ajakirja Toetavad

Georg Gross – tehnikahuvilisest rallimeistriks

Gross
Foto: Timo Anis

2013. aastal Eesti autoralli meistriks tulnud Georg Gross oli tänavu taas rajal ning võitis koos 37. MM-ralli kogemusega kaardilugeja Raigo Mõlderiga oma karjääri kolmanda koduse meistritiitli.

Georg, kuidas tekkis sinus autorallipisik?

Pisik tekkis puhtalt tänu kadunud Priit Kasakule, kes oli karjääri alguses minu mentor ja õpetaja. Mul tegelikult väga suurt huvi ralli vastu ei olnudki, kuid tehnika huvitas mind juba lapsena. Kehala ring kuulus algselt kolmele mehele, kelle hulgas oli ka Priit, ning käisime temaga koos seal sõitmas. See, mis hooga see mees kurve läbis, nakatas ka mind.

Seejärel hakkasin isale rääkima, et mul on rallihuvi, ning siis rääkis isaga ka Priit, mille järel sai ostetud 1997. aasta kaheukseline Subaru, millega 2005. aasta alguses hakkasin vaikselt harjutama ja proovima, põhiliselt seal samas Kehalas.

Tegid Eesti meistrivõistlustel debüüdi hoopis kaardilugejana, kui 2005. aastal lugesid Paide rallil kaarti legendaarsele Priit Kasakule. Kuidas see võimalus tekkis?

Enne seda tegin ise suvel debüüdi Kehala rallisprindil, kus olid kohal sellised nimed nagu Andres Kask, Jaanus Murakas jt. Pärast esimest vooru juhtis Kask, teine oli Murakas ja kuidagi olin suutnud kolmanda aja välja sõita. Enne viimast vooru tuli Kask rääkima, et Georg pinguta veidi veel, et saaksid Murakast mööda. See motiveeris nii, et sõitsin viimases voorus välja kõige kiirema aja ning võitsin.

Paide ralli oli aga mulle n-ö koolituseks ja õpetuseks, kuidas sõitma peaks, ning seda oli võistlusel, mis koosnes enamikus sirgetest ja mahapööretest, hea õppida.

Seejärel tegin juba ise esimese sõidu Lõuna-Eesti ralli VIP-auto roolis koos Tõnu Kurvetiga.

Viru ralli 2007
Viru ralli 2007 Foto: Ray Põder

Sama aasta Saaremaa rallil tegid sõitjana debüüdi Subaru Imprezal. Mis tundeid see täna tekitab?

Mind ootas sõitjana debüüt Eesti meistrivõistlustel koos Inger Tuuriga. Esimeseks ralliks oli Saaremaa, mis algas nii, et saime esimest kiiruskatset sõita kaks kilomeetrit ja käisime üle katuse. Tõenäoliselt oli põhjuseks see, et kaks noort ja kogenematut lasti ühte autosse (naerab). Õnneks jäi võistlusauto turvapuur terveks, Priit Kasak näitas auto tehnilisele komisjonile ette ja meid lasti laupäeval taas starti. Auto nägi suhteliselt naljakas välja, kuid oluline oli kilomeetreid koguda. Kui nüüd mõelda, kas ralli enne starti mingeid tundeid tekitas, siis eks see üks suur värin oli.

2006. aastal tegid esimese täishooaja sõitjana ja said kirja ka kaks välisstarti, millest üks oli Arctic Lapland. Kuidas meenutad seda ekstreemset kogemust?

Enne kui läksime Lapimaale, võistlesime kodusel Võru talverallil, kus küll lõpuni ei jõudnud, kuid saime juba kaugemale, enne kui üle katuse käisime. Sõidu poolelt on mulle alati istunud nägemise järgi sõit, kuid minu ja arvan, et ka paljude teiste sõitjate põhiline probleem alguses oli see, et ma ei võtnud hästi legendi vastu. Soome läksime suhtumisega, et võtame natukene kiirust maha ja püüame lõpuni jõuda. Ralli oli pikk ja raske, aga jõudsime oma kolmandal stardil lõpuks ka finišisse.

