Rängas õnnetuses karastunud Gerda Rand

Gerda Rand
Foto: Mihkel Leis

Kuidas taastuda raskest õnnetusest ja tulla toime sellega, et sinu suur eesmärk saada sportlaseks ei täitu kunagi? Siin on Gerda Ranna lugu.

On 15. august aastal 2007. Väljas on ilus päikesepaisteline suvepäev. Oleme lõpetanud viimased kiirusharjutused ja teel Pirital asuvasse treeningkeskusesse. Kell on 13.09, asume Narva maantee 30. kilomeetril Jõelähtme ja Kuusalu valla piiril. Ning järsku KÕMAKI! -veoauto sõidab otsa treeninggruppi saatnud bussile, mille tuules pedaalisid 17-aastased Gerda Rand ja Aleksandr Filin ning 14-aastased Piret Lauk ja Mariann Järvela.

Esmalt kui treener meist bussiga paremalt muru pealt poolviltu möödub, muigan situatsiooni koomilisuse üle (tavaliselt käib treener infot jagamas vasakult poolt). Järgmisel hetkel saan aru, et treener keeras murule vältimaks otsa sõitmist kogu grupile ja siis oli asi naljast juba kaugel. Veel tõsisemaks läks asi, kui nägin treeningkaaslaseid liikumatult kraavis lebamas, rattapilpad teel laiali.

jalgrattad
Foto erakogu

Rängad tagajärjed

Selles õnnetuses vigastas Mariann nii reie-, vaagna- kui lõualuud ja selgroolülisid, tema edasisele jalgratturikarjäärile oli kriips peale tõmmatud. Ka Piret vigastas selgroogu, ent jätkas rattatreeninguid ja võitis neli aastat hiljem juunioride grupisõidus Eesti meistritiitli. Gerdal tekkis kahest koljuluumurrust ajuturse ja teda hoiti kolm päeva kunstlikus koomas. Aleksandril läks neist neljast kõige õnnelikumalt ja ta pääses vaid paari sinikaga.

Rattasport oli südames varakult

Gerda avastas jalgrattasõidu võlud 10-aastaselt, kui osales Raplamaa meistrivõistlustel. Kohene edu innustas noort tüdrukut sõitma aina rohkem ja kiiremini. Üsna pea liitus Gerda Kohila jalgrattaklubiga Lenks ja osales kõikidel kohalikel võidusõitudel. Kuna Gerda armus rattasporti jäägitult, seadis ta sammud pealinna klubisse Kalevi Jalgrattakool. „Selleks ajaks olid mul juba suured eesmärgid püstitatud,” meenutab 22-kordne Eesti meister Gerda. „Ma elasin Raplas, aga sõitsin päris tihti rongiga Tallinna, et suurema treeninggrupiga ühiselt pikki treeninguid teha.”

Paralleelselt aitas südi neiu arendada ka Raplamaa rattasporti, andes treeninguid KoMo klubi noortele. „Mäletan, kuidas üks hetke parim maastikumaratonirattur Peeter Tarvis armastas liigselt arvutimänge. Käisime siis tema akna taga koputamas ja trenni kutsumas. Kusjuures kui ta oli end arvuti tagant õue ajanud, pühendus ta treeningule sajaprotsendiliselt.”

Gerda Rand
Poodiumi kõrgeimale astmele sai Gerda lühikese karjääri jooksul astuda päris mitmetel kordadel. Foto: erakogu

Jäärapäiselt eesmärkide poole

Kuna ambitsioonikas rattaneiu treenis toona valdavalt üksinda, soovitas treener Ado Hein Gerdal spordikooli kandideerida, ikka selleks, et treeningpartnerid oleksid lähedal olemas. Audentesest räägiti head ka kooli vilistlaste (sh Tanel Kangert ja Rein Taaramäe) hulgas ja esimese rattatüdrukuna asuski Gerda Otepääle 10. klassi õppima. „See oli väga suur samm edasi minu sportlaskarjääris. Natukene kartsin, kuidas poistega koos treeningutel hakkama saan. Pelgasin end läbi põletada, ent kõik sujus üllatavalt hästi ja endast tugevamatega koos treenida oli pigem arendav,” tunnistab ta.

Praegu on Gerda tänulik, et õpingute jätkamiseks just Audentese spordigümnaasiumi valis, sest pärast liiklusõnnetust sai ta kooli lõpetatud tänu vastutulelikele õpetajatele ja kaasõpilastele. „Arstid soovitasid mul esialgu ühe aasta vahele jätta. Alustasin toona üheteistkümnendat klassi ja tahtsin väga koos oma klassikaaslastega kahe aasta pärast lõpetada, seega aasta vahele jätmine ei olnud üldse variant,” tutvustab Gerda oma jäärapäisemat külge. „Alguses oli ikka väga-väga raske, sest kui ma õppisin ja lugesin materjale nagu varem, siis pärast asju üle vaadates tundus, nagu polekski ma vahepeal midagi õppinud. Aju lihtsalt ei salvestanud mitte midagi. Tööle hakkas kaitsemehhanism, mis ei lasknud ajule uut infot ligi. Ma pingutasin topelt, et teistega sammu pidada.”

