ajakirja Toetavad

Operaator Mustafa Celik: sõjatandrilt Eesti sporti

Mustafa Celik
Mustafa Celik

Mustafa Celik, 38-aastane türklane on varsti kümme aastat Eestis elanud, õppinud selle ajaga selgeks väga heal tasemel eesti keele ja töötab Eesti Rahvusringhäälingus operaatorina, kus on omal alal hinnatud tegija.

Musta mere ääres Zonguldakis sündinud mees läks ülikooliharidust omandama Istanbuli. Edasi viis tee Pariisi, kus ta tutvus oma eestlannast tulevase abikaasaga, kellega neil on praeguseks kaksikud tütred. Pärast mitut aastat Istanbulis elamist otsustati naise soovil kolida Eestisse, kuhu perekond ongi nüüdseks ennast sisse seadnud.

Sporti on Mustafa teinud lapsest peale: „Esimene trenn oli mul võrkpall, aga see polnud minu valik – isa pani. Hiljem läksin omal soovil kohalikku klubisse jalgpallitrenni ja selle kõrvalt tegelesin üsnagi kõrgel tasemel ka taekwondo’ga. Ülikooli ajal läksin kohe ka tööle ja siis jäi sportimine tagaplaanile.”

Töö maailma kriisikolletes

Istanbulis õppis Celik ajakirjandust ja asus tööle Türgi ühte suurimasse erakanalisse Canal D. Sealt edasi siirdus ta ennast täiendama Pariisi, kus sai palgale kuulsas telekanalis Arte, kuid tegi pidevalt koostööd ka suurte uudistekanalite nagu France 24 ja BBC.

„Türgis töötasin uudisteosakonnas ja palju sai käidud sõjatsoonides nagu Afganistan, Iraak, Palestiina ja Kosovo. Esimese pika spordiülekande tegin operaatorina alles Eestis. Uudisteoperaatorina olin sporditeemalisi lühilugusid muidugi varemgi teinud – näiteks vormel 1 etappidelt ja jalgpalli meistrite liigast,” selgitab Celik.

Läbi ja lõhki spordisõber

Celik on ise aastaid mänginud JK Piraaja ridades Eesti madalamates liigades jalgpalli ja väravasoont mehes on, kui vahetult enne intervjuud toimunud neljanda liiga mängus lõi ta Rakvere Tarva duubelmeeskonna vastu kõik oma tiimi neli väravat. „Ma mängin jalgpalli ning mulle väga meeldib rattaga sõita ja ujuda. Sport võtab väga palju minu vaba aega,” kinnitab ta.

Sissejuhatus Eesti harrastusjalgpalli oli Mustafa jaoks kergelt šokeeriv, kui esimene trenn talvel algas väljakult paksu lume puhastamisega: „Lükkasime platsi puhtaks, siis tuli teine grupp mehi ja ütles, et see väljak on meie broneeritud ja me peame minema kõrvalväljakule. Pidime siis teisegi platsi lumest tühjaks lükkama, enne kui lõpuks trenniga pihta sai hakata.

Eestimaa külma kliimaga on Mustafa tänaseks juba harjunud
Eestimaa külma kliimaga on Mustafa tänaseks juba harjunud.

Kuigi mees teeb ise võimalikult palju harrastajana sporti ja saab ka tööl oma spordiannuse kätte, läheb kodus televiisor igal võimalusel ikkagi spordiülekannete peale: „Naine on kohati päris kuri, kui ma ütlen iga päev, et täna on väga tähtis mäng,” räägib Celik.

„Mööda ei saa ma aga sellest, et hakkan spordiülekannet jälgides vaatama teiste operaatorite tööd. Mõtlen, miks režissöör valis selle pildi, miks operaator võttis kaadri nii valesti. Ma ei saa ka filme normaalselt vaadata, vaid esmalt jälgin operaatoritööd ja seejärel saan filmi teist korda vaadates alles sisusse pühenduda.”

