Mis on Goresoerdil pistmist spordiga?

Goresoerd
Foto: Kaie Kiil

„Goresoerd on Eesti metal-muusikat viljelev bänd. Bänd sai alguse 2004. aastal Tallinnas kahe mehe soovist eksperimenteerida grindcore’i radadel. Tänaseks on projektist saanud nutikas, armutu ja teravmeelne löögirusikas Eesti skene ekstreemsemas otsas.” – Wikipedia

Mis on sellel seost spordiga? Nimelt see, et kõnealuse kollektiivi liikmed on rohkem või vähem ise spordipisikust nakatunud ja harrastussport on aidanud neil saada ka paremateks muusikuteks.

Bänd sündis 2004. aastal, selle nimi sai kitarristi ja ühe asutajaliikme Stig Lindebergi sõnul välja mõeldud n-ö lambist: „Gore on inglise keeles mäda või plöga ja soerd on eesti keeles ulatuslike väärarenditega olend.” Oma nimele kohaselt võib bänd kergema närvikavaga muusikasõbra verest välja lüüa küll, kuna nende videotes ja esinemistel on tähtsal kohal näiteks paakunud veri ja muud taolised häirivad visuaalid.

„Kunagi, kui me alustasime, siis me viljelesime sellist stiili nagu grindcore. Eestis oli selles vallas tühimik ja mõtlesime, et täidame selle ära. Ajaga on meie stiil muutunud selliseks, mida isegi ei oska enam täpselt nimetada. Kõige lihtsam ongi öelda, et me teeme metal’it, kuid me ei karda kunagi eksperimenteerida,” selgitab pundi vokalist Eero Soomere.

Goresoerd proov
Vasakult: Eero, Tõnu, Stig, Rasmus, Tõnis ja René Foto: Siim Semiskar

Olude sunnil tervisesportlasteks

Bändiliikmetest on aastate jooksul saanud üha suuremad tervisesportlased, kuna energilistel kontsertidel ei suuda halvas vormis olles endast kõike anda. Soomere sõnul on talle tuttav olukord, kus laval olles on enne kontserdi lõppu sees tunne, et üldse enam ei jaksa.

„Ma teen trenni 5–6 korda nädalas, millest kolm korda olen jõusaalis ja ülejäänud päevadel käin poksimas. Kunagi olid mul suured probleemid seljaga, seetõttu hakkasin trenni tegema ja sellest sai väikestviisi sõltuvus,” räägib Soomere oma teekonnast spordi juurde.

Lindeberg on andnud oma käe jooksukuradile: „Kuulun PPA jooksuklubisse, kus treeneriks on Kaisa Kukk. Teen 3–4 trenni nädalas. Sel aastal jooksin ära poolmaratoni ja järgmise aasta eesmärk on läbida täismaraton.” Soomere hõikab vahele: „Kui sa oleks näinud seda tüüpi kaks aastat tagasi … ülekaal oli ikka jõhker. Kitarr oli nagu kannel kõhu peal.”

Lindeberg, kellel randmel olev pulsikell annab metal-muusiku imidžile mõnusa kontrasti, alustas harrastusspordiga enda sõnul seetõttu, et hommikuti oli ühel hetkel raske juba saapapaelu siduda. Nüüdseks on mees visuaalselt suurepärases vormis ja eeskujuks igale üle 40-aastasele Eesti mehele.

Goresoerd proov
Foto: Kaie Kiil

Igaühele oma

Erinevate elektrooniliste helide eest vastutav René Jõhve enda sõnul küll regulaarselt sporti ei tee, kuid tihedale matkamisele lisaks võtab ta endale aeg-ajalt erinevaid eesmärke ja väljakutseid: „Näiteks üks mu lemmikuid on Türi-Tori süstamaraton, mida olen mitu aastat sõitnud.”

Bändi noorim liige, kitarrist Rasmus Tauk: „Ma ei tee üldse trenni, kuid töötan restoranis ja veedan oma tööaja ringi kõndides. Ükskord sammulugejaga mõõtes tuli tööpäeva lõpuks 30 000 sammu täis.”