Kolm päeva enne saatuslikku õnnetust sõitis Gerda Rakke rattamaratonil. Foto Janne Salumäe / Sportfoto.com
Kolm päeva enne saatuslikku õnnetust sõitis Gerda Rakke rattamaratonil. Foto: Janne Salumäe / Sportfoto.com

See saatuslik päev

15. augusti hommikul ütles Gerda sisetunne, et see ei ole hea päev Tallinna ühistreeningule minekuks. Kohusetunne ja suured eesmärgid ajasid neiu siiski sadulasse. „Hiljem tuli muidugi ette enesesüüdistamist, et miks ma ei kuulanud sisemist mina,” räägib Gerda. „Tol päeval oli trennis ka spordikooli direktor Jaanus Prükkel ja tema keeras varem kodu poole. Mõtlesin endamisi, et tahan koos temaga minna, aga ei läinud.”

Viimane asi, mida Gerda sellest päevast mäletab, on pärast kiiruslõiku koos kolme treeningkaaslasega bussi tuules peagrupile järele sõitmine, hetk, kui keegi ütles, et Mariannile tehakse kunstlikku hingamist, ja valgussähvatus. Kolm päeva hiljem ärkas ta üles Tallinna Lastehaiglas.

Ajuturse ja koljuluumurd kahes kohas

Pärast koomast ärkamist oksendas Gerda kõrri paigaldatud torude tõttu verd. Ta oli üleni juhtmetesse aheldatud ja pidi hingama läbi maski. Ta ei saanud aru, miks ta üldse haiglas on. „Esmalt ma torisesin ja pahurdasin hingamismaski pärast, seejärel seletas ema mulle, mis oli juhtunud. Ta ütles, et olen õnneseen, et üldse elus olen,” meenutab Gerda ema sõnu. „Ma ütlesin arstile kohe pärast ärkamist, et laske mind nüüd koju ära, mul on nädala pärast Soomes võistlused ja mul on vaja nendeks valmistada, aga arst vastas mulle, et kui ma sellist juttu ajan, siis ta peab mind voodi külge kinni siduma.”

Gerda Rand
Foto: erakogu

Eluisu kadus

Kui Gerda täna tagasi mõtleb, siis vaatab ta liiklusõnnetust pigem kui õnnistust, sest usub, et kõik siin maailmas juhtub kindla põhjusega. Aga selle arusaamani jõudis andekas rattaneid aastaid hiljem, sest vahetult pärast liiklusõnnetust langes Gerda pimedasse auku. „Minu sportlasepilt oli endiselt alles. Tol talvel tegin isegi rohkem trenni kui eales varem. Raske oli leppida, et kõik on kadunud. Ma elasin ja hingasin spordi nimel, see oli kõik, mis mul oli. Eluisu kadus täielikult. Lisaks võttis ühel hetkel minu üle võimust buliimia. Ma avastasin end lõpuks 5–6 korda päevas näppe kurku toppimas. Söömisest sai minu jaoks lohutav tegevus, sest aju elab ju süsivesikute arvelt. Liigsöömisest tekkisid mul omakorda süümepiinad, mis ajendasid mind toitu välja oksendama. Mu lähedased ei pannud seda toona tähelegi, sest oskasin seda hästi varjata,” toob Gerda päevavalgele õnnetuse tagajärjed. „Söömisest sai ühel hetkel vajadus. Söök, söök, söök … kõik mu mõtted tiirlesid ümber selle ja võtsin kaalus 10 kg juurde. Selline enesehävituslik protsess neelas mind üleni endasse. Nutsin üksinda, sest sain aru, kui vale see kõik on. Aga sõltuvusest on raske niisama lihtsalt lahti saada. Lõpuks mõtlesin: „Nii, Gerda, kas sa lihtsalt hävitadki ennast niimoodi või võtad midagi ette, sest nii enam edasi minna ei saa.” Ja ma valisin teise tee.”

Kannapööre

Pilkasest pimedusest ronis Gerda tasapisi välja peaaegu iseseisvalt. Sportlaskarjääri mõtetest loobus ta jäädavalt gümnaasiumi lõpus, kui arstid ütlesid, et teist pea peale kukkumist ta üle ei elaks. Rattaga sõitmise ees pole neiul aga hirmu tekkinud, kusjuures järgmisel suvel pärast liiklusõnnetust võitis Gerda veel Eesti meistrivõistlustelt temposõidus pronksmedali ja tegi siis oma elus täielikku kannapöörde, minnes sõbranna eeskujul aastaks USA-sse au pair’iks. Aasta hiljem alustas Gerda õpinguid Tallinna Tehnikakõrgkoolis tehnomaterjalide ja turunduse erialal, mille lõpetas möödunud aastal. Lisaks hakkas Gerda suviti käima Ameerika Ühendriikides raamatuid müümas. „Alguses olin selles suhtes hästi skeptiline, aga kuna ma ei ole kunagi kahetsenud seda, mida olen teinud, vaid pigem seda, mida tegemata jätnud, siis otsustasin väljakutse vastu võtta. Mul läks seal kohe esimesel aastal väga hästi. Ilmselt oli põhjus tänu spordile tekkinud distsipliinis, mis aitas kõigist raskustest hoolimata edasi liikuda.”