2007. aastal saavutasid kodusel Viru rallil oma karjääri esimese Eesti meistrivõistluste etapi poodiumikoha.

Et esimene poodiumikoht just koduteedel tuli, oli väga magus. Olles tänaseks palju eri rallisid sõitnud, julgen väita, et Viru ralli teed on suhteliselt keerulised. Need on kivised ja teeäärest väga lisa lõigata ei saa, sest see karistab kohe ära. Ühtpidi on kodus alati pinge peal, kuid teiselt poolt jällegi koduseinad alati toetavad. Poodiumikoht andis edasiseks väga hea emotsiooni, et kõike veel paremini ja kiiremini teha.

Gross
Foto: Timo Anis

2007. aasta Mulgi ja Saaremaa rallil istus su kõrvale Toomas Kasak. Mida sellest kogemusest kaasa oled võtnud?

See andis mulle tulevikuks kindlasti palju juurde just distsipliini mõttes. Noortele algajatele rallisportlastele on vajalik, et kogenum mees tuleks ohjaks veidi ja annaks õige suuna kätte.

2008. aasta lõpus istusid ühte autosse Kristo Kraagiga ja 2009. aastal tegid esimesed sõidud Raigo Mõlderiga. 2009. aastal vahetasid ka N-rühma Subaru Ford Focus RS WRC vastu, millega kohe esimese stardi võitsid, kui Viru rallil triumfeerisid, ja aasta lõpus tähistasid esimest Eesti meistritiitlit. Kui suur samm see oli ja kui palju uus auto erines N-rühma autost?

Viru ralli oli meie jaoks ülikeeruline – sadas kõvasti vihma, viimasel katsel lakkasid klaasipuhastajad töötamast ja muidugi otsustas ka klaasisoojendus mitte töötada. Lõpp muutus väga raskeks, kuid seda magusam võit kokkuvõttes oli.

2009. aastal muutus lisaks autole ka legend, mille järgi sõitsime. Kui enne kasutasin legendi, kus 1 ja 2 tähistasid kiiret kurvi ja 6 tagasipööret, siis nüüd kasutasime legendi käikude järgi.

Kui on hea N-rühma auto, on ka sellega nauditav sõita, kuid WRC-auto on sammuke edasi. Sellel on kõik nii läbimõeldud ja paigas ning on mugavam sõita.

2009. aastal tegid oma karjääri ainsa MM-stardi, kui osalesid Soome MM-rallil, mille katkestasid. Palju sellest mäletad?

Tol aastal oli väga palju tehnilisi probleeme ja ei pääsenud nendest ka Soomes, kui tõrkuma hakkas käigukast. Jyväskylä teede nukkide teravus on hoopis teistsugune ja seda kohe ära tabada on päris keeruline. Trampliinid, mis tundusid hooga sõidetavad, hakkasid meid juhatama ei tea kuhu juba enne, kui päris katusel lõpetasime. Eks kiirus kogu aeg kasvas ja selle asemel et mõelda juba vormistamise peale (meil polnud kedagi püüda ega ka tagant tulemas), jätkasime tõusvas tempos, kuni … Katusele minek sai tegelikult alguse sellest, et käigukast viskas käigu välja ja selle asemel et hoogu maha võtta ja tegeleda kurvi sisse pööramisega, tegelesin käigu sisse saamisega ning vajusime välja.

Tänak Grossi auto mehaanik aastal 2013 Rally Estonial
Ott Tänak Grossi auto mehaanikuna aastal 2013 Rally Estonial. Foto Ray Põder

Kas tulevikus on plaanis veel MM-rallit sõita?

Kõrvalt võib tunduda, et MM-ralli on fun, kuid tegelikkuses pole see nii. Reaalsuses on see tohutu töö, mida need mehed teevad, kes MM-rallisid sõidavad. Pigem ütlen praegu, et tahaks asja teha mõnuga ja kodule lähedal. Nii on hea, mugav ja adrenaliiniannus ka käes.