Bassimees Tõnu Jalakas on leidnud endale rattasõidu: „Istun ratta selga umbes kahel korral nädalas. See on ainuke sport, mida saan praegu teha, kuna õlg ja põlv ei luba vanade traumade tõttu rohkemat. Alustasin kunagi jõusaalist, kuid koormuste kasvades hakkasid endised hädad tunda andma. Kunagi ehk proovin mingite kummidega taas ka võimlema hakata.”

Trummar Tõnis Noevere: „Mul on jõusaali kuukaart, aga pole sinna kolmveerand aastat jõudnud. Iga kuu maksan selle eest jälle 50 eurot ära … Aga mulle meeldib jooksmas käia ja teen oma ringi ära umbes neljal korral nädalas. See harjumus on jäänud mulle lapsepõlvest, kui tegelesin tõsiselt jalgpalliga.”

Rasmus Tauk
Rasmus Tauk Foto: Kaie Kiil

Trenn annab lavavormi

Ühiselt mehed sportinud ei ole, kui mitte lugeda sinna alla varustuse tassimist enne ja pärast esinemisi. „See võib päris groteskne välja näha, kui peaksime kõik koos mingi spordiala käsile võtma,” usub Soomere. Noevere käib seejärel välja ideaalse plaani: „Me võiksime kõik koos uisutama minna … see võiks olla üks kõige piinlikum asi üldse.” Bändimehed nõustuvad, et äärmisel juhul mõnel heategevuslikul eesmärgil võib seda teha, aga niisama kindlasti mitte.

Küll võib täitsa vabalt liigitada sportlikuks tegevuseks bändi live-esinemised, mis suure intensiivsuse ja palavuse tõttu võtavad palju energiat. „Metal’i vokaal on üsna keeruline, pidevalt peab diafragmaga töötama. Regulaarne trenn aitab seda teha, kuna tunned siis oma keha paremini. 4–5 aastat tagasi, kui sai korralikult patuelu lastud, oli tunda, et laval väsid ikka korralikult ära,” kinnitab Soomere. Lindeberg nõustub: „Ma mäletan, et kui alustasime, olin 25-minutilise live’i lõpus nii surnud, et ei saanud enam lava pealt alla. Nüüd teeme tunnise live’i ja probleeme pole.”

Stig Lindeberg
Stig Lindeberg Foto: Kaie Kiil

Elupõletamise asemel spordisaalis

Noevere toob trummide tagant mängu veel ühe vaatenurga: „Sportimine tuleb ka vaimule kasuks ja annab enesekindlust, mis bändimehele on üks olulisemaid asju üldse. Kui sa oled ise endaga rahul, siis on ka rahvas rahul.”

Soomere sõnul on metal-ringkondades spordiharrastus järjest rohkem au sisse tõusmas ja vähemalt jõusaalides võib muusikuid üha tihedamini kohata: „See hakkas pihta umbes 3–4 aastat tagasi ja nüüd olen näinud ikka mitut meest jõusaalis oma õllekõhtu maha higistamas.” Lindeberg ütleb vahele, et tema pole küll ühtegi käremuusikut jooksmas näinud, mille peale bändikaaslased naerma puhkevad ning Soomere torkab: „Jooksma muidugi ei viitsi keegi minna, sest jooksmine on nii hirmus.”

„Eks see sportimise tõus tähtsamale kohale on seotud vanusega. Metal’i- ja rokimehed üldiselt noorena põletavad ennast korralikult ja siis ühel hetkel hakatakse aru saama, et kui soovid pikka iga, siis peab ennast liigutama,” arvab Soomere põhjuste kohta, mis muusikuid sportima viivad.

Eeskujusid on seinast-seina

Bändi kõige suurem tugitoolisportlane on trummar Noevere, kes naudib jalgpalli: „Vanast ajast, kui veel Marc Overmars ja sellised mehed mängisid, olen ma suur Barcelona fänn. Tean, et paljud vihkavad seda klubi, et nad on nii edukad olnud, kuid mul on nende üle väga hea meel. Jalgpalli suurturniirid vaatan alati teleka ees ära ja Meistrite liigat ka. Päris Hispaania liigat vaadata ei jõua, aga tulemustega hoian ennast kursis. MM-ide ja EM-ide jälgimisega on alati see konflikt, et need toimuvad suvel, kui mul helitehniku ja mänedžerina on kõige tihedam tööaeg. Aga püüan kas või helipuldis kuidagi telefonist mänge vaadata,” proovib mees tööd ja hobi ühendada.

