Õlaliigese ravi käib tihti valu piiril

Õlaliiges

Füsioterapeut Priit Ailt avaldab, et Füsioteraapia Kliiniku spetsialistide igapäevatöös kulub õlaliigesega seotud teemadega tegelemisele pea üks kolmandik ajast.

„Tegemist on keerulise igas suunas hästi liikuva liigesega, mida mõjutavad eest rangluu, tagant abaluu ning lisaks veel lülisammas ja rinnakorv. Kinni pitsuda või normaalsest asendist nihkesse minna võivaid pindu ja erinevaid vahemikke on selles piirkonnas palju, arvukalt on seal ka pisikesi lihaseid,” räägib Ailt ja selgitab, et just lihased ja kõõlused kipuvad ootamatutel suurtel koormustel kas osaliselt või täielikult rebenema ning olukorra taastamiseks on oluline oskuslikult koostatud terapeutiliste harjutuste plaan.

Probleemi aitab selgitada põhjalik anamnees ehk vestlus

Õlaliiges on valmis taluma väga suuri koormusi. Teinekord satub arsti laua juurde ka neid, kellel on kehaosadest erinev arusaam. „Kurdetakse õlavalu üle, kuid tegelikult annab tunda hoopis kael või on kogemata katki olnud paar roiet. Inimesed armastavad kangesti ennast ise interneti teel diagnoosida ja tihti mõtlevad end tegelikust olukorrast haigemaks. Spetsialisti jaoks on esmalt oluline patsiendi jutust aru saada ja siis juba vastavalt tegutseda,” võtab Ailt vastuvõtule tulnud inimese kuulamiseks aega.

„Trauma üle elanud liigese põhiprobleem on tihti see, et pisikesed lihased ei stabiliseeri – üks ei tee oma tööd korralikult ära, teine võtab üle, aga tema pole selle jaoks loodud ja annab endast väsimuse korral valuga märku. Tihti ongi raske aru saada, kas valu tuleb konkreetsest traumast, koekahjustusest või sellest, et lihas ei jõua ehk lihasnõrkusest. Kui kahtlus hinges, siis esimese asjana soovitan tegelikult käsi omavahel võrrelda – kas kõik liigub nagu peab, kas käed kannatavad ühtemoodi koormust, kui mõni veidi raskem asi näiteks kõrgelt kapi otsast alla tõsta. Kui märkad erinevust, siis tasub kindlasti oma perearstile või füsioterapeudile sellest rääkida,” annab Ailt soovituse.

Õlaliiges

Mis on külmunud õla sündroom?

Vahel tuleb füsioterapeutidel tegeleda ka nii-öelda külmunud õla sündroomiga. „Tegemist on esialgu tühisena tunduva või pea märkamatu traumaga, mille tagajärjel ei taha õlg enam mingi aja möödudes hästi liikuda. Tihti inimene isegi ei seosta õla liikuvuse halvenemist mõne minevikus aset leidnud kukkumisega, raske eseme maast või kuskilt kõrgelt riiulilt tõstmisega või näiteks järsuma liigutusega, mille tagajärjel liiges kergelt kannatada sai. Mõnel on näiteks koer jalutuskäigul järsult rihma tõmmanud ja sellest juba piisabki,” selgitab füsioterapeut ja kinnitab, et lootust paranemiseks on alati. „Mida kauem õlg nii-öelda kinni on olnud, seda valusam võib lahti võimlemine olla. Väga vähe on neid inimesi, kes on valmis oma valuläve ületama hakkama. Harjutusi tehakse kuni mugavuspiirini, kuid õla puhul on oluline sellest vahel ka üle minna. Võimlemisel on headeks abivahenditeks kummilint ja võimlemiskepp ning taastava tegevusena ujumine. Valuravina on levinumad teipimine, elektri- või nõelravi ja süstid,” loetleb ta.