Ma ei igatse seda kogemust, kuid elu on näidanud, et ära iial ütle iial. Parem naudime kas raja ääres või teleri vahendusel meeste sõitu, kes seda tööna teevad, see emotsioon on ka vinge.

Focus WRC 03 versiooniga võitsid kuus rallit. 2011. aastal vahetasid auto Focus WRC 08 vastu ja kuigi Eesti teedel sõites oli sellega palju tehnilisi probleeme, siis Lätis toimis kõik ning tulemuseks Läti meistritiitel ja neli rallivõitu.

Tagantjärele mõeldes oli hea, et auto otsustas laguneda vaid Eestis ja kesta Lätis. Muidugi oleks võinud ka olla vastupidi, kuid lõpuks saame öelda, et olime selle aasta Läti meistrid.

Kui palju erinevad sõitja jaoks Läti teed ja korraldus Eesti rallidest?

Lätis on publiku huvi ralli vastu tohutu ja ralli on seal au sees. Eestis on ka olnud aegu, kus raja ääres on olnud meeletult palju publikut, kuid seal inimesed ikka väga fännavad seda spordiala. Õnneks on meil ka publikuhuvi taas tõusule pööranud, aga fännamise poole pealt peame veel natukene tööd tegema, et lõunanaabritele järele jõuda. Korraldus on alati Lätis suhteliselt korralik olnud ja teed sarnased Eestis sõidetavatega.

Järgneval aastal tegid vaid kolm starti. Miks nii vähe?

Üks suurtest põhjustest oli tehnika lagunemine, mis viis motivatsiooni nii alla, et ei tahtnudki rohkem sõita, ja hooaja kokkuvõttes ei olnud enam midagi püüda ka.

2013. aasta hooaeg kujunes sinu ja Raigo jaoks ideaalseks. OT Racing alla liikudes toimis auto laitmatult ja võitsite kõik stardid, kus sõitsite.

See oli meie jaoks tõesti kuldne ja väga kihvt hooaeg. Hooaja alguses vahetasime meeskonda ja kõik sujus kohe. Raigoga oli pikk koostöö seljataga ja sel aastal vormistasime hästi sujuva koosluse perfektseks hooajaks. Ott (Tänak) sõitis too aasta Saaremaal koos Martiniga (Järveoja) minu vana Subaruga ja tegi sellist tempot, et tal andis sabas püsida, aga lõpuks suutsime tänu auto võimule peale jääda.

Lisaks rallidele said võidu ka Kehala rallisprindil, kus sulle luges kaarti isa Oleg Gross. Kuidas oli isa juhiste järgi oma kodurajal sõita?

Oma kodukandi teid sa ikka enam-vähem tead ning kui võistlus kätte jõudis ja olime umbes kolm kilomeetrit sõitnud ning isa oli lugemisel alles umbes kolmanda kurvi juures, siis ütlesin, et pane palun vihik nüüd kinni ja ära sega (naerab). Aga Kehala rallisprindil oli isal küll esimene kogemus suures klassis mul kõrval olla ja tol aastal ta tuli minu kõrval istudes ka Eesti meistriks rallisprindis.

Järgnevad kolm hooaega pole sind Eesti autoralli meistrivõistlustel osalemas nähtud. Miks?

Üks suuremaid põhjuseid oli kindlasti see, et Otil oli vaja kaardilugejat ja selleks osutus Raigo. Istusime koos maha ja tegime selle otsuse, sest mul oli ilus hooaeg seljataga ning tegin ja teen siiani sporti fun’i ja adrenaliini pärast, kuid Ott teeb seda ikkagi spordina. Lisaks kaardilugejale oli vaja ka lisavahendeid, me müüsime mu WRC-auto maha ja toetasime sellega Oti comeback’i.

Raigo ja Georg
Raigo ja Georg Foto: Timo Anis

Tänavusel hooajal istusite Raigoga jälle ühte autosse. Millise jälje vahepealsed kolm aastat on jätnud?

