ajakirja Toetavad

Kuidas kaitsta hüppeliigest?

Hüppeliiges

Hüppeliigese vigastustega on sageli kimpus nii profi- kui tervisesportlased ja seda sõltumata treeningkoormusest. Üks väike apsakas võib tekitada olukorra, kus spordisõber peab tükk aega treeningutest üldse eemale hoidma. Hüppeliiges tagab meie tasakaalu ja stabiilsuse, aga kuidas on meil võimalik hüppeliigest säästa? Nõu annab füsioterapeut Priit Ailt.

Hüppeliigesevigastused ei pea ilmtingimata üldse spordiga seotud olema, näiteks piisab vaid, kui talvel libedaga õnnetult kukkuda. Seega tuleks ettevaatlik olla mitte ainult sporti tehes, vaid jälgida iga päev, mida keha meile ütleb ja kuidas reageerib. Kui liigeseprobleemid hakkavad juba tunda andma või õhus on õhkõrn kahtlus, et midagi pole täpselt nii nagu harjumuspäraselt, on targem konsulteerida arsti või füsioterapeudiga.

Mis on hüppeliiges?

„Hüppeliiges koosneb kahest eraldi toimivast liigesest – ülemine hüppeliiges, mida nimetatakse n-ö liikuvaks liigeseks, kus toimub sirutus-painutus-liigutus, ja alumine hüppeliiges, mida nimetatakse n-ö stabiliseerivaks liigeseks, kus toimuvad inversioon-supinatsioon- ja eversioon-pronatsioon-liigutused. Anatoomiliselt koosneb ülemine hüppeliiges pindluu ja sääreluu alumistest osadest ning kontsluust. Alumine hüppeliiges koosneb kontsluust, kandluust ja lodiluust, labajalg koos varvastega koosneb veel 26 eri suurusega luust, mis on omavahel liigeste ja sidemetega ühendatud,” selgitab Priit Ailt.

Labajalg koos varvastega ja hüppeliiges on inimese tugi-liikumisaparaadi osa, millele langeb kogu keha raskus seismisel, kõndimisel, hüppamisel ja jooksmisel. „Näiteks raskusjõud, mis langeb varvastele ja pöiale jooksmisel, on 2−3 korda suurem kui inimese kehamass. Mis iganes liikumisel on just hüppeliiges meie peamine stabilisaator, mis hoiab keha tasakaalu. Sealt tulenevalt on hüppeliiges ka sage vigastuste piirkond,” toob Priit näite.

 Kuidas kaitsta hüppeliigest?

Tugevus sõltub treenitusest

Kas ja mille poolest erineb üldse tavainimese ja sportlase hüppeliiges ja mida annab meile juurde (või vastupidi – võtab meilt) treening? „Anatoomiliselt ei erine inimeste hüppeliigesed oluliselt, kuid suur erinevus tekib funktsioonis, mis on seotud vastava spordialaga. Näiteks on kergejõustiku hüppealade sportlastel oluliselt tugevamad ja stabiilsemad hüppeliigesed kui jalgratturitel või ujujatel ehk siis hüppeliigese tugevus või funktsiooni tase sõltub suuresti inimese treenitusest,” ütleb Priit. Hüppeliigesevigastuste ja -probleemidega on kimpus olnud kuulsad sportlased nagu tennisist Andy Murray, NBA korvpallur Grant Hill, meie keskmaajooksja Liina Tšernov, kolmikhüppaja Kaire Leibak ja paljud teisedki.

Kolm erinevat raskusastet

Hüppeliigese vigastusi esineb väga tihti, neist kuni 85% moodustavad hüppeliigese nihestused ehk sidemete venitused, teised on üldjuhul osalised või täielikud rebendid. „Tegelikult jagunevadki hüppeliigese vigastuste raskusastmed kolmeks: venitus, osaline rebend ja täielik rebend,” iseloomustab Ailt. „Pea 70% noortest korvpallimängijatest on kogenud hüppeliigese sidemete vigastust ja nendest omakorda ligi 80%-l on see kujunenud krooniliseks korduvaks vigastuseks. Ülejäänud 15% hüppeliigese vigastustest on enamasti ülekoormusvigastused, viimasel ajal on mõiste ülekoormus asendunud treeningkoormuse häirega. Enamasti on siin tegemist hüppeliigese kõõluse põletikuga, 5−12% juhtudest,” pakub füsioterapeut numbriteks.

