ajakirja Toetavad

Appi, kas mul on lampjalad?

Lampjalad

Lampjalgsuse kohta ringleb palju müüte ning vastuolulisi arvamusi. Ka Füsioteraapia Kliiniku terapeudid ning Spordimeditsiini Sihtasutuse ortopeedid ja spordiarstid näevad iga päev oma vastuvõtul mureliku näoga lapsi ja igas eas täiskasvanuid, kes oma lamedate pöiavõlvide pärast spetsialistide uksi kulutavad.

Olgu kohe öeldud, et lamedad pöiad on väikelapsel täiesti normaalne nähtus ja tavaline ka hilisemas eas. Sündides on talla all rasvpadjakesed, mille tõttu tallad näivad lamedad. Vähehaaval need padjakesed kaovad ja alles pärast käimahakkamist saab nähtav tallavõlv arenema hakata. See protsess kulgeb erineva kiirusega 7−10-aastaseks saamiseni ning seni, kui toimub luude kasv ja muutused ümbritsevas sidekoes, võib ka tallavõlvide kuju muutuda.

Klassifikatsioon

Lampjalgsus ehk meditsiinilises keeles pes plano valgus on seisund, kus on visuaalselt näha, et pöiavõlv on lame ja hüppeliiges võib olla valgus-asendis ehk selja tagant vaadates on hüppeliigesed sissepoole kaldu ja kannakõõluse telg n-ö viltu. Suures pildis jagatakse selline diagnoos kaheks – omandatud ja kaasasündinud lampjalgsus −, ent säärane klassifikatsioon pole siiski kuigi täpne.

Ortopeedid diagnoosivad lampjalgsust kliinilise leiu alusel:

  • pes planovalgus asymptomatica ehk elastne/füsioloogiline lampjalg ehk vaevustevaba lampjalg;
  • pes planovalgus symtomatica ehk vaevustega lampjalg. Võib esineda valu pöia siseküljel, jalgade kiiret väsimist, krampe ja öist valu;
  • pes planovalgus rigidus ehk jäiklampjalg.

Reeglina vajab ainult viimane neist kirurgilist sekkumist ja seda diagnoositakse lapseeas. Esimesed kaks tähendavad, et staatilises asendis (seistes) on pöiavõlv lame, kuid pöiale tõustes või ka ilma koormuseta on võlv nähtav. Kui selline elastne pöid põhjustab siiski kaebusi, on oluline välja selgitada, mis on vaevuste tegelik põhjus, ja sellest lähtuvalt valida sobiv ravi.

Lampjalad

Mis põhjustab pöiavõlvide lamenemist?

Lampjalg võib areneda kaasasündinud deformatsioonide ravimatajätmise tulemusena, pöia luuliste haiguste või traumade tagajärjel. Riskifaktoriks on ülekaalulisus, diabeet, jäseme kiire kasv, aga ka liigne treeningkoormus või varasem labajalapiirkonna trauma. Põletikulised liigeshaigused nagu reumatoidartriit põhjustavad samuti võlvide kuju muutust.

Kaasaegne meditsiin leiab, et lampjalgsus on üks pöia normaalseid vorme täiskasvanueas, seda esineb ~20−25% inimestest. Elastne ehk füsioloogiline lampjalg võib olla funktsionaalselt hästi toimiv ja tugev ega põhjusta mingeid kaebusi. Sageli on see tekkinud liigeste hüpermobiilsusest, et kompenseerida kannakõõluse jäikust, sest jäik kõõlus takistab liikumisel pöia dorsaalflektsiooni ehk pöia painutamist kehatüve suunas.

Lühenenud kannakõõluste korral ei ole ortopeediline ravi või ortooside/tallatugede kasutamine vajalik. Paljud lastega tehtud teadusuuringud on näidanud, et erinevate ortooside kasutamine on elastse lampjala korral ebaefektiivne ega mõjuta võlvide arengut ning tallatugede kandmine kaitseb sellisel juhul kõige rohkem jalanõud koledaks kulumise eest. Kui põhjuseks on lühenenud lihaste tõttu piiratud liikuvus, soovitatakse teha lühenenud kannakõõluse ja sääre tagumise osa venitusharjutusi. Kui esineb ka hüppeliigese valgus-asend, on vajalik pöia- ja säärelihaste eriti m tibialis posterior’i lihase tugevdamine.

Millal tuleks pöida abivahenditega toetada?

Kui hüppeliigese valgus-asend ja tugev pöiavõlvide vajumine on tingitud sidekoenõrkusest ja esinevad kaebused, on tallatugede või erijalanõude kandmine näidustatud. Reeglina muutub siis luuline telg ja vaevused kaovad. Sobida võivad ka treeningjalanõud, kuhu on kanna- ja pikivõlvitoestus juba sisse ehitatud. Mõnel juhul võib liiga tugevast materjalist toestus kaebusi suurendada.

