Jooksev professor Pärtel Piirimäe

Pärtel Piirimäe

Tartu Ülikooli professor Pärtel Piirimäe teab, et terves kehas on terve vaim – mõttetöö kõrval jätkub tal aega ka spordile pühenduda.

Pärtel Piirimäe keskendub ajaloolasena varauusaegse riikluse ja ideede ajaloo uurimisele ja õpetamisele. Alates 2018. aastast on ta Tartu Ülikooli mõtteloo professor. 2007. aastal kaitses Piirimäe Cambridge’i ülikoolis doktoritööd teemal „Õiglane sõda teoorias ja praktikas: Rootsi sõdade õigustamine suurvõimu perioodil” ning on pärast seda töötanud Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi dotsendina. Ta on ka Ajaloolise Ajakirja peatoimetaja. Lisaks ajalooteadusele teeb Pärtel usinasti sporti.

Suusatajast jooksjaks

Lapsena veetis Pärtel suurema osa vabast ajast õues: mängis jalg- ja rahvastepalli, luurekat, talvel uisutas ja kelgutas. Suvel ei andnud vanemad maatöödega asu ja talvel viidi ta pea igal nädalavahetusel Käärikule suusatama. Nii see liikumisharjumus ja vastupidavuslik põhi tekkis. Põhikooli ajal käis ta viis korda nädalas aerutamistrennis. „Aerutamiseks mu kehatüüp tegelikult ei sobinud, aga Eesti kliima tõttu sai vee peal treenida niikuinii vaid mõne kuu aastas, ülejäänud aja ladusime põhja kõikvõimalike muude treeningutega jooksust jõusaalini,” meenutab ta.

Regulaarselt hakkas Pärtel jooksmisega tegelema 2009. aastal. Enne seda harrastas ta vaid suusatamist, aga kevadeks saavutatud sportlik vorm läks sügiseks jälle kaotsi. Jooksma hakkas ta soojematel kuudel suusavormi hoidmiseks, aga peatselt muutus see hoopis põhialaks. Kolm kuud pärast treeningute algust jooksis Pärtel Turus Paavo Nurmi võistlusel oma esimese maratoni. Artikli autorina olin Soomes samal võistlusel jooksmas ja kuulsin Ruissalo saarel mööduvalt professorilt tarku õpetussõnu, et tark ei torma. Mina hindasin tookord oma võimeid üle, kuid tema jooksis juba oma esimesel maratonil tarmukalt ja peagi kolmest tunnist kiiremini.

Vooremäe 1000 2017_üldesikoht
Vooremäe 1000 2017, kus Pärtel saavutas üldarvestuses esimese koha

Jooks kui elustiil

Jooksmine on inimese kõige loomulikum ja ürgsem liikumisviis, mis on nauditav oma lihtsuses. Puhtpraktiliselt võttes pole Pärtlil varustusega jändamist ega ettevalmistatud radu või spordibaase vaja, joosta võib põhimõtteliselt igal pool ja iga ilmaga. Isiklikus plaanis on tal pikamaajooksuks sobiv mootor ja kerge kehatüüp, mistõttu pakuvad võistlused lisaks osalemisrõõmule tihti ka võidurõõmu. Pärast tööpäeva eelistab mees joosta vanadel kindlatel radadel, kuid nädalavahetusel ja puhkuse ajal avastab pigem uusi. „Kui saaks, jookseks aasta ringi mägedes või paljajalu mere ääres, aga tuleb leppida Lõuna-Eestis pakutavaga. Eelistan pehmema pinnakattega teid, eriti pärast seda kui aasta otsa Bostonis betoonil-asfaldil treenimist tõi kaasa säärte ülekoormusvigastuse. Lemmikrajad on Emajõe ääres, nädalavahetustel Vooremäel, suvel Otepää kandis.” Paljudele on jooksmine raske ja rutiinne, Pärtlil seda probleemi enamasti pole, kuna töölt tulles aju ja keha lausa nõuavad värskes õhus liikumist, et pingetest vabaneda. Aga tõsi on, et pimeda või vihmaga tuleb tal end vahel ka sundida. Aitab teadmine, et pärast on ta hoopis meeldivamal kombel väsinud. Kasuks tuleb treeningplaani täitmine – nii ei pea iga kord eraldi otsustama, kas minna jooksma või mitte. Ta ei mõtle kunagi jooksust kui munklikust enesedistsiplineerimise vahendist.

