Tartu maraton kaob eestlaste geenidest alles viimase lumega

44. Tartu Maraton Tehvandil / photo: Ardo Säks
Foto: Ardo Säks

Nõukogude viljastavate tingimuste lõpuperioodil liikus rahvasuus ütlus, et õige mees on see, kellel on kodus nahkpintsak ja kes on läbi sõitnud Tartu suusamaratoni. Tänapäeval pole nahkpintsak enam eriline rariteet, kuid 63-kilomeetrise teekonna läbimine Otepäält Elvasse on endiselt tegu, millega võib kolleegide ees rinna kummi lüüa.

Paraku kuuluvad sellesse kollektiivi suure tõenäosusega keskealised härrad, kes õhtul lapse ja naise magama panevad ning siis kaamost trotsides õue jalgratta- või rullsuusakilomeetreid koguma suunduvad. Ning alates detsembrist pöidlad pihus valusaks peavad, et ometi lumi kiiremini tuleks ning vähemalt veebruari kolmanda nädalavahetuseni ka püsiks.

Klubi Tartu Maratoni juhatuse esimehe Indrek Kelgu sõnul seisavad vastupidavusalade tähtsündmuste korraldajad üle maailma silmitsi tõsiasjaga, et osalejad vananevad. „Kui kümmekond aastat tagasi oli Tartu maratoni sõitnud keskmine mees 36–37-aastane ja naine lausa alla 35, siis tänaseks on need numbrid juba üle neljakümne.

Kiire elutempoga noored pole huvitatud viis või enam tundi suusarajal kannatamisest. Kelk tõdeb, et noorte meelitamiseks on välja mõeldud niinimetatud juurdeviivad harjutused ehk lühemad distantsid.

Seda võtet ei juurutata ainult suusamaratonil, vaid ka Klubi Tartu Maraton teistel üritustel. Nii peeti sügisese Tartu linnamaratoni eel reede õhtul 4 km pikkune Friday Night Run. Umbes sama pika distantsiga noortejooksu on kavva võtnud näiteks ka Baltikumi suurim jooksuüritus Tallinna maraton. „Noorematele on vaja teha jõukohasemad alustusvõimalused, et raske pingutus neid kohe eemale ei tõrjuks,” räägib Kelk.

Indrek Kelk Foto: Ardo Säks
Indrek Kelk Foto: Ardo Säks

Täispikkuses kunstlumerada nõuaks riiklikul tasemel otsust

Midagi pole parata. Suusamaratoni kõige olulisem element on siiski lumi. 58 aasta pikkuse ajalooga suusavõistlus toimub tuleva aasta 18. veebruaril alles 45. korda. Ka selle lause kirjutamise järel tuleb kolm korda üle õla süljata, et talvetaat ikka tundide alguseks koolimajja jõuaks.

Viimastel aastatel on Kelk flirtinud meedias korduvalt ideega ehitada Otepää ja Elva vahele 63 kilomeetri pikkune kunstlumerada. Kuigi projekt võib diletandi kõrvus kõliseda sama ambitsioonikalt kui Tallinna-Helsingi tunnel või neljarealine Tallinna-Tartu maantee, on Kelk kokku rehkendanud, et taoline ehitus võiks maksma minna orienteeruvalt 15 miljonit eurot.

Ühest küljest pole see Eesti spordi kroonijuveeli toimumise tagamiseks üüratu summa, kuid selge on see, et mittetulundusühinguna tegutseval Klubi Tartu Maratonil käib see selgelt üle jõu ja riiklik tugi tooks projektile kaasa tormi veeklaasis. Meenutame kas või Lilleküla staadioni tribüünide laiendamisele eraldatud viit miljonit eurot, mis tekitas spordiringkondades kõvasti paksu verd.

33. Tartu Maraton
33. Tartu Maraton sõideti äärmuslikes oludes. Foto: Klubi Tartu Maraton

Ärajäänud maraton mõjutab järgmist

Seega tuleb korraldajatel keskenduda eeskätt lootusele, et taevased jõud on lahked ja õigel ajal kamaluga lund puistavad. Ja kuigi nii mõnelgi aastal võib tunduda, et Tartu maratoni toimumisajaga on lihtsalt puusse pandud, sest muu osa talvest on justkui rohkem talve nägu, selgitab Indrek Kelk, et maratoni paigutamine veebruari kolmandale nädalavahetusele on tegelikult aastakümneid kestnud ilmavaatluste ja arutelude tulemus.

„Vaatame kas või viimase viie-kuue aasta ilmaolusid: 2014. ja 2016. aastal jäigi Tartu maraton sisuliselt talve puudumise tõttu ära, aga tihti on just maratoninädalavahetusel olnud kõige rohkem talve nägu päevad,” räägib Kelk. „Ka tänavu oli Otepääl lühendatud formaadis peetud maratonipäev sisuliselt ainuke, mil ka rajaümbrus pisut valge oli.”

