IRONMAN Tallinn on tore väljakutse

Margus Pedaste

Triatloni läbimisest on saanud üha suuremale hulgale harrastussportlastele huvipakkuv väljakutse ja harrastajaid leiab ka täispika triatloni stardinimekirjast.

Kui teeme tutvust IRONMAN Tallinnale registreerunutega, siis teiste seas leiame ka Tartu ülikooli haridustehnoloogia professori ja praegu Stanfordi ülikoolis külalisteadlasena töötava Margus Pedaste. 2016. aastal valiti ta Tartu ülikooli aasta sportlikumaks töötajaks ja samal aastal juhtis ta vahepeal ka Tartu maratoni Kuubiku sarja. Tema kõige tugevam ala on aga hoopis rulluisutamine, mis ei kuulu üldse triatlonialade hulka.

Margus, mis toob sind triatloni juurde ja kui palju oled sellega üldse varem tegelenud?

Triatlonis olen tegelikult päris algaja. Korra läbisin Otepääl Tristar 111 ja esimese Tartu Milli triatloni, sõbra korraldatud väikesel Võrtsjärve triatlonil olen ka käinud. Laiemalt võib aga öelda, et kestvusalade juurde on mind toonud suurt vaimset pingutust nõudev töö. Usun sellesse, et kõiges peab olema tasakaal. Kui oled päev otsa vaimutööd teinud, vajab keha ka füüsilist tegevust. Iga päev ei saa aga sama spordialaga tegeleda, sest lihased ei talu seda kuigi hästi. Nii soovitangi kõigil julgelt erinevaid proovida alasid. Sealt on vaid väike samm näiteks Tartu maratoni Kuubiku sarjani, aga veelgi põnevam on teha mitut ala ühel päeval järjest.

Margus Pedaste
Margus Pedaste (nr 253) Tartu rattarallil

Miks IRONMAN Tallinn?

Kui Eestis tehakse nii ägedat asja, et alles teises Euroopa pealinnas korraldatakse täispikk IRONMAN, siis lihtsalt ei saa sellest kõrvale jääda. Valikus oli osalemine kas vabatahtliku, pealtvaataja või võistlejana. Tundsin, et võistluse läbitegemine annaks kõige parema elamuse, mida edaspidi meenutada.

See on 3,8 km ujumist, 180 km rattasõitu ja 42,2 km jooksu. Kas hirmutav ei ole?

Loomulikult on see tõsine, aga siiski väljakutse. Ma ei ole kunagi nii pikka maad ujunud või rattaga sõitnud. Jooksnud olen kuuel korral. Võistluse kestus teeb IRONMAN-ist kindlasti ka märkimisväärse vaimse pingutuse. Samuti peab harjuma pingutuse ajal sööma ja jooma. Saan täiesti aru, et umbes poole rattasõidu peal tekib mõte, et oled läbi. Sõidetakse ju üksi, mitte grupiga. Kui tavaliselt tekib rahvasportlastel nagu mina maratonijooksus raske auk kuskil 35 km kandis, siis nüüd ei kujuta ma seda üldse ette, kui juba enne pikalt ujutud ja rattaga sõidetud. Usun aga seda, et korralikult valmistudes ja IRONMAN-i läbima minnes, mitte võistlema hakates, on see väga paljudele jõukohane.

Margus PedasteKui põhjalikult peaks selliseks võistluseks valmistuma? Kas nüüd läheb suur osa nii-öelda vabast ajast spordile?

Ma ei ole mingi ekspert ega treener, aga eks valmistumine on väga individuaalne. Mõni vajab vähem ja teine rohkem trenni. Midagi üleloomulikku siin aga pole. Tartu maratoni üritusteks valmistudes olen aastas teinud keskmiselt kuu kohta umbes 20 tundi trenni. See on nädalas 4–5 tundi, mille kohta triatlonitreenerid ütleks kindlasti, et nii vähesega ei saa. Püüan nüüd ise ka veidi rohkem. Kui saaks nädalas teha kaks korda iga ala – ujumist, rattasõitu ja jooksu –, siis oleks super. Selle peale kuluks aga oma 10 tundi ja nii palju mul küll aega ei ole. Usun, et saab ka vähemaga ja pole selles IRONMAN-is midagi ulmelist. Tulge aga kõik kampa!

Kas treenid üksi või on sul ka teisi, kellega koos ühine eesmärk ette võetud?

See on hästi tähtis mõte. Püüdke kindlasti leida keegi, kellega koos IRONMAN ette võtta ja selleks valmistuda. Kaaslaste tugi ja motivatsioon on ülitähtis. Miks mitte liituda mõne triatloniklubiga, kus lisaks ühisele treenimisele ja üksteise motiveerimisele saab ka head nõu. Üleüldse on spordiklubid ühed toredad kohad, sest sealt leiab palju häid sõpru. Miks? Sportimisel hakkab meie keha teatud aja möödudes heaoluhormooni tekitama. Nii ongi sportlaste seltskond väga vahva. Eestis on mul treeningkaaslaseks üks hea sõber, kellel on omakorda palju sõpru, kellega koos rattaradadele minna. Jooksmise ja ujumisega saab rohkem iseseisvalt hakkama. Kuulun ka Tartu Rulluisuklubisse, mis on üks igavesti vahva kogukond. Praegu olen aga hoopis USA-s, kus liitusin Silicon Valley triatloniklubiga. Esimesed nädalad selles kinnitavad, et triatlonifännid on hästi sõbralikud ja muhedad inimesed. Ükskõik mida nad ka oma tööelus ei teeks, rajal ollakse toeks.

Milline on sinu soovitus neile, kes veel kahtlevad, kas triatlonist osa võtta?

IRONMAN ei ole midagi ületamatult rasket. See on üks tore pidu, milleks valmistumisel on palju mõnusaid treeninguid, mis muudavad teie meeleolu regulaarselt ainult paremaks. Miks mitte tahta endale head? Kui ei usu, siis võib algatuseks proovida ka mõnda lühemat triatloni, nt juunikuus Otepääl toimuvat, või võtta võistlus ette meeskonnaga, kus igaüks läbib vaid ühe osa kolmikvõistlusest. Igal juhul tuleks ennast proovile panna ja usun, et enamikul juhtudel avastatakse: kui tubli ma olen!

Ja lõpetuseks. Kas sul on ka oma ajaline eesmärk, millega IRONMAN läbida?

Ikka on, sest ma olen natuke selline numbriinimene. Aga ma ei ütleks seda välja, sest see pole sugugi kõige tähtsam, ja esimest korda osaledes võib ka väga mööda panna. Tahan lõpetada hea tundega ja tervena, et seejärel saaks nautida teiste lõpetajate ning toetavate vabatahtlike ja kaasaelajatega suurt triatlonipidu. Eesmärk on olla osa Eesti esimese täispika IRONMAN-i loost.

Tekst: Mehis Oks

Fotod: erakogu

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*