Henry Grünberg (14) on täiesti tavaline poiss, kellel on ebatavaliselt suur „rattatiim” nii kodus kui kodukohas Sakus. Kogu Henry pere (ema, isa, väikevend Hardy, onu ja onunaine ning nende lapsed) tegelevad rattaspordiga harrastaja tasemel.
Henry, kes alustas esmalt jalgpalliga ja tegeles kooli kõrvalt ka trummimänguga, on tänaseks pühendunud vaid rattasõidule. „Mulle meeldib rattaga sõita ja üldse mulle meeldib rattasport,” ütleb Henry kohe intervjuu alguses. Sportlikust perest pärit poisina on ta terve elu eri spordialadega tegelenud: jalgpall, rattasport, jooksmine, murdmaa- ja mäesuusatamine ning palju muud. Rattaspordi juurde suunasid Henryt vanemad ning tänaseks on noormees tegelenud sellega juba viis aastat, pedaalides klubis Porter Racing ja üritades jõuda nii kaugele, kui saab. „Isa (Harry Grünberg) on osalenud kõikvõimalikes sarjades juba üle 20 aasta, tema on mulle algusest peale õpetanud tehnikat, ka ema on aastaid võistlustel käinud, samuti onu ja onunaine. Kõik on mulle midagi õpetanud. Mina püüan omakorda anda eeskuju nooremale vennale, kes käib samuti rattatrennis,” ütleb Henry, kelle eeskujuks Eesti tipust on Martin Loo.
Eelistab treenida värskes õhus
Rattahooaeg algab märtsis ja kestab detsembrini. Talvel tehakse kolme kuu jooksul saalis jõuharjutusi, ujutakse ja joostakse. Külmaga õues ei sõideta, sest kasutegur on väike. Rattasõiduvabal perioodil meeldib Henryle kõige rohkem murdmaasuusatamine ja jõuharjutused, spinningut pole ta proovinud, sest eelistab pigem värskes õhus treenida. Sel aastal ootab Hispaania treeninglaager juba veebruaris, kus kolme nädala jooksul on noortel vaid kaks puhkepäeva. Aastas koguneb kilomeetreid umbes 8000, millest soojamaalaagris umbes 1400. Põhiline osa kilometraažist jääbki maanteele, maastikul treenitakse pigem tehnikat kui vastupidavust. „Trennis on meil treener, kolm poissi ja üks tüdruk. Sõidame kõik koos ja treeneril on piisavalt aega igaühe jaoks. Treener (Janek Järva) on tore ja trennid on hästi paigas,” on Henry rahul.
Lemmikuks maastikusõidud
„Võistlen eri sarjades, maratonidel, eestikatel, cyclo-krossis, XCO-s,” loetleb Henry ja kinnitab, et hirmu ta ei tunne, isegi pärast mullust kukkumist maanteel. „Hulljulge ma pole, kõige rohkem kardan järske ja libedaid nõlvakuid nagu näiteks Kakumäe MTB rada,” ütleb ta ja lisab, et XCO on raskem kui kolmapäevakud, rohkem tõuse, rohkem tehnilisemaid elemente. Parim XCO rada on Valgehobusemäel. Füüsiliselt on XCO väsitavam.
Eesti meistrivõistlustel on Henryl kõige rohkem konkurente Kalevi Rattakoolist – Ragilo, Tamm, Johanson, Kruusemann. Nemad valivad võistlusi ja osalevad vaid teatud võistlustel. „Sel aastal oli mul stardipositsioonidega halvasti, XCO-l vedas närv alt, cyclo-krossis tulin kuuendaks,” seletab Henry.
Õppimine kontrolli all
Henry päev koosneb magamisest, söömisest, trennist ja õppimisest, kuid aega jääb ka nutiseadmete jaoks. „Pigem ei hoia nutiseadmetest eemale, aga spordi jaoks jääb piisavalt aega, kõik on tasakaalus. Treeninglaagris hoiame ise kõik kontrolli all,” ütleb Henry. Sõprade jaoks jääb samuti aega, kuid väga tähtsa võistluse korral valib Henry võistluse. Oma klassis on ta üks sportlikumaid, kuid saavutuste mõttes on temast ees klassivend, kes on karates Eesti ja Euroopa meister.