„Mulle meeldis omal ajal Andrus Veerpalu, sest ta oli üks väheseid, kellel pidevalt hästi läks. Praegu on Ragnar Klavan muidugi tubli poiss, aga ei oska välja tuua, keda ma otseselt fännaks. Väiksena küll jälgisin, mida Martin Reim ja Andres Oper tegid,” lisab Noevere juurde.

Vaja on teravat leeki

Vokalist Soomere lemmiksportlaseks Eestis on kümnevõistluse edukalt võitlusspordi vastu vahetanud Hendrik Themas. Igapäevaelus tätoveerijana leiba teenival lauljal on Themasega olnud ka isiklik kontakt, kui ta on mehe nahale ka joonistanud. „Mulle meeldib ta seetõttu, et jätab meeletult näljase võitleja mulje ja on inimesena ka igati lahe tüüp.”

Kitarrist Rasmus Tauk toob oma lemmikuna välja freestyle-suusataja Kelly Sildaru: „Ma olen paaril viimasel aastal kuidagi ekstreemspordi lainele sattunud ja lemmik on kindlasti Kelly. Aga jälgin ka näiteks rulavõistlusi ja käin igal aastal Simple Sessionil kohal.”

Meeste omavahelisest arutelust käib läbi veel ka Gerd Kanteri nimi, kuid ühiselt leitakse, et ega Eesti spordis praegu eriti selliseid säravaid isikuid pole, kes tõmbaks masse endale kaasa elama. „Meie jaoks oleks esilekerkivaid isikuid vaja, sest kui keegi terava leegiga ei sära, siis läheb see meist justkui mööda,” lausub Soomere.

Goresoerd’i koosseis:

Eero Soomere (39) – vokaal
Stig Lindeberg (42) – kitarr ja taustavokaal
Tõnis Noevere (27) – trummid
Rasmus Tauk (24) – kitarr
René Jõhve (37) – süntesaator ja muu elektroonika
Tõnu Jalakas (33) – bass

Foto: Kaie Kiil
Foto: Kaie Kiil

Kui oleks vaja bändi peale kokku panna täispika triatloni teatevõistkond, siis kes millist ala tegema läheks?

Bändimehed segamini: „Stig kindlasti jookseks, Tõnu sõidaks ratast, aga kes ujuks …? 3,8 km? Võib-olla ujuks ära isegi. Sulistaks kaks ööd-päeva ja tuleks selili lõpuni. Jooksmise ja rattaga poleks probleemi, aga ujumise jagaks vist ülejäänud nelja vahel ära.”

Kas sellise tiimiga võidaksite ära Eesti ühe kuulsaima poprokkari Tanel Padari, kellest viimasel ajal innukas triatleet on saanud?

Bändimehed läbi naeru: „Kui ta hakkab uuesti alkoholi tarbima ja me suudaks ta enne stardipauku jooma panna, siis võidaksime, aga praeguses situatsioonis pole väga kindel. Ujumine oleks meil see kitsaskoht.”

Mis spordialal oleks Goresoerd tiimina kõige edukam?

Bändimehed: „Jalgpallis või korvpallis ilmselt … või isegi võrkpall … pigem ikka mingi võhmateema. Jääme jalgpalli juurde vist. Tõnis läheks vasakule ääreründesse, Eero paremale äärele, René paneks väravasse palliga vastu nägu saama, Tõnu ja Rasmus läheks kaitseliini ja Stig jooksumehena mehitaks keskvälja.”

Millisele Eesti esinejale te kindlasti soojendusbändiks ei läheks, isegi kui kõvasti üle makstaks?

Neid kindlasti leiaks palju. Seda on tegelikult ka tehtud, kui oleme mänginud täiesti valedel üritustel, kus ennast üldse mugavalt ei tunne. Aga kõige ulmelisem stsenaarium oleks see, kui me mõnes ööklubis soojendaks kollektiivi „Respekt”.

Tekst: Siim Semiskar

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*