Kes on Eesti kahevõistluse lipulaevad?

Allar Levandi
Allar Levandi (OM 1994)

Eesti kahevõistlus on pikki aastaid pidanud välja paistma oma suurema venna murdmaasuusatamise varjust. Nüüd, üle paari aastakümne, on olümpiamängudel taas meie koondise suurimaks lootuseks kahevõistleja – Kristjan Ilves.

Eesti Suusaliidu kahevõistluse ja suusahüpete juhataja Rauno Loit on seda meelt, et kahevõistlus on Eestis suurte traditsioonidega ala ja selle eest võlgnetakse tänu just kunagistele tippudele. „Traditsioonid saavad ikka alguse millestki või kellestki. Pärast seda hakkavad teadmised edasi kanduma vanematelt sportlastelt noorematele,” ütleb ta.

„Ajalugu on vaja meeles pidada! Spordifänni jaoks on tulemused, mille on teinud Uno Kajak, Tõnu Haljand, Fjodor Koltšin, Allar Levandi ja Ago Markvardt, kõik omamoodi pühad. Need peaks andma noortele sportlastele teadmise, et Eestist ei ole võimatu maailma tippu pääseda,” usub Loit, et kunagised saavutused ei tuhmu liiga kergesti.

Uno Kajak
Uno Kajak

Teerajajaks Uno Kajak

Eesti kahevõistluse isaks peetakse 1933. aastal Tartus sündinud Uno Kajakit, kes tegeles pikalt korvpalliga, kuid juhendajad suunasid ühel hetkel talispordi juurde. Kajak tuli aastatel 1951–1962 suusahüpetes neljal ja kahevõistluses kolmel korral Eesti meistriks. Eesti meistrivõistluste hõbemedal on mehel ette näidata ka korvpallis (1954, TRÜ meeskonnas) ja 3000 m takistusjooksus (1957).

Kajak viis Eesti kahevõistluse rahvusvahelisele tasemele, kui pääses esimese kodueestlasena pärast Nõukogude Liidu okupatsiooni olümpiamängudele. 1956. aasta Cortina d’Ampezzo olümpiamängudel saavutas ta kahevõistluses 26. koha. Kajak ise kommenteeris pärast võistlust, et tema tippvorm jäi olümpiamängude eelsesse aega, kuna arvukad Nõukogude Liidu katsevõistlused kurnasid ta tähtsaimaks stardiks lihtsalt ära.

Ajalukku läks Kajak ka esimese eestlasena, kes ületas suusahüppemäel 100 meetri joone. 1960. aastal Gorkis hüppas ta 100,5 meetrit, kui senine mäerekord oli seal vaid 92 meetrit. Praeguseks juba legendiks muutunud juttude kohaselt pidid kohtunikud toona Uno hüppe mõõtmiseks appi võtma ka luuavarred.

Tõnu Haljand
Tõnu Haljand

Teatepulk Tõnu Haljandile

Järgmise Eesti kahevõistleja jõudmist taliolümpiale tuli oodata 12 aastat, kuni sellega sai hakkama 1945. aastal Tallinnas sündinud ja traagilisel moel juba 1997. aastal manala teed läinud Tõnu Haljand. Grenoble’i olümpiamängudel jäi tema saagiks 12. koht. Ka siin jäi parem tulemus ilmselt kinni Nõukogude Liidu katsevõistluste rägastikku.

Haljand püsis aastaid kahevõistluses päris kõrges tipus ja teenis 1970. aastal maailmameistrivõistlustelt samuti 12. koha. Nõukogude Liidu meistriks krooniti ta 1973. aastal, lisaks sai ta auhinnakappi ka ühe hõbeda (1970) ja kaks pronksi (1966 ja 1975). Eesti meistritiitleid kogus Haljand aastatel 1965–1976 kahevõistluses viis, suusahüpetes kaks ja aastal 1965 võitis ka Tartu suusamaratoni.