Esimesed kaks-kolm rallit olid üsna ebakindlad. Sõidu poolt ma küll ei kartnud, keerulisem oli aju õigele lainele saada – kui tahad kiiresti sõita ja legendi kuulata, siis on vaja koguda sõidukilomeetreid, et suudaks infot vastu võtta ja läbi töötada, et teada, mis sind suurel kiirusel ees ootamas on. Usun, et võidusõitjad saavad hästi aru, mida mõtlen, kui ütlen, et algus oli ikka päris raske.

Nii Sinu, kui ka Raigo perre sündis tänavu tütar. Kui palju isaks olemine on teid ja ehk ka sõidutempot muutnud?

Mu perre sündis tütar Lääne-Eesti ralli ajal ja kogu toimuv protsess kindlasti segas keskendumist, sest mõte oli hoopis mujal kui ralli juures. Sellest hoolimata sõitsin võistluse lõpuni ja kiirustasin siis kohe koju pere juurde.

Järgmisena sõideti meistrivõistlustel Tartu ralli ning seal oli meil Raigoga väga hea feeling ja hoog. Kas see tuli piisavatest kilomeetritest või sellest, et olime isaks saanud, aga igatahes meile on sündmused mõjunud positiivselt ja leidsime kiirust juurdegi.

Milline on sinu ettevalmistus rallideks sõitjana, füüsiline pool, toitumine?

Minu jaoks on sõitmine ikkagi fun. Füüsiline pool, millega tegelen, on kõik vaid enesetunde heaks ja pole otseselt seotud rallideks ettevalmistusega. Toitumist ma otseselt ei jälgi. Meile on ralli hobi, mille käigus saame nautida kiiret sõitu, sportlikku momenti ja kogeda adrenaliini.

Su isa on suurimaid Eesti autospordi toetajaid. Miks sa arvad, miks ta seda teeb?

Peamine süü on minul, et isast sai nii suur autospordi fänn ja toetaja. Nagu öeldud, sain mina pisiku Priit Kasakult. Olgugi et mu suunitlus oli alguses teine, sest mulle meeldisid kiired ja ilusad autod, mis pigem mõeldud asfaldil ja ringrajal sõitmiseks. Olin küll paaril korral E.O.S rallit ja Soomes Markkot vaatamas käinud, aga huvi ralli vastu oli alguses ikka väga minimaalne. Kui hakkasin sõitma, süvenes huvi nii minul kui ka isal ja nii me mõlemad siiani selles ringis sees oleme.

Ott Tänak on praegu maailma tipus ja on mees, kes saab tulevikus suure tõenäosusega maailmameistriks. Teie pere ei loobunud kunagi Otti uskumast ja jätkasite tema toetamist. Samuti on oma panuse Oti edusse andnud Oliver Kruuda, kes aitas karjääris pidevalt edasi Martin Järveojat. Mis emotsioone see tekitab, kui näed, kuidas mehed MM-radadel suuri tegusid teevad?

See on ülim tunne, kui vaatan, kuidas Otil ja Martinil läheb ja mida nad sel hooajal MM-rallidel on saavutanud. Uskusime toona ja usume siiani, et Otil on annet ja potentsiaali saada maailmameistriks, ning olen päris kindel, et varem või hiljem see juhtub. Kindlasti on ka Oliver andnud Eesti autosporti suure panuse ja seda juba Urmo Aava aegadest alates. Oliver on fantastiline mees.

Gross
Foto: Ray Põder

Su hooaeg lõppes tänavu kaardilugeja kohal ja seda MM-sarja teise mehe Ott Tänaku kõrval. Kuidas seda kõike meenutad?

Ulmekõva, ülivägev, ainult ülivõrdes emotsioon! See oli tohutult kihv kogemus ja väga äge, et Ott ja muidugi ka mina ise selle ideega kaasa läksime. Kuna Oti ajagraafik on nii tihe, siis koostöö harjutamist põhimõtteliselt ei olnudki, kui välja arvata reedehommikune kiire test, kus sõitsime umbes 10 km ja pidime juba starti minema. Hea on tõdeda, et Ott uskus minusse ja tegi otsuse, et osaleme koos.