Abiks on kiire reaktsioon

Celiki sõnul on spordiülekannete puhul tähtis tunda konkreetset ala. „Kui sul on maast madalast spordi kohta teadmised olemas, siis on palju lihtsam filmida. Spordioperaatorina peab suutma kiiremini reageerida kui stuudios jutusaadet tehes, sest iga hetk võib tekkida ootamatuid olukordi. Ma tunnen sporti päris hästi ja reageerin üsna kiiresti … sest ma pole eestlane,” naljatab türklasest kaameramees.

Celik pannakse spordiülekannetel tihti täitma füüsiliselt kõige vastutusrikkamaid ülesandeid, näiteks peab ta tihti platsil enne mängu ringi jooksma, kaamera õlal. „Ma olen ETV-s ilmselt üks nooremaid operaatoreid ja korvpalliülekannetel olen just mina see mees, kes väljakul hümnide ajal kaameraga kahe meeskonna vahel käib. Ma elan sporti nii sisse. Teiste operaatorite ja režissööriga pidevalt omavahel kommenteerime asjade kulgu. Kui keegi kuuleks meie sidepidamist, siis sellest saaks päris huvitava dokumentaalfilmi,” viib spordivõistlustel töötamine meie loo peategelasel pulsi üles.

Korvpall pakub põnevust

Operaatori jaoks üks põnevamaid spordialasid on korvpall, kus tegevus on väga kiire ja olukorrad vahelduvad pidevalt. „Eesti operaatorid ei lähe tavaliselt olukorrale piisavalt lähedale, mina tüüpilise türklasena muidugi ronin kaameraga võimalikult ligidale. 2012. aastal Eesti koondise mängul Serbia vastu saatis peatreener Tiit Sokk abitreener Alar Varraku minu juurde ütlema, et ma filmiks teda kaugemalt. Mul oli adrenaliin laes ja ma vastasin, et las tema teeb oma tööd ja mina teen oma tööd. Eesti sai ajaloolise võidu ja järgmisel hommikul tuli Sokk „Terevisiooni” saatesse ja pidi taas minu nägu nägema,” meenutab Celik muigega.

„Aastast aastasse on saanud teha ka näiteks Tartu suusamaratoni ja Otepää murdmaasuusatamise MK-etapi ülekandeid. Esimest korda, aastal 2009 suusatamist filmida oli väga külm. Panin kõik riided selga, mis mul olid, ainult silmad paistsid välja, aga harjusin eestlaste kombel külmaga ära ja nüüd meeldib lumi mulle väga. Pole halba ilma, on vähe riideid,” kohandab Celik tuntud ütluse enda jaoks sobivaks.

Operaator peab suutma tööd teha ka ebamugavas asendis.
Operaator peab suutma tööd teha ka ebamugavas asendis.

EM-il oli surm silme ees
Oma senise karjääri kõige raskemaks projektiks peab türklane Leedus korvpalli EM-finaalturniiril veedetud nädalat, kus Eestist kohale läinud tiim eesotsas Marek Miiliga vastutas Alytuses peetud alagrupi telepildi eest. „Ma pidin istuma seal nii madalal, et minu pea ei oleks kohtunikelauast kõrgemal. See oli äärmiselt ebamugav asend ja ma filmisin iga päev 12-kilose kaameraga niimoodi kolm mängu. Ma lõpuks ei tundnud oma keha,” meenutab Celik hambaid krigistades ja lisab: „kui sa sellises asendis pead kaamerat õlal hoidma, siis lõpuks ei tundu see enam 12 vaid 120 kilona. Viimasel päeval arvasin tõesti, et ma suren ära. Nii halb oli.”