Haljand töötas elu lõpuni treenerina ning tema esimene ja parim õpilane oli Ago Markvardt, kes suutis 1994. aasta Lillehammeri olümpiamängude viienda ja 1997. aasta Trondheimi maailmameistrivõistluste neljanda kohaga oma treeneri parimad saavutused üle lüüa.

Eesti seni teenekaim kahevõistleja Allar Levandi puutus nooruses kokku nii Kajaku kui Haljandiga, kes tegutsesid toona treeneritena: „Mäletan, et nad mõlemad olid väga lõbusad, tegid palju nalja ja nendega oli alati väga tore.”

Lühikese karjääriga Koltšin

Pärast Tõnu Haljandi esitust 1968. aastal Grenoble’is tuli järgmise Eesti kahevõistleja tõusmist oodata taas 12 aastat, kui Lake Placidi olümpiamängudelt tõi 15. koha Moskvas sündinud, kuid Eestis sportlaseks kujunenud Fjodor Koltšin. 1977. aasta juunioride MM-hõbe Koltšin on legendaarsete Venemaa murdmaasuusatajate Pavel Koltšini ja Alevtina Koltšina poeg. Tema vanemad tahtsid esialgu küll Soome elama minna, kuid selleks neile luba ei antud. Pere kolis 1973. aastal hoopis Otepääle ning 1996. aastal anti Pavelile ja Alevtinale ka Eesti kodakondsus.

Fjodor Koltšin
Fjodor Koltšin

Levandi meenutab kogu Koltšinite perekonda väga hea sõnaga. „Ma ei tea teist nii heasüdamlikku inimest kui Fjodor, see tuli tema emast ja isast, kes olid Otepää legendid. Nad teretasid alati kõiki ja uurisid, kas on aega rääkida. Fjodor oli täpselt nende koopia.”

Nõukogude Liidu meistriks krooniti Koltšin kahevõistluses 1977. aastal ja hõbemedali teenis ta neli aastat hiljem. 1981. aastal tuli ta Eesti meistriks nii kahevõistluses kui suusahüpetes. Kuna Nõukogude Liidu koondises püsida oli äärmiselt keeruline ja Lake Placidi olümpiamängude tulemus ei rahuldanud teda ennast ega spordiala juhte, siis juba 1983. tõmbas mees oma sportlaskarjäärile joone alla, kuid jätkas treenerina.

„Ma ei mäleta, et oleksin kunagi Koltšiniga koos võistelnud, kuid sattusime kunagi samal ajal üleliidulistele kehalistele katsetele. Kusagil on olemas isegi mustvalge foto, kus jookseme võidu sadat meetrit,” jäid Levandil temaga kahevõistluses duellid pidamata.

Levandi ja tema olümpiapronks

Eesti kahevõistluse tõeline kuldajastu algas Allar Levandi tõusuga rahvusvahelisse tippkonkurentsi. 1965. aastal Tallinnas sündinud mees tõusis kahevõistlejana esile 1980ndate aastate alguses, kui tuli kahel aastal Nõukogude Liidu noorte meistriks.

Allar Levandi (OM 1988)
Allar Levandi (OM 1988)

1987. aasta maailmameistrivõistlustel jäi Levandi esimesena pjedestaalilt välja, kuid aasta hiljem paikas selle vea Calgary olümpial, kui teenis pronksmedali. Pole vist eestlast, kes ei oleks korduvalt näinud videopildis finišihetke, kui Levandi käsi viibutades üle lõpujoone sõidab. „Olümpiamedal oma emotsionaalsuse poolest on minu jaoks karjääri kõige võimsam, sest sellele eelnes aeg, kus mul oli raske hooaeg ja midagi välja ei tulnud. Need olid n-ö põhjast lakke emotsioonid,” on mehel medalivõit veel hästi meeles.

Kokku võistles Levandi kolmel olümpial ning teenis Eesti lipu all Albertville’is ja Lillehammeris individuaaldistantsidel vastavalt 6. ja 12. koha. 1994. aastal Lillehammeris, kus Levandi kandis avatseremoonial Eesti lippu, teenis ta koos kaaslaste Ago Markvardti ja Magnar Freimuthiga meeskonnavõistluses 4. koha.

