aega, et teineteisel särki pükstest välja kiskuda ja aeg-ajalt end matile pikali heita … Väravpall? Polnud aimugi, mis spordiala see veel on, enne kui telekast nägin. Oleks nagu veepall, ainult ilma veeta …”.”

Õige vastus: Paavo Kivise koostatud Montreali olümpiaraamatust (lk 291).

Mis juhtus meie olümpiaraamatutega?

Nii on läinud. Ei ole mina see õige arvustaja, aga kiirustamise kohta on ju eesti rahval vanasõna, et ainult ühe tegevuse juures tuleb kiirustada, muidu tuleb karu.

Mõistan iga keharakuga, mida meister mõtleb.

Võib ka öelda: „Situ ruttu, karu tuleb!” Ainukene soovitus, mis kõlab kiirustamise kasuks.

Kõik on muutunud. Võistlusi on liiga palju, üks sööb teist. Televisioon toob olümpiamängud meile detailideni kätte. Ma olen oma tunde kätte saanud, miks ma peaksin seda raamatust üle lugema? Kokkuvõttes on muidugi nii, et igal linnul on see laul, mis nokast tuleb.

Aga mina ei ole õige mees nende raamatute kohta midagi enamat ütlema.

Vist vaid korra varem on Kivine kaudse kolleegi suhtes sama kriitiline olnud. Siis, kui üks Jõgevamaa mees, kes juba oma esimeseks juubeliks oli avaldanud üle poolesaja raamatukese, kasutas järjekordselt võõrast teksti sellele viitamata ja andis välja rohkete faktivigadega „Eesti spordi taskuentsüklopeedia”. Siis kirjutas Kivine Postimehes loo „Tiit, nii ei tehta!” (Postimees, 1.06.2010).

Paavo Kivine
Eesti Olümpiaakadeemia aastakoosolekul Tartus (detsember 1990) koos Atko Viru ja Teet Seenega.

SEITSE SPORDIBIOGRAAFIAT

Paavo Kivine on kirjutanud seitse biograafiat meie spordi suurkujudest. Neist esimese Jaan Taltsiga kahasse („Tahtmine”, 1982). Mäletan seda 2008. aasta kevadpäeva, mil olümpiavõitjale vägeva raamatu puhul Kaitseliidu maja ees tunnustust avaldasin. Umbes nii, et küll see tuli neil Kivisega ikka hästi välja.

„Kivisega? Mina kirjutasin selle,” täpsustas Talts tõredalt.

Kivine kuulab loo ära ja muheleb.

Talts on Talts. Suur sportlane. Kui me pärast raamatu ilmumist esinemas käisime, ütlesin alati: „Jaan on selle raamatu autor. Ja mina kaasautor.” Ma ei usu, et ma seda üksi oleks ette võtnud.

Olite „Meie Kerese” toimetaja. Kas Heueril oli materjal juba enne Kerese surma koos?

Olin Kerese ja Nei „4 x 25” raamatu toimetaja. Ainuke kord, kus me silmast silma kohtusime oli 1975. aastal kevadel, mil Keres tuli toimetusse, et raamatupoognad üle vaadata. Siis oli Heueri käsikiri juba minu töölaua nurgal. Aga Keres ei jõudnud seda vaadata.

Kas suurmehe kõrval oli kõhe seista?

Jah. On tundeid, mida ei saa nooremale põlvkonnale edasi anda. Puuduvad sõnad. Kui puudub kooselamise kogemus, siis võib Keres olla tänastele noortele sama kauge nagu Kristjan Jaak Peterson. Minul on olnud õnn elada temaga ühel ajal ja saan kinnitada, et ta oli eesti rahvale üks oluline elutugi. Kinnitus, et ajal, kus me muudel elualadel suurt ei võinud ega suutnud, võis Keres mängus võita keda tahes ja kus tahes. Välja arvatud maailmameistritiitel …

Pean oma häbiks tunnistama, et pärast Garri Kasparovit ja enne Magnus Carlsenit oli terve hulk maailmameistreid, kellest polnud suurt kuulnudki. Eks oma osa ole ka arvutitel ja sellel, et pole õiget eeskuju.