Kommentaar: Priit Grünberg, rattaklubi Porter Racing asutaja ja eestvedaja, Henry onu
„Porter Racing alustas laste treeningutega seitse aastat tagasi. Praegu on eri gruppides kokku üle kolmekümne lapse ja noore. Üldisem eesmärk oli pakkuda lastele mitmekülgseid võimalusi tegeleda spordiga looduses ning et rattatreeningud hooaja lõikes on küllaltki vaheldusrikkad, hõlmates lisaks rattasõidule ka jooksu, suusatamist ja sisetreeninguid, on see suurepärane kooslus. Maastikurattatreening, mis on väiksemate gruppidel peamine, kinnistab ka looduslähedust ja keskkonnateadlikkust.
Nüüdseks on klubi kasvandike seas ka juba tublisid, sihikindlaid ja edukaid noorrattureid, mille üle on ääretult hea meel ja mis on tunnustus klubi treeneritele. Samal ajal tuleb tunnistada, et treeninggruppide järjepidev toimimine on treenerite nappusel väljakutse. Klubile ongi esmane eesmärk olla jätkuvalt valmis spordihuvilisi särasilmseid lapsi treenima.”
Janek Järva, rattaklubi Porter Racing kauaaegne liige ja lastetreener
Kirjelda oma treenerikarjääri – millest see alguse sai, mis taust sul endal on ratturina, kui palju on sul praegu rühmi ja õpilasi ning mida kõige rohkem naudid?
Alustasin treeneriametiga võrkpallis, sest võrkpalli mängisin kuni rattaspordi juurde jõudmiseni. Rattasõitu alustasin 29-aastasena ehk tänaseks olen sõitnud 16 aastat. Olin ka lapsena paras individualist ja kui vanemaks saades hakkasid võrkpallimängu segama erinevad vigastused, valisin „leebema” – rattasõidu. Minu põhiline suunitlus oli maastikurattasõit, kuid järjest rohkem on juurde tulnud maanteesõit. Praegu olen tegev kahe klubi juures – Smart Sport Team Türil ja Porter Racing Sakus. Kokku on kahe klubi peale 12 last vanuses 13–18 eluaastat. Töö juures naudin kõige rohkem head feeling’ut laste arengut vaadates ja muidugi on parim tunne, kui õpilased koguvad võistlustelt kirkamaid medalid, siis tunnen ennast ka võitjana.
Ennustamine on tänamatu töö, aga milles näed Henry tugevusi ja mille kallal tuleb veel tööd teha? Mida tulevikult oodata?
Henry on teinud tõesti üllatavalt pika areguhüppe just sellel hooajal (M14 vanuseklassi viimane aasta) ja seetõttu olen statistiliselt andnud talle rohkem võistlusi. Sellel hoojal koguneb Henryl umbes 60 võistlusstarti. Tema tugevused on kindlasti saanud aluse juba mitu aastat tagasi, mis on talle andnud sellise kiire aregu tulenevalt tema suurepärastest, sportlikest ja aktiivsetest vanematest. Talvel suusatatakse-matkatakse, ollakse perega suusapuhkusel Põhja-Soomes, mis on taganud Henryle suurepärase uisutehnika suusatamises ja tugeva üldkehalise ettevalmistuse. Herny on väga mitmekülgne ja hingelt visa, kuid tööd tuleks teha tema vähese agressiivsuse kallal. Ta on võib-olla rajal natuke leebe.
Milliseks hindad konkurentsi Eestis ja milliseks võib kujuneda järgmine aasta, kui Henry võistleb aasta nooremana M16 klassis?
Henry vanuseklassis on üsna tihe rebimine, konkurentsi pakub kuni 40 last, mis tähendab, et jalgrattasport üle Eesti on ikka väga populaarne, aga mida vanemaks saadakse, seda vähemaks jääb vanuseklassides sõitjaid. Ala populaarsusele aitavad kaasa laste vanemad, kes sõidavad ka ise. Järgmine aasta on Henryle kindlasti vaheaasta, treenime mitmekülgselt, kogume võistluskogemusi tihedas konkurentsis ja hästi treenituna võib mõnel võistlusel ka näkata.
Mis on cyclo-kross?
Cyclo-kross on sari, kus sõidetakse maanteerattaga, aga rehvidel on all maastikumuster. Sõit toimub aeglasel maastikul, keskmine kiirus on 15–20 km/h. Rajal on paar rasket takistust, kus enamik sõitjatest tuleb ratta seljast maha ja peab jooksma. Trass on tehtud meelega aeglaseks ja raskeks, jooksmine ongi sisse planeeritud.
Tekst: Kärt Radik
Fotod: Agnes Pajur / erakogu
