Irina Rodnina − iluuisutamises klass omaette

Irina Rodnina

„Meespartnerit leida pole teab kui raske, aga proovige leida teist Rodninad!” Just nii võttis iluuisutamistreener Stanislav Žuk aastal 1972 vestluses Aime Tobiga kokku spordimaailma tabanud vapustuse: Sapporo taliolümpial võitjaks kroonitud paarissõitjate Irina Rodnina ja Aleksei Ulanovi koostöö oli ootamatult lõppenud.

Ulanovi karjäär jätkus koos Sapporo hõbeda Ljudmila Smirnovaga, Rodnina uueks partneriks sai aga vähetuntud Aleksandr Zaitsev – 21-aastane kehakultuuritudeng.

See, mis juhtus hiljem, tõestas Žuki lause prohvetlikkust. Ulanov Smirnovas uut Rodninad ei leidnud (vähemalt mitte sportlikus mõttes), kuid Rodnina leidis Zaitsevis uue Ulanovi ja veel palju rohkemgi. Irina Rodnina ja Aleksandr Zaitsev võitsid koos kuldmedalid kahelt järgmiselt taliolümpialt, lisaks triumfeeris paar kuutel maailma- ja seitsmetel Euroopa meistrivõistlustel.

Rodnina tippspordialased saavutused on täiesti fenomenaalsed: oma kahe partneriga osales ta rahvusvahelistel tiitlivõistlustel kokku 24 korda ja 24 korda kõlas tema võidu auks Nõukogude Liidu hümn! Pärast 1980. aasta Lake Placidi talimänge võttis Soome tuntuim väljaanne Aamulehti selle tõiga tabavalt kokku: „Sest maailmas on mõningad tõsiasjad: see, et päike tõuseb idast ja loojub läände, ning see, et Irina Rodnina ja Aleksandr Zaitsev on paarissõidus omaette klass.”

Täna on Rodnina saavutuste imepärasust ausalt öeldes raske teadvustada. Kõik need numbrid, kõik tiitlid – lisaks fakt, et ta on siiani ainus paarissõitja, kes olümpiavõitja tiitli pälvinud kolmel korral – jäävad ajas aina statistilisemaks. Tegelikult võiksime venelannast rääkides hoomata muud. Esmalt seda, et Rodnina sportlaseloomus käib tema kuldadest eespool. Rodninad saab kõrvutada iluuisukuninganna Sonia Heniega, kes võitis 1920.−1930. aastatel samuti kolm olümpiakulda, aga inimestele on rohkem meelde jäänud tema epohhi loonud uisutamisstiil ja ilu.

EM 1970, Rodnina - Ulanov
EM 1970, Rodnina – Ulanov

Sport tegi terveks!

1949. aastal Moskvas sündinud Irina Rodnina oli kehva tervisega laps, kes võitles pidevalt kopsupõletikuga – kokku 11 korda, nagu rohketes Rodnina elust jutustavates raamatutes mainitakse. Irina vanemad panid tütre uisutrenni, et ta värske õhu käes karastuks ja niimoodi oma tervist tugevdaks. Võitlejahingega tüdruk alistas haiguse ja, vähe sellest!, leidis iluuisutamises oma suure kire.

Rodnina alustas uisutajateed üksiksõitjana, kuid võrreldes tänasega oli iluuisutamine siis teistsugune. Suurt tähtsust omas koolisõit, mis julgele neiule oma piirava olemusega ei sobinud, seetõttu sai treener Stanislav Žuk, kes 1950. aastatel kuulus koos abikaasa Niinaga maailma paarissõitjate paremikku, peagi aru, et ka Irina tulevik seisneb paarissõidus. Kriitikud leidsid aga kohe, et Žuki idee on halb, sest neiul pole paarissõiduks vajalikku figuuri ega lüürilisust.

Rodnina partneriks uisuväljal sai temast kaks aastat vanem Aleksei Ulanov. Treener Žuk oli ambitsioonikas mees, kes kasvatas mitme aastakümne jooksul üles palju maailma tipptasemele jõudnud iluuisutajaid. Rodnina on Žuki nimekaim õpilane, ent tema käe all on treeninud ka teisi väga tuntud uisutajaid. Stereotüüp tohutult autoritaarsest ja paljuski julmast nõukogude treenerist on ilmselt kõigile tuttav – kindlasti sobinuks Žuk seda reljeefset tegelaskuju kehastama.

Läbilöök maailma tippu

Paari Rodnina−Ulanov debüüt publiku ees toimus 1967. aastal. Ajal, mil nad ennast tippspordis kehtestada püüdsid, oli nõukogude paarissõitjate üldine tase väga kõrge: 1968. aasta Grenoble’i talimängudel lõpetasid kolm hiigelriigi paari viie parema hulgas. Meie loo peategelasi veel olümpiakoondisse ei kinnitatud, suur läbilöök toimus järgmisel talvel.