Mida lähemale hakkas ralli jõudma, seda enam tekkis õõnes tunne ja peas keerlesid mõtted: kuhu ma end nüüd segasin ja miks ma seda teen. Samas nägin enne rallit päris palju vaeva, vaadates koos Raigoga üle kõik oma vanad legendid. Õnneks on meil legendi põhi Otiga suhteliselt sarnane, kuid Oti legendis on erinevaid märke oluliselt rohkem. Kõigepealt tegin selgeks, mida mingi märk tähendab, siis püüdsin legendi kiiresti lugeda nii, et ei peaks seda enam „tõlkima”. Siis võtsin kõrvale enda sisevideod, keerasin hääle maha ja proovisin teleka ees kõva häälega jooksvale pildile legendi lugeda. Saime sõidetud ja mida katse edasi, seda selgemaks asi sai. Alguses oli küll ainult pea vihikus, kuid lõpus oli isegi juba aega natukene välja vaadata.

Viimane katse oli kõige suurem väljakutse, sest ei Ott ega mina teadnud katset varasemast ja see oli keerulistes rajatingimustes korralik väljakutse. Seal läks mul veidi järg käest, kuid Ott kontrollis asja väga professionaalselt ja aitas järjele tagasi.

Usun, et märg ja libe tee oli meie ja eelkõige Oti trump, sest kuivades oludes oleksid teised olnud veidi stabiilsemad ja kiiremad. Ott ütles, et ta väga ei naudi selliseid sõidutingimusi, kuid mulle tundus, et talle väga meeldis sellistes tingimustes sõita.

Ott ütles pärast rallit, et kui nüüd Saaremaa ralli veel toimub, siis tema tahaks ka kaardilugejana võita ja peame kohad ära vahetama. Ei tea, kas ta tegi nalja, aga eks aeg näitab (naerab).

Su isa ja sinu selleaastane suurprojekt on Kehala raja uuendus, kus tulevikus oleks võimalik sõita ka MM-võistlus. Mis plaanid teil selle kompleksiga on?

Esialgu on plaan saada Kehalasse rallikrossi EM, kuid see oleks ülim, kui ühel päeval rallikrossi MM-i paremik Eestis stardiks. Tarmo Sulger pani projekti paberile ja terve suvi on meil möödunud Kehalas. Viimane kuu enne avamist oli eriti pingeline, pidi igal pool kõrval olema ja vaatama, et asjad õigeks ajaks valmis saaks. Kindlasti oleks saanud rajauuendust ka natukene lihtsamalt teha, kuid meil on juba kord põhimõte, et kui teha, siis teha nii, et ümber ei peaks tegema. See ei tähenda nüüd, et töö otsas oleks, sest seal on teha veel palju – pealtvaatajate piirded, tribüünid, hooldusala, parkla jne.

Tänavu pärssis meie tegevust ka ilm, mis oli väga vihmane, nii et loodame uueks aastaks sõbralikumat ilma. Et MM siia saada, on vaja korraldada veel palju võistlusi ja see võtab oma aja. Kindlasti tegeleme sellega, et Kehala rohkem käima saada, kuid võtame sammu korraga.

Milline on su igapäevatöö?

Igapäevane töö on seotud kaubandusettevõttega Grossi Toidukaubad. Suurema osa ajast üritan olla isa kõrval ja teha üheskoos strateegilisi otsuseid, kuhu rajada uusi kaupluseid, millisele pinnale jne. Valdkond on väga lai, pidevalt on vaja jälgida ka tooteid ja kampaaniaid. Hea meel on tõdeda, et meil on abis ka minu õde, kellega väga hästi läbi saame ja toetame üksteist nii palju kui võimalik.

Tekst: Rauno Paltser

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*