Huvitavad leiud ultrajooksu kohta

Ultrajooksud
Foto: Shutterstock.com

Veebruar on läbi saanud ja ma olen üks kuu lähemal oma suurele eesmärgile – ultrajooksule. Kahjuks pole ilm just kõige paremini minu plaanidesse suhtunud ja pikki trenne pole väga palju sellesse kuusse mahtunud, kuid sellest olenemata on trenni saanud teha omajagu.

Aga täna ei tahtnud ma sellest rääkida. Mõtlesin teiega jagada hoopis mõningaid positiivsust süstivaid ning lahedaid fakte ja arvamusi, mida olen ultra kohta lugenud. Kõik need on kirja pandud minu (ehk mitte esikümnesse rühkiva jooksja) pilgu läbi.

Esimene, mis mulle kohe eriti meeldis, oli teadmine, et ultraks treenimine pole raskem, kui treenimine maratoniks. See osa on mul ju eelmisel aastal tehtud ja pea ideaalselt, kui arvestada treeningkava täitmist. Ainuke vahe ultrakaval maratonikavaga on see, et pikad jooksud on “veidi” pikemad ja rohkem on nädalaplaanis back-to-back (ma ei oska öelda, mis see eestikeelne vaste on) jookse. Sisuliselt tähendab see seda, et kahel järgneval päeval on pikad jooksud ja teisel päeval enamasti see eriti pikk (nt laupäeval 10km, pühapäeval 26km).
Ultrajooksud
Foto: Marit Mänd

Ultrajooksudel pole rõhk mitte kiirusel, vaid distantsil. Seega eelistatud ongi aeglaselt kulgemine, mitte niivõrd “kiiresti lõpuni” tuhisemine. Täielikult minusuguste kilpkonnade ala. Eks seal on ju neid jäneseid ka, aga kilpkonnad on ka igati au sees! Seega lihtsalt jooksed omas tempos, naudid vaadet ja sööd.

Sellega jõuame eriti magusa punktini – see on jooks, kus saab süüa! Oleks ma seda varem teadnud, poleks ma üldse nende muude jooksudega jändama hakanud. Lihtsalt lähed ja kulged seal rajal “mõned” tunnid ja saad veel head ja paremat süüa ka. Mis veel parem saaks olla??

Ultrajooksud on su kehale kergemad, kui maratonid. See tundub hetkel natuke kummaline veel minu jaoks, sest faktid, et maastik on kehale sobivam ja tempo erinevus säästab, ei veena väga. Kuskilt lugesin, et see pidi lausa nii kindel fakt olema, et allika autor garanteeris, et olemine on peale esimest ultrat parem, kui peale maratoni. Kuna minu enesetunne peale maratoni oli väga hea, siis ma väga ootan juba oma ultra lõppu 😀

Sa ei pea tervet rada läbima joostes. Kõndimine on normaalne. Internetis on erinevaid strateegiaid, et millal võiks ultra ajal kindlasti kõndida. Näiteks järsud tõusud võiks juba esimesest ringist alates kõndida, tankimispunktist võiks läbi kõndida jms. Seega ei vaata (loodetavasti ka Eestis) ükski ultrajooksja su peale imelikult, kui sa mingi aeg kõnnid ja natuke energiat kogud.

Kui muud jooksud on peamiselt füüsilisel võimekusel põhinevad jooksud, siis ultra on vaimne jooks. Sa pead olema suuteline oma mõttetööd nii palju suunama, et sa teeks selle jooksu läbi. Maratoniks treenimise lõpufaasis ma olin selle koha pealt endas hästi kindel ja maratoni kogemusest on mul positiivne näide olemas, et ma suudan iseend lõbustada päris hästi mõttetasandil.

Ultra ajab nutma. Ühtpidi võib see olla sellest, et varbaküüned tulevad ära vms asjad, mis valu teevad, aga enamasti siiski nutavad jooksjad emotsionaalsusest. Eriti need, kes esimesi kordi millegi sellisega hakkama saavad.

Ultrajooksjad on üks sõbralik seltskond. Loodame jällegi, et ka Eestis see nii on. Kui see nii on, siis ilmselt sobin ma sinna seltskonda päris hästi, sest jutukas ma olen ja sõbralik ka. Siinkohal ma oleks üliõnnelik, kui mõni hulluke seda postitust loeb ja tunneb, et ta tahaks koos minuga ultraks treenida. Võib igatahes vabalt ühendust võtta (isegi, kui kuskil mujal riigis elad).

Järgmistes ultrapostitustes juba juttu sellest, et millisele ultrale ma siis ikkagi lähen ja milline on minu praegu treeningplaan 🙂

Tekst: Maris Huopolainen
Kuidas Marisel ultrajooksudeks valmistumine läheb ja millega ta veel tegeleb, saad rohkem lugeda tema blogist Maris ja maailm

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*