1969. aastal pidid paremad iluuisutajad kokku saama Euroopa ja maailmameistrivõistlustel. Nõukogude Liidu riigisisene konkurents oli tugev ning jaanuari alguses toimunud liidu tšempionaadil tulid Rodnina ja Ulanov kolmandaks. Meie oma kodune Spordileht ei pööranud võistluse kajastamisel tiitliteta paarile veel mingit tähelepanu, lühike artikkel keskendus Tamara Moskvina ja Aleksei Mišini vastasseisule Ljudmila Beloussova ja Oleg Protopopoviga – olid need ju olümpiakogemusega paarid, kellelt oodati suuri tegusid ka peatsetel suurvõistlustel, liiati kaotasid Rodnina ja Ulanov kahele esimesele selge vahega.

Veebruari alguses Garmisch-Partenkirchenis peetud Euroopa meistrivõistlustel olid aga jõuvahekorrad juba teised. Kolm nõukogude paari võistlesid omas liigas, kuid üllataval kombel näitasid kõrgeimat taset just äsjastel NSV Liidu esivõistlustel pronksi pälvinud Irina Rodnina ja Aleksei Ulanov. „Oma vabakava alustasid nad marulises tempos. Täpselt sooritatud hüpped vaheldusid tõstetega. Kõik see sulas ühte voogava vene rahvamuusikaga. Ühesõnaga – nende esinemises oli kõike, nii atletismi kui ka äärmiselt väljenduslikku lüürikat. Ja kui kohtunikud näitasid esimesi hindeid, mattus jäähall aplausitormi. […] Hinded artistlikkuse eest olid küll pisut madalad, kuid nende võidus ei kahelnud enam keegi,” kirjutas Spordileht.

Rodnina - Zaitsev
Rodnina – Zaitsev

Loomupäraselt sportlik

1969. aasta Euroopa meistrivõistlused olid paari jaoks olulised ka sügavamal tasandil. Nimelt pidid Rodnina ja Ulanov hakkama saama ilma oma treenerita. Kindlasti on tänane spordisõber televiisorist iluuisutamist vaadates märganud, kuivõrd tugev on sellel spordialal treeneri ja õpilaste vaheline side. Vähekogenud uisutajatel ei saanud Garmisch-Partenkirchenis kerge olla, kuid ometigi kontsentreeruti väga hästi. Arvukad Rodnina elust kirjutanud autorid on selles episoodis esile tõstnud just tema psüühilist tugevust ja sõnastanud selle Rodnina loomupärase sportliku mehisusena – omadusena, mis teenis Irinat kogu tema järgneva karjääri jooksul ja tegi ilmselt võimalikuks selle, et ta suutis kõrgele tasemele aidata ka oma tulevase partneri Aleksandr Zaitsevi. Mida raskem oli situatsioon, seda kindlameelsemalt Rodnina tegutses!

Suurepärase hooaja lõpetuseks krooniti värsked Euroopa meistrid ka maailma parimateks. Vahe konkurentidega oli punktide mõistes seejuures suurenenud. „Jällegi oli meie noorim paar neile veel nii harjumatus võitjarollis. Kas see tähendab uue ajastu algust paarissõidus? Võib-olla. Kõik ju muutub, ka arusaamad ja kriteeriumid. Mis aastate eest näis ideaalne, ei köida enam. Jälle tahetakse näha midagi, mis vapustaks, mis taas värskendaks meie veendumusi inimvõimete ammendamatuses,” analüüs Kehakultuur toimunut.

Rodnina austajate kirjadega
Rodnina austajate kirjadega

Üks ja ainus olümpia Ulanoviga

Pärast 1969. aasta MM-võistlusi valitsesid Rodnina ja Ulanov maailma veel kolm aastat ning paari koostöö olulisimaks tulemiks pidi saama esikoht 1972. aasta Sapporo taliolümpial. Plaan täidetigi, kuid sportlaste omavaheline sünergia ei toiminud Sapporo ajaks ilmselt enam parimal võimalikul moel.

Nimelt armus Ulanov iluuisukaunitari Ljudmila Smirnovasse, kes oli samuti paarissõitja ning võistles koos Andrei Suraikiniga. 1972. aasta olümpial pidid Smirnova ja Suraikin leppima hõbemedaliga, samas on Rodnina paarilist Aleksei Ulanovit süüdistatud selles, et oma armastatu Smirnova kullale aitamiseks tegi ta lühikavas tahtliku vea – hüppas duubel-salchow’i ühekordsena.

1972. aasta olümpiajärgsed maailmameistrivõistlused jäid Rodnina ja Ulanovi viimaseks etteasteks ühise paarina. Sapporo õnnestumine võinuks pingest vabastada, kuid tegelikult kujunes Calgary MM vahest isegi kõige raskemaks Irina karjääris. Võistluste eelsel treeningul tõstet harjutades juhtus paaril äpardus, mille tagajärjel sai Irina ajupõrutuse. Kuigi arstid startida ei soovitanud, suutis Rodnina ennast suurepäraselt häälestada. Ta tegi otsuse minna jääle ja anda oma parim – Calgary kuldmedali tõelist väärtust on mõttetu mõõta punktides, see oli vaimu triumf keha üle.