Liigespõletiku korral nagu reumatoidartriit, esineb samuti sümptomaatilist lampjalgsust, sest haigus ei mõjuta mitte ainult kõhre, vaid ka ligamente, mis toetavad jalga, põhjustades nii valu kui ka jalalaba kuju muutust ja võlvide lamenemist. Sellisel juhul on hästi valitud ortoosid ja tallatoed suureks abiks valu vähendamisel ja kahjustuste süvenemise pidurdamisel.

Diabeetikute jalad peaks samuti olema kõrgendatud tähelepanu all, sest diabeedihaigetel võib tundlikus vähenenud olla ja seetõttu ei pruugi inimene tunda valu, mis kaasneb muutustega pehmes koes. Halvimal juhul on tulemuseks murrud ja deformatsioonid luulistes struktuurides, kui lihased ja kõõlused neid enam ei toesta, ja selliseid kahjustusi on juba raske korrigeerida. Parim ennetusvahend on niisugusel juhul erijalanõud ja toed.

LampjaladLampjalg ja sport

Praktilises töös kliente ja nende kaebusi hinnates leiavad spordiarstid ja füsioterapeudid tihti seoseid lampjalgsuse ja teiste sportlast vaevavate probleemide vahel nagu Hallux valgus ehk pöördunud suur varvas, plantaarfastsiit, luuümbrisepõletik, kannakõõlusepõletik. Lamenenud võlvid tõstavad riski vigastada tibialis posterior’i lihase kõõlust, sest tegemist on peamise kõõlusega, mis toetab pöiavõlvi. Spordialadel nagu korvpall, jalgpall või tennis võib esineda kõõluse rebenemist pideva suure koormuse tõttu. Risk vigastuseks suureneb pärast 40. eluaastat ja rohkem esineb vigastusi naistel. Suurtel koormustel ilma piisava toestuseta treenides on oht niigi väljaveninud sidemeid kahjustada ning põhjustada sellega suuremat valu ja ülekoormust pöiale.

Vahet tuleks teha lamppöia ja ülepronatsiooni vahel. Lamjalgsus ja ülepronatsioon võivad tihti koos esineda, aga on tegelikult kaks erinevat seisundit. Pronatsioon on jala loomulik liikumine sissepoole pärast seda, kui kand kõndimisel maad puutub. Pronatsioon on vajalik põrutuse amortiseerimiseks. Ülepronatsiooniks nimetatakse liigset sissepoole rullumist või seda kui see toimub liiga kiiresti või liiga kaua, mis põhjustab lisakoormust hüppeliigesele, põlvele, puusale ja alaseljale.

On võimalik, et seistes täiesti normaalse võlviga jalgadega inimesel esineb jooksmisel ja hüppamisel ülepronatsiooni, seetõttu on tähtis hinnata alati pöida nii seistes kui ka liikudes. Liigne pronatsioon põhjustab arvukaid ülekoormusvigastusi, mida esineb tihti jooksjatel, aga ka teistel spordialadel. Suurenenud pronatsioon kõndimise ja jooksmise ajal põhjustab ka pöiast kõrgemal asetsevate jalaosade sissepoole pöördumist, mis avaldab ülemäärast koormust lihastele ja sidemetele. Sellisel juhul on kindlasti kasu pöiavõlvi tugevdavatest harjutustest ja vajadusel ka lisatoestusest treeningjalanõudes. Tallatugede ja toestatud spordijalanõude kandmine ei tugevda kuidagi lihaseid ega vormi võlvi, kuid see vähendab koormust pehmele koele, kuna korrigeerib liikumisel jalalaba biomehaanikat.

Lõpetuseks

Kokkuvõttes ei vaja vaevustevaba lampjalg toetamist ei lapsel ega täiskasvanul ja pole mõtet erijalatsite eest rohkem maksta. Kui esinevad kaebused, mida võib seostada pöiavõlvi vajumisega, siis vastavalt probleemi põhjusele tuleb valida ravi:

  • lühenenud kannakõõluse ja sääre tagumise osa venitusharjutused;
  • nõrkade pöialihaste tugevdamine;
  • tibialis posterior’i lihase tugevdamine;
  • tallatoed, jalakujule sobivad spordijalanõud.

Vajadusel aitab siin füsioterapeut, kes soovitab sobivaid harjutusi, ja jalaravispetsialistid, kes on varustatud tehnikaga, mis hindab täpselt ära keharaskuse ülekandumise seistes ja liikumisel. Vaevustega lampjala puhul ei tohiks spordijalanõud valides järeleandmisi teha ja konsulteerida tuleb spetsialistiga, kes aitab valida jala eripärale ning treeningtingimustele ja koormusele vastava mudeli, et ennetada võimalikke vigastusi tulevikus. Ka igapäevased jalanõud võiksid olla jalga toetavad. Jala biomehaanikale mõjub halvasti ka liiga lohvakate ja lahtiste varbavahekingade/plätude kandmine.

Tekst: Sirli Hinn, füsioterapeut

Fotod: Shutterstock

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*