ajakirja Toetavad

Irina Embrich: lapse sünniga algas mul uus elu

Irina Embrich

Lapse sünd on iga lapsevanema jaoks elu üks kõige õnnelikumaid hetki. Spordiperes kaalub see üles isegi kõige tähtsamad medalid. Kas pisipere loomine tõmbab aga tippsportlase karjäärile kriipsu peale?

„Ei, kindlasti mitte,” vastab vehkleja Irina Embrich (37) enesekindlalt. „Võib öelda, et lapse sünd tegi mind inimese ja sportlasena hoopis tugevamaks!”

Irina näol on tegemist igati südika ja järjepideva sportlasega, kes ei lase end tagasilöökidest heidutada, vaid hoopis õpib nendest. Nii ei jäänud vehkleja 2004. aastal Ateena olümpiamängudelt eemale jäämist pikalt põdema ja läks eluga edasi. „Elu näitab, et kõik läks täpselt nii nagu pidi,” muigab Irina tollele ajaperioodile tagasi vaadates. Nii lõpetas vehkleja Tallinna Tehnikaülikooli keemiateaduskonna, kuid mis kõige tähtsam, tõi ilmale väikese Maria, keda hellitavalt Mašaks kutsub.

Irina Embrich

Uue elurütmiga harjumine

Toona 24-aastasel Irinal ei tulnud sekundikski mõttesse pärast lapse sündi sportlasekarjäärist loobuda. Kõik suuremad saavutused olid ju alles ees. „Tagasitulek oli mul kogu aeg mõttes ja lõpparve tegemine ei tulnud kõne allagi,” meenutab ta. Nii vehkles Irina neljanda raseduskuuni ja naasis üsna pea pärast lapse sündi trennisaali. „Raseduse ajal treenides soovisin vaid veidi rohkem magada ja puhata, kuid üldjoontes oli enesetunne ikka sama,” räägib vehkleja, „pärast läks kõik aga kiiresti, kuu pärast sünnitust läksin tagasi trenni. Alguses oli vaja lihtsalt uue elurütmiga harjuda.”

Irina sõnul pani lapse sünd teda elu hoopis teise nurga alt vaatama. Ühtäkki muutus ta nii inimese kui ka sportlasena tugevamaks. „Sain järsku aru, et ma ei saa elada ainult endale,” meenutab ta, „minu ellu tekkis inimene, kelle eest tuleb hoolitseda, ja see pani plaanid korralikult paika. Sellist asja, et tahan lähen või tahan ei lähe välja, enam ei olnud. Kõik tuli korraga detailselt läbi mõelda.”

Vehkleja tõdeb, et pere toeta olnuks sporti naasmine võimatu, Maša isa ja vanaemad olid Irinale väga suureks toeks ja abiks. „Ma polnud enne lapse sündi kõige kõrgemas tipus ja ega ma arvanud ka, et kohe pärast lapsepuhkust suurepärased tulemused tulevad. Võtsin kõike rahulikult ja samm-sammult,” meenutab tänaseks 11 tiitlivõistluste medalit võitnud Irina 2005. aastat.

Irina Embrich
Irina ja Maria koos pere lemmikuga.

Südantmurdev lahusolek

Kuidas tuli Irina toime aga pikkade välislaagrite ja lapsest eemal olemisega? „Vot need on kõige raskemad hetked elus,” meenutab vehkleja, kuidas ta väikese lapse juurest laagritesse ja võistlustele sõitis. „Kui teed kodulinnas trenni, siis tead, et paari tunni pärast jõuad tagasi koju, aga kui lähed laagrisse, siis on alati mingi teistsugune tunne sees,” kirjeldab ta. „Mõistus saab aru, et midagi hullu pole, sest see ongi sportlase tavaline elu. Mees ja vanavanemad jäid lapsega, kuid südames oli ikka valus tunne. See oli väga raske,” lisab Irina.