Gerda Rand
Foto: Mihkel Leis

Kõik on kahe kõrva vahel

Gerda usub, et just vaimsel tugevusel on meie elus väga suur roll. Ühe suurima mentori Jaak Roosaare eeskujul püstitas Gerda endale eesmärgiks saada 25. eluaastaks kroonimiljonäriks, mis tal ka õnnestus. „Investeerimisega ja väikest viisi ettevõtlusega olen ma nüüdseks tegelenud seitse aastat ja saavutanud rahalise vabaduse ehk ma ei pea enam tööl käima. Investeerin kinnisvarasse, aktsiatesse ja laenudesse. Jaak on mulle õpetanud, et kuldmune ei tasu kunagi panna ainult ühte korvikesse, vaid hajutada erinevatesse.”

Praegu tegutseb Gerda Ameerika suurkorporatsioonis Southwestern Advantage müügijuhi ja koolitajana, et inspireerida noori, sportlasi, ettevõtjaid ja teisi suurelt unistama, elult rohkemat tahtma, mitte alla andma ja omama suuremat visiooni, sest elus on kõik võimalik. „Kui minu lugu inspireerib kas või üht inimest julgema või tahtma elult rohkemat ja mitte alla andma raskustele, siis on mu missioon korda läinud,” elavneb Gerda. „Ma tahan luua maailma rohkem väärtust, aidata inimestel saavutada eesmärke ja seljatada raskusi, sest meis kõigis on tegelikult peidus väga suur potentsiaal. Kõik on lihtsalt kinni meie kahe kõrva vahel. Nii spordis, ettevõtluses kui ka mujal moodustab 80% edust just vaimne tugevus.”

Edu saladused

Edukad on need inimesed, kes teevad rohkem asju mugavustsoonist väljaspool. Meie aju on programmeeritud ellu jääma. Kõike, mis on raske ja jääb väljapoole meie mugavustsooni, hoidub meie aju meelega tegemast, sest ta tahab meid hoida turvaliselt ja mugavalt. Keskmisel inimesel on päevas 25 – 70 000 mõtet, millest 70% on negatiivsed ja endas kahtlevad, seepärast on raske motiveerida end keerulisi asju tegema. Edukas inimene on aga loonud endale harjumuse teha iga päev asju, mida tavaliselt ei teeks. Mida rohkem viibime mugavustsoonist väljas, seda julgemaks saame, seda enesekindlamad ja ka edukamad oleme. Sarnasel mõtteviisil tegutseb Gerdagi. „Vahepeal tahtsin ma igal aastal teha midagi uut, midagi rasket, midagi, mis paneb mind end ebamugavalt tunda,” meenutab Gerda, miks ta läks langevarju- või benji-hüpet sooritama. Teiseks edukuse nipiks peab Gerda seda, et aeg ja raha tuleb enda kasuks tööle panna. „Igas valdkonnas on oluline märksõna liitintress. Kui me treenime, arendame ennast või õpime midagi uut, siis lõpuks tulevad ka tulemused. Kui sel teekonnal tekivad raskused, siis see ongi koht, kus tuleb neist üle olla, et tulemusteni jõuda. Kõik väikesed asjad, mida iga päev teeme, viivad eesmärkidele lähemale või neist kaugemale, isegi kui tulemusi ei pruugi kohe näha olla. Näiteks kui pidevalt laiskleme ja sööme rämpstoitu, siis see kohe ei mõjuta midagi, alles aja jooksul hakkab kaal tõusma ja enesetunne halveneb. Sama on ka vastupidi. Kannatlik tuleb olla,” teab Gerda.

Uued eesmärgid

Gerda on koduleheküljele www.gerdarand.com loonud bucket list’i, mille järgmised viis punkti tahab ta sooritada 2018. aastal:

* Olen Worldloppeti master ehk astun sammu lähemale sellele tiitlile (kokku on vaja võistelda kümnel maratonil, millest Gerda tahab sel aastal 1–2 ära teha).

* Investeerin 50% oma sissetulekust.

* Aitan sotsiaaltöötajate kaudu vähemalt viit peret.

* Alustan magistriõpinguid.

* Arendan oma koolitamisoskust.

Tekst: Liisi Rist (Gerda endine treeningkaaslane)

 

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*