Maratoni ärajäämine on korraldajatele valusaim tagasilöök, mille tagajärjed ulatuvad päris kaugesse tulevikku. Osalejate arvu tõusud ja langused näitavad selgelt, et pidamata jäänud maraton mõjutab veel mitut järgmist. Taasiseseisvumisjärgne rekordmaraton peeti 2013. aastal, kui registreerunuid oli kokku 8300 ja pikema distantsi lõpetas 5970 suusatajat. See oli viies järjestikune aasta, kus õnnestus maratoni pidada. Maratonivaba 2014. aasta järel lõpetas 2015. aasta Tartu maratoni põhidistantsi 4470 suusatajat. Veerand osalejaskonnast kadus kui tina tuhka!

2015 - täiuslik ilm. Foto: Kaimo Puniste / KMZ Photo
2015 – täiuslik ilm. Foto: Kaimo Puniste / KMZ Photo

Nõukogude Liidu parim spordisündmus

Ka 1980. aastate keskpaiga müstilisi osalejanumbreid põhjendab Indrek Kelk eeskätt pikka aega kestnud lumerohkete talvedega. Kui 1980. aastal sõideti maratoni esimest korda Matult Tartusse ehk suunal, mis on kasutusel ka praegu, lõpetas 63 kilomeetri pikkuse distantsi 1499 suusatajat. 1986. aastaks jõuti lõpetajate poolest rekordini, mis paneb kukalt kratsima – 9858 suusatajat!

Kelk on realist ja tõdeb, et selliste numbriteni jõudmine kuulub praegustes tingimustes pigem utoopia valdkonda. Kui praegu konkureerib Tartu maraton meediapinna pärast avatud turul, siis toona oli suurürituse selja taga riiklikul tasemel propaganda. „Sel ajal olid kõik riigi kasutada olnud kommunikatsioonikanalid rakendatud selle ürituse suurekspuhumiseks,” meenutab Kelk. Selle tõestuseks on asjaolu, et selsamal rekordilisel 1986. aastal nimetati Tartu maraton parimaks spordiürituseks Nõukogude Liidus ehk kuuendikul planeedist!

Veel meenutab Kelk, et toona oli välisvõistlejate arv tunduvalt suurem kui praegu. „Kuigi ka tänapäeval tuleb 20–25 protsenti Tartu maratoni osalejaist välismaalt, oli 80ndatel ju nii, et kvoodi alusel jagati kohe tuhat kohta Moskvale, teine tuhat Peterburile ja kolmas tuhat ülejäänud Venemaale. Kui Moskva rong tuli, pidi mitu bussi korraga Tartu vaksalis suusatajaid vastu võtma.”

2017 peeti maraton Tehvandi 6 km kunstlumeringi peal. Foto Kaimo Puniste / 365 Pilti
2017 peeti maraton Tehvandi 6 km kunstlumeringi peal. Foto Kaimo Puniste / 365 Pilti

Küsimus on ikka lumes

Kui Eesti tippsuusatamine kipub praegu heade tulemuste asemel leheveergudele jõudma pigem kaevikusõjaga, siis Tartu maraton medaliajastu lõppemise tõttu eriti haavu ei laku. „Ega sellepärast ükski suusasõber suuski nurka ei viska, et proffide kohad on tiitlivõistlustel nigelad. Lihtsalt on ära jäänud medalivõitudega kaasnenud registreerimislained,” räägib Kelk.

„Mul on väga selgelt meeles, kuidas Torino olümpiamängude ajal Kiku (Kristina Šmigun-Vähi – T. L.) esimese medali järel oli järgmisel päeval lisandunud 300 registreerinut. Veerpalu kuldmedal tõi järgmised 300 ja Kiku teine kuld veel 150 uut osalejat. Sellised impulsid olid ikka väga tugevad mõjutajad.”

Seega on eelkõige küsimus ikka lumes. Nii kaua, kui meie laiuskraadi klimaatilised tingimused pakuvad valgeid talvesid, püsib ka Tartu maraton. „Suusatamine, liulaskmine ja lumes möllamine on meie geneetilises koodis sees. Meil on lihtsalt vaja tingimusi, et see lumes müttamise rõõm saaks geenidest välja tulla.”

Foto: Klubi Tartu Maraton
Foto: Klubi Tartu Maraton

Indrek Kelgu kolm meeldejäävaimat Tartu maratoni

1983. Osalesin 14-aastase poisina esimest korda Tartu maratonil. Ilmselt sealt ma selle nakkuse külge sain, millest ma ei parane elu lõpuni.

1994. See oli minu kõige edukam maraton osalejana. Lõpetasin 32. kohal.

2011. Sel aastal oli suur oht, et maraton jääb suure külma tõttu ära. Aga see päädis ilmselt maratoniajaloo kõige ilusama talveilmaga, kus päike küttis ilma lõpuks 13 miinuskraadi juurde ja kõik, kes olid end mõistlikult riidesse pannud, said maratonist suurepärase naudingu.

Tekst: Taavi Libe