Pikkade treeningreiside tõttu jäi Irinal oma lapse arengus ka mõndagi nägemata. „No mõni hetk jäi ikka nägemata, sest lapsed arenevad ju iga päevaga,” tõdeb vehkleja. „Pärast igat reisi oli selline raske tunne tagasi tulla, sest kohati ei tundnud laps mind enam ära. Väiksena unustavad nad kiiresti ja tunnevad inimesi, keda näevad iga päev,” räägib Irina kurval noodil. „Kui olin nädalakese eemal, siis kohe vaatas mind imeliku näoga, et kes see on,” muheleb Irina nüüd tagantjärele. „See on emale väga ebameeldiv tunne, kuid päeva-kahe pärast oli kõik jälle endine,” lisab ta.

Trennisaalis kasvanud võsuke

Irina sõnul oli Maria väiksena väga rahumeelne laps ja sellise tütre kõrvalt oli lausa lust trenni teha. „Alguses oli Maria kogu aeg trennis ja võistlustel kaasas,” meenutab ta. Maša on oma silmaga tunnistanud nii mõndagi ema triumfi. „Õnneks oli ta ka välisreiside suhtes väga mõistev. Maria sai aru, et ema tuleb ja läheb, ning seetõttu sain ka kergema südamega kodust ära käia,” ütleb ta. Praegu on olukord vehkleja sõnul oluliselt lihtsam, sest Maria on juba 12-aastane. „Ma ei muretse enam tema pärast nii palju, suhtleme ja arutame maailma asju. Tegemist on peaaegu juba täiskasvanud inimesega, siis ongi lihtsam,” arutleb Irina.

Vehklemistrenni Maria aga regulaarselt ei tee. Särasilmne neiu alustas juba kolmeaastaselt iluvõimlemisega ja pühendub sellele alale siiani. Lisaks õpib Maria muusikakoolis viiulit ja ema sõnul rohkemaks aega ei leidukski. „Intensiivselt on väga raske kaht spordiala korraga teha ja nii ongi ta valinud iluvõimlemise, kuid vehklemas käib ka aeg-ajalt,” räägib Irina, kelle sportlasekarjäär sai samuti alguse iluvõimlemistrennis.

Irina Embrich
Irina Embrich võistlusrajal

Vaba aega peab võtma

Kuna trennigraafik on nii Irinal kui ka Marial väga tihe, siis on emal ja tütrel üpris keeruline ühist aega leida. „Kui leiame trennide ja kooli kõrvalt vaba aega, siis käime koos koeraga jalutamas ja kinos,” räägib Irina. „Mitu aastat oleme aga paika pannud, et puhkus peab olema, ja nii käime puhkusereisil, kus saame üheskoos mõnusalt aega veeta,” teab vehkleja, et vaba aja puududes tuleb seda lihtsalt ühel hetkel endale võtta.

Laps motiveerib pingutama

Kas Irina soovitaks oma lapsele tippsportlase elu? „Jah,” vastab ta pärast pikka pausi. „Ma ei saa öelda, et tippsportlase elu on kerge, sellega kaasneb palju pinget ja võitlus iseendaga käib iga päev, lisaks on vaja ennast pidevalt motiveerida,” arutleb vehkleja, „aga kui selline elustiil meeldib, on sellel ametil rohkem plusse kui miinuseid,” räägib ta. „Kui Maria tahab tippu jõuda, siis on ta juba kõrvalt näinud, mida selle nimel teha tuleb,” lisab Irina.

Irina on veendunud, et laps on olnud üks tema suurim motivaator ja põhjus, miks alati maksimaalselt pingutada. „Kui sul on laps, siis ta sind ka motiveerib. See, et ma olen kellelegi elu andnud, on lihtsalt kirjeldamatu,” räägib vehkleja. „Lastega on raske, kahtlemata, aga päike tõuseb iga päev ja eluke hakkab jälle liikuma,” tõdeb Irina, et ükski raskus pole ületamatu. „Olen iga aasta, iga päev ja sekund õnnelik, et mul on Maša.”

Tekst: Laura Kalam

Fotod: Siim Semiskar / erakogu

 

 

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*