Levandi lisab: „Puhtalt tulemuse poolest pean kõige paremaks ja küpsemaks resultaadiks hooajal 1989/90 MK-sarja üldarvestuses võetud teist kohta.” Kuigi pjedestaalile jõudis ta MK-etapil 11 korda, siis etapivõitu eestlasel karjääri jooksul saada ei õnnestunudki.

Ago Markvardt
Ago Markvardt

Markvardt tõusis tuulest

Levandi tuules tõusis maailma tippu ka neli aastat noorem Ago Markvardt, kelle parimateks individuaalseteks tulemusteks jäid Lillehammeri olümpiamängude viies ja 1997. aasta Trondheimi MM-i neljas koht.

Levandi sõnul tõi Markvardti liitumine Nõukogude Liidu koondisega tema tegemistesse uut elu sisse. „Ma olin koondises juba pikki aastaid olnud, kui tuli noor Markvardt. Meil läks väga lõbusateks laagriteks. Veidi oli see treenerite poolt ka taotluslik, et Eesti poisile, kes tahab kogu aeg kodus olla ning laupäeva hommikul kartuliputru ja pannkooke saada, värskendust pakkuda,” tõdeb ta. „Läksime tihti isegi paar päeva enne koondise kogunemist Moskvasse ära, et saaks vaba aega nautida. Ago on inimesena väga easy going ja hea kamraad ning me sobisime hästi,” kiidab Levandi treeningkaaslast aastaid hiljem.

„Allar ja Ago on töökad inimesed, kes seisavad oma põhimõtete eest. Kui oled sportlasena olnud maailma paremikus, siis selline saavutus on nõudnud pühendumist ja töökust ning eks see käib inimestega terve elu kaasas,” sõnab Loit meie endiste tippkahevõistlejate kiituseks.

Uus lootus tärkamas

Tänasel päeval moodustavad Eesti kahevõistluskoondise neli meest – Kristjan Ilves, Kail Piho, Han Hendrik Piho ja Karl-August Tiirmaa. Neist edukaim on seni olnud noorim, 21-aastane, Ilves, kes aastatel 2013, 2015 ja 2016 sõitis ennast juunioride maailmameistrivõistluste sprindidistantsil pronksmedalile. Senise karjääri parima MK-sarja sõidu tegi ta vahetult enne olümpiat Jaapanis Hakubas peetud kahevõistluse MK-etapil, kui saavutas teise koha.

Kristjan Ilves
Kristjan Ilves

Sotši olümpiamängudel oli Ilves alles väga noore sportlasena võistlemas ning teenis individuaalvõistlustel normaalmäel 41. ja suurel mäel 34. koha. Tänavuse hooaja eel ERR-ile intervjuud andes käis ta välja veksli, et sooviks PyeongChangi olümpial esikümnesse jõuda: „Ma näen, et see on reaalne – see ei ole õhust võetud eesmärk. Tean, mis mu tase on, ning kui füüsis ja vaim vastu peavad, siis see on reaalne.”

Ei tahaks küll asjadest ette rutata, aga Kristjani tulevik paistab helge. Tema puhul on üks parimaid omadusi, et ta elab reaalses maailmas ja kõik eesmärgid on pandud sellised, mida ta on suuteline täitma. Kui me räägime vaimusilmas 2022. aasta olümpiast, siis eeldan, et tema näol on olemas perspektiivikas sportlane, kellelt fännid võivad oodata isegi medalit,” usub Loit meie tulevikumehe võimalustesse.

Ka Levandi on seda meelt, et Eesti kahevõistlus on lähitulevikus kindlates kätes: „Kristjanis on võitja ainest, et jõuda kaugele. Ta on juunioride klassist maitsnud tipu hõngu, mistõttu pole ta ka ühepäevaliblikas. Ta on loogiliselt arenenud, las noor mees läheb ja teeb oma asjad ära, mina tema pärast ei muretseks.”

Tekst: Siim Semiskar

Fotod: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum / Romina Eggert

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*