Eesti juurtega Soome spordimees

Erkki Mustakari 2012. a

Erkki Mustakari nimi ei pruugi meie spordisõbrale tuttav olla, kuigi mees on igati seotud Eesti ja spordiga.

Erkki ema Linda Kotkas on sündinud Eestis, onu Kalev Kotkas esindas kõrgushüppaja (ületas esimese eurooplasena 2 meetrit – hüppas 1934. aastal 2,01) ja kettaheitjana (Eesti rekordiomanik – heitis 1932. aastal 46,91) Eesti Vabariiki, teine onu Kalju Kotkas oli 1952. aasta Helsingi olümpiamängude organiseerimiskomitee sekretär. Mõlemad olid 1950ndatel aastatel Eesti-Soome spordisidemete taastajateks. Erkki Mustakari ise oli teivashüppaja (noorte maailma- ja täiskasvanute Euroopa siserekordi püstitaja) ja Soome telekanali MTV3 legendaarne vormelikommentaator.

Erkki, teie ema Linda oli eestlanna (snd Kotkas). Mida ema rääkis oma Eesti-ajast?

Minu ema Linda Kotkas sündis 12. detsembril 1909 Tartus. Vanaema läks koos laste Kalju, Linda, Salme ja Kaleviga pärast viimase sündi 1913. aastal Eestist Soome elama. Ema oli siis ju alles 4-aastane laps ega mäletanud sellest ajast eriti midagi. Mul on meeles, et ema ja vanaema rääkisid omavahel vahetevahel eesti keeles. Nii oskan minagi natuke eesti keelt.

Johannes ja Kalju Kotkas taasloomas Eesti-Soome spordisidemeid
Johannes ja Kalju Kotkas taasloomas Eesti-Soome spordisidemeid

Tegelesite noorpõlves kergejõustikuga. Kas kergejõustikuhuvi tekitasid ema vennad, tuntud sporditegelane Kalju ja endine kergejõustiklane Kalev Kotkas? Kui palju te üldse suhtlesite oma kuulsate onudega?

Spordi juurde jõudsin ma 1950ndate alguses, kui onud Kalju (Kallio) ja Kalev, kes olid tuntud Soome sporditegelased, hankisid oma õepoegadele vabapääsmed Helsingi olümpiastaadionile, kui seal toimusid spordivõistlused. Nii olid minu ja mu nõbude iidoliteks tolle aja Soome parimad sportlased. Mulle avaldas kõige suuremat mõju teivashüppaja Eeles Landström (1954. ja 1958. aasta Euroopa meister, 1960. aasta OM-pronks). Hiljem sain temaga väga heaks tuttavaks.

Kui ma alustasin kergejõustikuga, sain aru, kui tugev sportlane oli 1930ndatel olnud onu Kalev. Tagantjärele mõeldes suhtlesin ma onudega kahjuks harva, rohkem Kaleviga, kes oli minu sportlaskarjääri algul Soome Spordiliidu tegevdirektor. Palju rohkem puutusin ma kokku Eeles Landströmi ja hiljem teise teivashüppeässa Pentti Nikulaga (1962. aasta Euroopa meister, kes 1963. aastal ületas esimese teivashüppajana maailmas 5 meetrit).

5. mail 1963 püstitasite teivashüppes 4,60-ga 17-aastaste maailmarekordi, 1967. aasta jaanuaris Euroopa siserekordi 5,12-ga juba täiskasvanute klassis. Kas need kaks tulemust on teie sportlaskarjääri parimateks saavutusteks?

Noorena seadsin endale spordis kaks sihti: saada Soome parimaks teivashüppajaks ja pääseda olümpiamängudele. Need eesmärgid ka täitusid. Peale noorte maailmarekordi ja Euroopa siserekordi pean tähtsateks ka kaht Soome rekordit, millest esimese – 5,19 – püstitasin 1968. aastal ja teise – 5,28 – aasta hiljem. Mõlemad tulemused saavutasin USA-s Fresno State College’is õppides. 5,28 püsis kolledži rekordina 16 aastat. Seda pean ma ka oma sportlaskarjääri parimaks saavutuseks, sest tulemus püsis maailma hooaja tippmargina peaaegu neli nädalat.