Keres suutis juba enne sõda ärgitada rahvast malet mängima ja olla eeskujuks, mis seletab üleüldist malehuvi ja mängimist kuni tema lahkumiseni. Kõik meesterahvad, ja mitte ainult, mängisid malet. See oli tänu Keresele. Merike Rõtova ütleb Kerese-raamatus, et oli kaks aega, Kerese aeg ja praegune aeg, mis erinevad teineteisest väga ja väga.

Julgen vastu vaielda, oli ka veel Jaan Ehlvesti aeg.

Olen nõus, et kui ta oli mingil hetkel maailma neljas maletaja, siis olime suured malehuvilised. Aga pärast Kerese surma huvi siiski tasapisi vaibus.

Paul Kerese ärasaatmist Estoniast mäletab vist iga eestlane, kel sel ajal oli aru peas ja telekas olemas. Suurkujude matuseid on kohatu võrrelda, aga vägisi meenub 1987. aasta suvi, mil Pirita purjespordikeskuse paadikuurist saadeti viimsele teekonnale Kristjan Palusalu. Pidanuks Maailma-Kristjan veel aastakese vastu, oleks teda ära saadetud samasuguste austusavaldustega nagu Kerest.

Kindlasti. Paadikuuri surus võim ta justnimelt sel põhjusel, et nad nägid, milliseks kujunes Kerese ärasaatmine. Ei tahetatud jälle näha rahvuslikku manifestatsiooni.

Töötasin sel ajal spordimuueumis, aga ei saanud veel mälestusartiklit Edasis avaldada. Küll aga kolmveerand aastat hiljem Noorte Hääles, kui Palusalul oli 80. sünniaastapäev.

Kui Palusalu oli surnud, tuli kellelegi meelde, et olin temast natukene Kehakultuuri kirjutanud. Spordikomiteest pöörduti minu poole, et kas ma kirjutaksin järelehüüde. Kirjutasin, aga see ei ilmunudki. Mitu päeva oli pausi ja alles siis tuli üks ametlik järelehüüe. Nii olid need lood …

Olete saanud hulga olulisi persoone (Talts, Levandi, Lõssov, Nool, Palusalu, Lurich ja Keres) kaante vahele. Kas midagi jäi ka kripeldama?

Ma peaksin olema rahul, sest rohkem ma nende kohta ei leidnud. Olen rahul ja väsinud ning tunnen pärast iga suure töö lõpetamist tänulikkust, et ma ei pea enam midagi tegema.

Nagu vene ajal pioneerikoonduselt tulnud laps, kes teatab, et on väsinud, aga õnnelik?

(naerab) Ja-jah.

Mida vanemaks saad, seda olulisem on kvaliteet. Elu on ju kindla pikkusega ja selle lõpus tahaksin kvaliteeti. Palusalu, Lurich, Keres. Need minu kolm viimast kangelast on rahvuslikud suurkujud. Nad ongi kõige suuremad ja sellepärast ma nad ette võtsingi.

Tegin Kerese raamatut umbes kolm aastat. Ja aastaid lisandub paraku ka mulle endale. Jõudlus väheneb, kindlasti ka nõndanimetatud sõnameisterlikkus.

Pühendusega raamat käesoleva loo autorile
Pühendusega raamat käesoleva loo autorile

EPILOOG

Meie vestluse ajal oli mul Kivise viimane raamat Paul Keresest veel lugemata, muidu oleksin kinnitanud, et kirjaniku meisterlikkus pole aastatega kuhugi kadunud. Vägeva asjaga on vanameister hakkama saanud! Latt on nii kõrgele tõstetud, et asjaarmastajatel tekib raskusi isegi selle mahaajamisega. Kui me Vineeri peatuses bussi number 5 ootame, meenutab Kivine, et ta on elanud nii Mustamäel, Lasnamäel kui ka Maarjamäel. Loogiline jätk oleks tema jaoks Pärnamäe.

„Miks Pärnamäel, ikka Metsakalmistul,” ei jaga ma matsu.

Bussi veel ei paista, juba 2007. aastal riikliku elutööpreemia saanud mehel on aega mõelda, mida vastata.

Pärnamäe on mu kodule lihtsalt lähemal.

Jõuame veel naerda, enne kui buss peatub.

Tekst: Mart Soidro

Fotod: Eesti Spordi- ja olümpiamuuseum /erakogu / Mehis Oks

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*