Uus algus

Pärast Sapporole ja Calgaryle järgnenud segaseid aegu jätkus Rodnina karjäär küll teises helistikus, ent sarnaste meloodiatega. Kuigi uus partner Aleksandr Zaitsev pühendus Irinale vajalikul määral ja tõi kindlasti meelerahu, otsustas saatus olümpiavõitja ja tema noore kaaslase kiiresti läbi proovida. Nii nagu Rodnina puhul vist alati!

Võiduka 1973. aasta EM-i järel, seisis ees paari MM-debüüt. Mõelda vaid, neli aastat varem, samuti olümpiajärgsel hooajal oli Rodnina murdnud maailma tippu, nüüd pidi ta sedasama teed justkui uuesti käima ja saatuse irooniana võistlema oma endise paarilise Ulanovi vastu.

Keset hästi alustatud vabakava juhtus äkitselt ootamatus – saatemuusika jäi vait. Et võistlus toimus Tšehhoslovakkias Bratislavas, on vahejuhtumi põhjusena nimetatud kohalike helitehnikute kättemaksu 1968. aastal toimunud Praha kevade mahasurumise eest. Ohvrid olid nüüd aga Rodnina ja Zaitsev, kes pidid keerulises olukorras kiiresti otsustama, mida teha. Nad jätkasid. Kas saanukski minna teisiti, kui mängus oli Irina isik?

„Andsin oma õpilastele märku edasi sõita. See oli õige otsus, sest selleks ajaks olid nad hiilgavalt sooritanud raskema osa kohustuslikest elementidest, pealegi on sportlasel teist korda alustada alati raskem. Ja meil on ikka kombeks iga alustatud asi lõpetada,” väljendas end Kehakultuuri ridade kaudu treener Stanislav Žuk.

Irina Rodnina
Irina Rodnina Sotšis

Hiilgeaastad

Ületanud Bratislava väljakutse, kehtestasid Rodnina ja Zaitsev ennast kõigutamatu maailma esipaarina ning ilmselt võib just seda perioodi pidada Rodnina iluuisutajatee kulminatsiooniks. Kuigi 1974. aastal elati üle treenerivahetus, sujus koostöö uue juhendaja, Žukist tugevasti erinenud Tatjana Tarassovaga hästi ja tema käe all tulid Rodnina ja Zaitsev 1976. aastal Innsbruckis olümpiavõitjateks. Selleks ajaks olid nad ka omavahel abiellunud.

Rodninal jätkus motivatsiooni, et jõuda pjedestaali kõrgeimale astmele ka 1980. aasta Lake Placidi mängudel, olles aasta varem emaks saanud ja tippspordist pausi võtnud. Selle fenomeni on peenelt sõnadesse pannud Aime Tobi: „Irina Rodnina spordibiograafia jääb kordumatuks leheküljeks iluuisutamise ajaloos. On ta ju kolm korda alustanud nullpunktist, suutnud tippu jõuda ja seal püsida hoolimata partneri- ja treenerivahetusest. Peaaegu kümme aastat võitmatuna maailmaareenil.” Pärast Lake Placidi olümpiat otsustasid nii Rodnina kui Zaitsev sportlaskarjäärile punkti panna.

Võidud ja kaotused pärast sportlaselu

Kõik, mis on Rodnina elus hiljem juhtunud, vääriks omaette raamatut. Ta lahutas oma abikaasast, leidis uue armastuse, elas pikki aastaid Ameerika Ühendriikides, tegi treeneritööd, naasis kodumaale, leidis väljundi spordiametniku ja poliitikuna. Sotši taliolümpiamängudel oli Vladimir Putini juhitavasse parteisse Ühtne Venemaa kuuluv Rodnina aga koos Vladislav Tretjakiga olümpiatule süütajaks – usutavasti siiski tema sportlike saavutuste, mitte poliitiliste vaadete pärast. Viimase aja dopinguskandaalide valguses on Rodnina öelnud, et peab dopinguvastast kampaaniat õigeks ja sellest lõikab kasu ka Venemaa ise.

2006. aastal Andrus Nilgile antud Eesti Päevalehe intervjuus tunnistas Rodnina: „Kui tegin ligi 13 aastat tippsporti, mõtlesin: sportlasekarjääri lõpetamise järel hakkan elama nagu kõik normaalsed inimesed, võin olla õhtul üleval nii kaua, kui tahan, ja suhelda, millal tahes. […] Aga selgus, et elu ise on tunduvalt keerulisem kui sport!”

 

Tekst: Johannes Vedru

Fotod: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum / Shutterstock.com

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*