Erkki Mustakari Melbourne 2004
Erkki Mustakari Melbourne’is 2004

Osalesite kahel suurvõistlusel – 1968. aasta olümpiamängudel Mexicos ja 1969. aasta Euroopa meistrivõistlustel Ateenas. Meenutage palun neid võistlusi. Kas kohtasite seal ka eestlasi, suhtlesite nendega?

Kahjuks ei saanud ma lähemalt tuttavaks ühegi Eesti kergejõustiklasega. Veidi suhtlesin Mexico olümpiamängude ja aasta hiljem kergejõustiku Euroopa meistrivõistluste ajal kaugushüppaja Tõnu Lepikuga.

Olümpiamängudel osalemisega 1968. aastal täitus üks minu suur unistus. See oli tõesti fantastiline kogemus. Olümpiavõistlus läks mul aia taha – pääsesin küll finaali, kuid murdsin ühel treeningul oma lemmikteiba, nii pidin lõppvõistlusel kasutama oma teist, liiga painduvat teivast, ja kõik mu kolm katset algkõrgusel 4,80 ebaõnnestusid. Normaalpäeval oleksin alustanud viiest meetrist ja suutnud hüpata vähemalt 5,20. See oli ka minu oma viga, et olin kaasa võtnud liiga vähe teibaid. 1969. aastal Ateenas pääsesin taas finaali ja saavutasin seal kaheksanda koha.

Te lõpetasite oma sportlaskarjääri küllaltki varakult, vaid 25-aastaselt. Miks nii vara?

Oma sportlaskarjääri lõpetasin ma tõesti varakult, 1971. aastal. Põhjus oli selles, et ma abiellusin ja otsustasin keskenduda õpingutele kehakultuuri alal. Samuti olin sportlaskarjääri algul otsustanud, et kui tuleb kaks sellist aastat järjest, kus arengut ei toimu, siis lõpetan sporditegemise. Ja nii see läks.

1970. aastal hüppasin veel 5,18 ja aasta hiljem 5,05. Mu viimaseks võistluseks jäi 1971. aasta suvel Turus toimunud sõjaväelaste maailmameistrivõistlused, kus saavutasin 4,80-ga teise koha.

Millal hakkasite tundma huvi vormel 1 vastu?

Vormel 1 vastu hakkasin huvi tundma 1980ndatel, kui töötasin reklaamiagentuuris, mille üks kliente oli tubakafirma Philip Morris. Siis toetus autosport väga tugevalt tubakarahale ning selle najal said oma karjääri alustada ka Jyrki Järvilehto (JJ Lehto) ja Mika Häkkinen. Kui JJ Lehto tegi 1989. aasta septembris oma esimese lepingu F1 talliga, loobusin tööst reklaamiagentuuris ja hakkasin vormelikommentaatoriks. Seda tööd tegin ma 2013. aasta Itaalia GP-ni.

Ma olen üldse suur spordihuviline ja jälgin huviga paljudel aladel toimuvat. Eriline koht minu südames on kergejõustikul, kuid lemmikud on ka jalgpall, Ameerika jalgpall, jäähoki, korvpall ja golf.

Te olite üks Soome tuntumaid ja tunnustatumaid vormel 1 kommentaatoreid. Meenutage palun paari meeldejäävamat seika sellel tööl.