Suure venituse all olnud õlg hakkab n-ö loksuma

„Noa alla operatsioonilauale jõuavad pigem tõsisemad juhtumid. Näiteks kui õlg on liigesest õnnetuse tagajärjel välja läinud. Vahel läheb see ise sisse tagasi, halvemal juhul on vaja kiirabimeedikute operatiivset sekkumist. Väga pikalt liigesest väljas olnud õlg võib hiljem loksuma hakata. Üldiselt on nii, et kui paari kuu jooksul õlg mitu korda liigesest välja tuleb, on vaja liigeskapsli, kõõluste ja sidemete suurema pinge alla saamiseks kirurgilist sekkumist.”

Kirurgilist sekkumist ei tasu karta. „Operatsioonide pool on viimase kümne aastaga väga palju edasi arenenud. Kui varem tehti lahtisi lõikusi, siis täna saab õla puhul enamasti hakkama kahe-kolme väikese auguga ehk operatsioon tehakse artroskoopiliselt, mis tähendab patsiendile palju kiiremat taastumist. Korralikult kokku lappida suudetakse ka väga suure trauma läbi teinud õlg. Mu hea sõber jäi paar aastat tagasi rattaga auto alla, tema õlg oli liigesest väljas ja sidemed puruks. Täna ujub mees delfiini ja ütleb, et ei tunne mitte mingit vahet.”

Mis võiks muutuda?

Füsioteraapia ravimeetodite arengusuundade tulevikus Priit Ailt suuri muudatusi ette ei näe. „Nagu nimigi ütleb, siis tegemist on füüsilise teraapiaga, mida elektrostimulatsioonidega tööle ei pane. Paremaks saame minna kindlasti uurimismeetoditega, näiteks MRT võiks muutuda tavapärasest mobiilsemaks – teeme pildi ära ja saame vastuse kohe kätte. Järjekorrad on praegu liiga pikad, proovitakse poolteist kuud konservatiivset ravi ja kui see tulemust ei anna, siis teeme MRT. Tänu sellele võib õige ravi viibida.”

Parem mõistmine isiklike kogemuste kaudu

Õlatraumaga on füsioterapeudist triatleet Priit Ailt ka ise päris mitmel korral kimpus olnud. Esimest korda vigastas ta end tõsisemalt pea 18 aastat tagasi maanteerattaga kukkudes. „Käsi pandi luumurruga pea neljaks nädalaks kaela, sest õlga ei saa kipsi panna. Kuna ma käisin tol ajal ujumistrennis, mis eeldab õla liikumist, siis tuli liigesel varsti jälle tööle hakata, vastasel juhul jäänuks see ilmselt ilma teravdatud tähelepanuta ja oleks täna hoopis kehvemas seisus,” mõtiskleb Ailt, kes ei taibanud tookord murega spetsialisti poole pöörduda.

„Parema õla peale olen kukkunud ja sidemeid põrutanud korduvalt. Hilisemad vigastused on olnud sellest esimesest murrust isegi tõsisemad. Löögi said nii liigeskapsel kui sidemed ja kõõlused. Ühe sellise tõsisema trauma ravimine võttis mul ligi poolteist aastat.”

ÕlaliigesKuidas kontrollida õlaliigeste liikuvust?

Tõsta aeglaselt sirge käsi otse üles, suuna sõrmed lae poole. Normaalne käsi peaks liikuma üles ja alla 180 kraadi.

Korda sama harjutust nii, et käsi liigub üles külje suunas. Liigutust juhib pöial, suuna see lae poole ja vii sirge käsi üles kõrva juurde. Jälgi, kas õlg liigub või mitte, sest normaalses olekus peaks see alla jääma. Tihti tekib kompensatoorne õla tõstmine. Hinda, kui kõrgele saad käe tõsta nii, et õlg ei kerki.

Vii käsi seljale ja proovi puudutada abaluu piirkonda. Kui saad käed seljal ülevalt ja alt kokku viia, siis on õlaliigesega kõik korras. Kui sul on olnud lihase või sideme trauma, siis võib liigutus olla valulik.

Soorita kõiki harjutusi mõlema käega, et õlaliigeste liikuvust omavahel võrrelda. Kui üks käsi liigub tunduvalt paremini, aga teise käe liikuvuses on märgata muutusi, tasub pöörduda arsti vastuvõtule.

Tekst: Marta Vasarik

Fotod: Shutterstock.com

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*