Olles Tartu ülikooli tudeng tabasin end sageli mõttelt, et kuidas ma saaksin oma ülikooliaega veel põnevamaks muuta? Pole teab mis kahetseja tüüp ning tehtud või tegemata asjad mind eriti ei rõhu. Mis olnud, see olnud, kuid pool bakalaureuse aega on veel olemata, seega on ühteist, mis mu tudengi to-do listis vajab mahakriipsutamist.
Sel nädalavahetusel sai aga ühe punkti jälle listist maha tõmmata – käia tudengite talimängudel. Isegi imestan, miks varem pole sinna sattunud. Eks need vabandused ole olnud kärmed tulema ning küll on kallis osalustasu, küll pole aega, küll pole viitsimist. Nüüd siis võtsin end lõpuks kokku ning nädalavahetus sai veedetud Käärikul.
Üsnagi sotsialiseeruva inimesena läheb mul alati silm särama, mil saan tutvuda uute inimestega, rääkida vanadega rääkimata asjadest ning olla lihtsalt selles üldises melus sees. Kui aga on liidetud ka väikene spordiliikumine, siis mina olen müüdud.
Õhk oli täis tervislikku rivaalitsemist Eesti erinevate kõrgkoolide vahel, kus omadele sportlastele elati maruhingeliselt kaasa, vahet polnud, kas omad olid võistlustules mälumängus või hoopiski suusahüpetes. Kusjuures teen ettepaneku, et ka meie võistlussportlased võiksid nendel üritustel käia ja üksteisega mõõtu võtta. Siin oli ikka pinge peal ning oli tunda, et kooliau on mängus, rajaäärne rahvas vaatab samal ajal aga igat su liigutust. Eesti meistrivõistlustel, eriti noorte omal osaledes võib näiteks aeg-ajalt lihtsalt ära unustada, et üldse võistlusel oled. Kui juhtumisi peaks olema päeva viimane start, siis hea, kui oma treenergi viitsib raja ääres külmetada, rääkimata fännidest. Talimängudel sain vähemalt kinnitust, et spordivaim pole tudengitest kuskile kadunud.
Olgugi et magamisele nendel kahel päeval väga rõhku ei pandud, tuleb end hilistel öötundidel ikkagi kuskile ära paigutada. Oma hajameelsuse tõttu oli selle organiseerimine jäänud tahaplaanile ehk eks ma siis reedel olin seal Kääriku võimlas koos sadade teiste tudengitega ja proovisin leida kohta nende lugematute madratsite ja isegi ühe telgi vahel. See oli ikka tõeline mustlaslaager, kus nagu paistis olevat mingi loogika, kuhu end sättida, aga samas nagu ei olnud ka. Kuid tulevikus ma ei vahetaks mitte mingil tingimusel seda kohta nt hotellitoa vastu, mis on ka sellistel üritustel võimalik. Õhus oli tunda kuivavatest spordiriietest tekkinud looduslikku lõhnaõli, öösel mõni norskas nagu traktor ning hommikul, just nendel hetkedel, mil uni kõige magusam, hakkasid järjepanu käima erinevates telefonides erinevad muusikapalad, mille ülesanne oli ilmselgelt kõik seal ruumis üles ajada. Aga sellele vaatamata tundsin end mingil äraseletamatul põhjusel ütlemata hästi, eriti siis, kui oli aega korraks maha istuda ja vaikselt vaadata teiste sagimist, juua oma õlut (üllatus, üllatus, sel üritusel tarbiti ka alkoholi) ning mõelda, et tudeng on ikka päris vinge olla.
Üritusi, kus end mõõtu võtta jagus terve päeva vältel ning eks see ole paljuski tudengi enda asi, kui tihedaks, kiireks ja võibolla ka väsitavaks endale need päevad muuta. Muidugi päeva tipphetk oli täiesti mõistvatel põhjustel ikkagi naiste mudamaadlus ja ilmselgelt ei tahtnud keegi sellest ilma jääda. Show oli kõva ning naised nautisid täiega, pakkudes sellesse õhtusse korraliku vaatemängu. Soovolinikul oleks kindlasti selle kohta ühtteist ka öelda, aga minu meelest senikaua, kuni naised ise seda kaifisid, pole vahet, kas nad maadlevad kuskil matisaalis või siis suures kausis, mis täidetud aurava mudaga. Nüüd oli lihtsalt pealtvaatajaid tavapärasest rohkem.
Tudengite talimängud on üritus igale tudengile, kes tahab pisut auru välja lasta ning tavapärase Shootersi asemel otsib oma ülikoolielu vürtsitamiseks midagi uut. Paljude jaoks see kindlasti juba igaaastane traditsioon, minu jaoks aga uus avastus, mis andis jälle meeletult (samamoodi ka võttis) energiat, et uude nädalasse värskena peale lennata.
Varasemaid postitusi loe siit!
Tekst: Ergo Kukk