Minu ajakirjanikuteel on olnud nii rõõmu kui kurbust. Kõige ülevamad hetked on muidugi Mika Häkkineni ja Kimi Räikköneni maailmameistriks kroonimised. Kuid on olnud ka kurbi hetki. Raskeim nädalavahetus töö seisukohalt oli 1994. aasta kevadpühade ajal, kui Imola ringrajal hukkusid paaripäevase vahega Roland Ratzenberger ja Ayrton Senna. Üheks traagilisemaks päevaks minu elus oli 13. juuni 1993, kui me sõitsime Jyrki Järvilehto ja hea sõbra Evan Demoulasiga pärast Montrealis toimunud Kanada GP-d võistluspaigalt hotelli. Evani juhitud auto sattus avariisse ja ta hukkus sündmuskohal. Istusin tagaistmel just Evani taga.

Soomest on võrsunud mitu tuntud vormelipilooti. Mis te arvate, kas ükskord jõuab ka eestlane vormel 1 MM-karussellile?

Raske öelda. Sellele oli väga lähedal Marko Asmer, kes testis esimese eestlasena F1 autot (BMW Sauber), kuid GP2 sarjas sattus ta nõrka talli (FMS International) ja nii purunesid Marko võimalused pääseda kuninglikku liigasse. Vormel 1 sarja pääsemiseks on eelkõige vaja väga palju raha, suurepäraseid suhteid ja kogenud mänedžere.

Mida teate oma Eesti sugulastest? Kas olete kursis, et teie vanaisa Juhan Kotkas oli viiuliõpetajana esimese eestikeelse viiuliõpiku autor?

Mõni aasta tagasi oli meil Helsingis suur suguvõsa kokkutulek, kus sain rohkem teada oma vanaisast Juhan Kotkast. Ka seda, et ta kirjutas esimese eestikeelse viiuliõpiku ning komponeeris koorilaule, viiuli- ja klaveripalu. Seega on minu ja ka mu laste musikaalsus pärit emapoolsest liinist. Kokku saades me laulame, mängime klaverit ja kitarri ning kõike seda suuresti tänu Juhan Kotkale.

Erkki Mustakari Brasiilias 2010
Erkki Mustakari Brasiilias 2010

Erkki Mustakari

Endine teivashüppaja (noorte maailma- ja täiskasvanute Euroopa siserekordi püstitaja)

Osalenud 1968. aasta olümpiamängudel Mexicos

Soome telekanali MTV3 vormelikommentaator

Erkki Mustakari õppis ka USA-s, kus tema treener oli maailmakuulus Cornelius Warmerdam.

Mul oli rõõm ja õnn olla kuulsa teivashüppespetsialisti Cornelius ,,Dutch” Warmerdami õpilane. Kahjuks jäi maailma üheks paremaks teivashüppajaks peetava mehe hiilgeaeg II maailmasõja perioodi. Warmerdam hüppas 1942. aastal välitingimustes 4,77, mis püsis maailmarekordina 15 aastat. Sisetingimustes oli ta hüpanud ka 4,78, kuid seda tulemust ametlikult ei registreeritud.

Warmerdam oli väga hea treener. Tema treeningud olid mitmekülgsemad ja tugevamad kui Soomes. Ta oli mulle Ameerika-aastate jooksul ka ergutava ja hoolitseva isa eest. Kui ma oleksin rohkem keskendunud treeningutele, oleksin saavutanud kindlasti paremaid tagajärgi, aga see on rohkem tagantjärele-tarkus.”

Valtteri Bottas
Valtteri Bottas

Soome pilootide tähelennud

Mustakari: “Ma olen õnnelik ajakirjanik, sest kogu mu töömehetee jooksul on vormel 1 sarjas alati võistelnud vähemalt üks Soome piloot: Jyrki Järvilehto (1989–1994), Mika Häkkinen (1991–2001), Mika Salo (1994–2002), Kimi Räikkönen (2001–2009 ja 2012–…), Heikki Kovalainen (2007–2012) ja 2013. aastast Valtteri Bottas. Ma olen neile poistele tänulik, sest ilma soomlastest pilootideta F1-s oleksin kommentaatori töö ilmselt varem lõpetanud.”

Tekst: Jaak Valdre

Fotod: erakogu / Hafiz Johari Shutterstock.com

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*