Türgi fännide kaks poolust

Üks asi, millest Celik Eestis elades suurt puudust tunneb, on pealtvaatajate kaasaelamine spordivõistlustel. „Eestis vaadatakse mängu nagu teatrit, keegi ei hüppa, keegi ei laula.” Celiki arvates tekitab Eesti staadionitel valitsev tühjus probleeme ka tema töös: „Jalgpall on ilus, kui kaadris on rahvast täis tribüünid ja pilti ümbritseb publik.” Ise lapsest peale Istanbuli Besiktasi meeskonnale pöialt hoidnud mees lisab: „Türklaste jaoks on sport nii oluline, et noorena läksin tähtsamatele jalgpallimängudele staadionile kohale juba seitse tundi varem. Viimasel ajal enam nii vara sisse ei lasta, kuna piletite peal on kindlad kohad määratud, kuid omal ajal pidi paremate kohtade saamiseks vaeva nägema. Meie jaoks on oma klubi toetamine nagu oma lemmikparteile valimistel hääle andmine.”

Türgi jalgpallifännid on kurikuulsad üle kogu maailma ja Istanbuli derbimängude ümber kohtab Celiki kinnitusel tihti poolehoidjate vägivalda: „Näiteks Galatasaray ja Fenerbahce mängu järel põletasid fännid ükskord maha staadioni ja kogu selle ümbruse, kuna Galatasaray kindlustas liigatiitli just Fenerbahce staadionil ja sealsed fännid ei suutnud seda häbi taluda. See, kui fännide kokkupõrgetes keegi surma saab, pole kohalike jaoks enam eriline uudis.”

Mustafa Celik

Eesti vajab taseme tõusu

Mida teha, et Eestis tribüünid pealtvaatajatega täituksid? Celik jääb pikalt mõtlema, kuid nendib siis: „Ilmselt on asi ikkagi tasemes ja tuleb seda aegamisi tõsta. Kui on kvaliteeti, siis inimesed tulevad. Spordisõber tahab, et välja käidud piletiraha eest saaks ta midagi tagasi.”

Eesti jalgpalli puhul tuuakse miinusena tihti välja halba kliimat, kuid seda põhjendust Celik väga tõsiselt ei võta: „Kui suusatamises olid tipus Kristina Šmigun-Vähi, Andrus Veerpalu ja Jaak Mae, siis Otepääl oli külmakraadidest hoolimata publikut kümnete tuhandete kaupa. Kui on kvaliteeti, siis tulevad ka inimesed kohale.”

Mustafa elab aga Eesti spordile innukalt kaasa ja see on toonud ka materiaalset kasu: „Kui Eesti just Türgiga ei mängi, siis olen alati Eesti poolt. Viis aastat tagasi oli Eestil talvel sõprusmäng Uruguay koondisega, mängupäeva hommikul hakkas lund sadama ja sadu läks järjest tihedamaks. Mõtlesin, et uruguailased pole niikuinii kunagi lund näinud, ja kuna on sõpruskohtumine, siis ei hakka nad ennast sellisel väljakul lõhkuma. Panin kihlveokontoris raha Eesti peale ja teenisin pärast 2:0 võitu korraliku summa. Mängu filmides olin mõlema värava ajal nii õnnelik, et hüppasin kaamera taga üles-alla.”

Celik üritas kord Türgi jalgpallikoondise peatreenerit Eesti tugeva kaitse eest hoiatada, kuid teda ei võetud tõsiselt. Vitsad olid valusad: „2008. aastal mängisid Eesti ja Türgi Tallinnas MM-kvalifikatsioonimängu. Minu sõbrad Türgi televisioonist tulid koos koondisega Tallinna ja tutvustasid mind ka peatreener Fatih Terimile. Tema kohe kallistas ja uuris minu elu kohta ning palus mul lõpuks ka eelseisva mängu tulemust ennustada. Ütlesin, et kindlasti teab tema minust jalgpalliasju paremini, kuid Eesti koondis on kaitses tugev ja ei lase endale lihtsalt väravat lüüa. Terim sõnas selle peale, et ärgu ma muretsegu, kõik saab korda. Mäng jäi aga 0:0 viiki ja Türgi ei saanud lõpuks finaalturniirile.”

Tekst ja fotod: Siim Semiskar

 

 

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*