Kogu alajäseme eri piirkondi (varbad, pöid, hüppeliiges, põlveliiges, puusaliiges) tuleb vaadata kui üksteisega seotud kineetilist ahelat. „Näiteks kui pöia piirkonnas on olnud trauma või ülekoormusvigastus, mis häirib selle normaalset anatoomilist funktsiooni pikemat aega, põhjustab see varem või hiljem funktsioonihäireid ka alakeha teistes osades.”

Hüppeliiges

Ennetus on oluline

Spordialad, mis mõjutavad hüppeliigest enim, on korvpall, võrkpall, jalgpall, moodne tants ja ballett. „Hüppeliigesenihestused moodustavad ligi 15% kõikidest spordivigastustest. Enamik patsiente taastub täielikult, kuid 20−40% ulatuses võivad säilida kroonilised kaebused nagu valu ja liigese ebastabiilsus,” mainib füsioterapeut siiski ja jätkab: „Hüppeliigese tervise juures on olulisel kohal ennetav ravi – spetsiaalsed terapeutilised harjutused (jõud, tasakaal ja koordinatsioon), teipimine, jne. Ennetav tegevus peab olema järjepidev, eriti 3−6 kuud pärast vigastust, sest siis on korduvtrauma oht kõige suurem.”

Ära alahinda sümptomeid!

Priit Ailt seletab, et kõikide sporditraumade peamised sümptomid on esmalt kas valu või funktsioonihäire. „Ehk siis hüppeliigese teatud piirkond hakkab valutama või ei suudeta enam hüppeliigest vastavalt ootustele kasutada, esineb liigese ebastabiilsust või lihasnõrkust. Juhul kui eirame valu või muid sümptomeid, muutub vigastus krooniliseks ja hakkab mõjutama ümberkaudseid kudesid. Halvimal juhul võivad tekkida ootamatud sidemete rebendid või pikemal koormusel tugevad kõõlusepõletikud ja stressimurrud.” Sümptomite hindamiseks ja asjakohase nõu saamiseks tuleks kindlasti füsioterapeudi või arstiga ühendust võtta, vastasel korral võib endale elukestva karuteene teha. „Esiteks me hindame probleemi ja püüame aru saada, miks vigastus tekkis. Seejärel proovime erinevate võtetega vähendada valu ja taastada funktsiooni, raviks kasutame pehmekoeteraapia võtteid, erinevaid teipimisi ja terapeutilisi harjutusi. Vajadusel kasutame ka ultraheli, laserravi, lööklaineravi ja teisi meetodeid,” selgitab füsioterapeut.

Hüppeliiges

Kaks levinumat vigastust

Nagu juba mainitud, on kõige levinumaks hüppeliigesevigastuseks sidemete trauma, seda jala välja väänamise näol. Priit Ailti sõnul tuleb ravi jagada kolmeks: „Esimene osa on valuravi ja turse vähendamine. Siin kasutame külmaravi, kompressiooni, teipimist ja magnetravi. Teine osa on liigesliikuvuse taastamine ja stabiilsuse tõstmine, kus kasutame venitus- ja tasakaaluharjutusi. Kolmas osa sisaldab hüppeliigese funktsiooni täieliku taastamist. Siin kasutame juba erialaseid harjutusi – jõuharjutusi, hüppeid, suunamuutusi. Kogu raviprotsessi pikkust on tihti raske ette ennustada, sest kõik teraapia etapid tuleb läbi teha ja enne ei saa järgmise juurde minna, kui eelmine on täielikult läbitud. Kergemal juhul läheb 3−6 nädalat, raskemal juhul miinimum kolm kuud ja rohkem.”

Teiseks levinumaks vigastuseks on hüppeliigese kõõluse põletik – siinkohal on oluline teada kui kaua on valu ja põletik juba esinenud ja kas selle aja jooksul on koormusi langetatud. „Esimeseks ravivõtteks ongi koormuse vähendamine ja treeningute asendamine teiste aladega. Raviks valu vähendamine – pehmekoeteraapia võtted, teipimine, ultraheliravi, lööklaineravi. Kui valu on kontrolli alla saadud, tuleb jätkata terapeutiliste harjutustega, et vigastatud piirkond saavutaks oma tavapärase tugevuse,” õpetab Priit Ailt.

Tekst: Kerstin Kotkas

Fotod: Shutterstock.com

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*