Pikkade jooksude ilu ja valu

„Olen aru saanud, et keha on sageli võimeline rohkemaks, kui ainult nõder vaim ei takistaks. Hea vaimse ettevalmistusega on õnnestunud läbida varem müstilistena tundunud distantse. Olen ka mõistnud, et harrastaja jaoks ei ole 40–45 mingi eriline vanus ning alati on võimalik veel kiiremaks ja paremaks saada,” arvab Pärtel.

Tema esimene maraton sattus Turus väga palavale päevale. Ta arvas, et maraton peabki nii raske olema, aga elamus oli siiski positiivne ja tekkis tahtmine end uuesti proovile panna. Ülejäänud paarkümmend maratoni on tulnud kergemalt ja katkestama on ta pidanud vaid kaks ultramaratoni, kui keeruline ilm ja mäestikutingimused tahtest võitu said. Pärtli sõnul on tal maratoni ja ultravõistluse ajal mõtted üsna fokuseeritud sellele, kuidas kontrollitult ja ökonoomselt liikuda, õigel ajal süüa-juua jms. Algusots on alati rabe, tuleb leida võimalikult kiiresti oma rütm, milles säästlikult kulgeda. See faas on kõige nauditavam, saab tähele panna ka ümbritsevat loodust ja võistlusega kaasnevat melu. „Lõpuosas tegeled juba enesemotiveerimisega: pole hullu, peabki valus olema, finiš ning seega ka igavene au ja kuulsus on lähedal. Finišeerimistunne sõltub sellest, kui tõenäoliseks ma enne võistlust finišeerimist pidasin ja milliste raskustega tuli rajal võidelda. Pika mägiultra lõpetamisel on emotsioonid väga ülevad,” tunnistab mees.

Sur les Traces Ducs de Savoie finišis
Sur les Traces Ducs de Savoie finišis

Tõmme välismaratonidele

Pärtel on jooksnud Frankfurtis, Münchenis, Düsseldorfis, Hamburgis, Torinos, Stockholmis, Amsterdamis, Pariisis, Turus, Riias, Chamonix’s ja Bostonis. „Kui Mont Blanci mägimaraton kõrvale jätta, oli raja poolest kõige meeldejäävam Pariisi suur ring. Võimsa organisatsiooni ja meeletu kaasaelamise poolest oli teistest üle maailma vanim, Bostoni maraton. Emotsioone on muidugi tohutu palju, seetõttu ma võistlemas käingi. Kui ultrajooks algab õhtul, on päikesetõus mägedes alati meeldejääv, näiteks tõusva päikese käes kumavad Tre Cime di Lavaredo Dolomiitides. Vägeva emotsiooni pakkus UTMB (Ultra Trail du Mont Blanc) sarja TDS-i (Sur les Traces Ducs de Savoie – 121 km, +7200 m) lõpetamine Chamonix’ kesklinnas, kus kell kolm öösel oli rajaäär entusiastlikke pealtvaatajaid täis. Erilist rõõmu tekitas sealjuures toimetulek raskete ilmaoludega (üle 35 °C palavust), mida varem pidasin endale täiesti sobimatuks. Meelde jäi ka see, kuidas Bostonis tulid kohalikud tuttavad raja äärde suure isemeisterdatud Eesti värvides plakatiga,” on Pärtlil, mida meenutada.

Kuumaga saab joosta!

Pärtel jooksis mulluse Bostoni maratoni ajaga 2:53.59. Bostonis oli 17. aprillil kohati 28-kraadine palavus ja Pärtlile meenus, kuidas ta 2015. aasta Trail Verbieril katkestades arvas, et 35-kraadise kuumaga polegi võimalik ultrat joosta, aga 2016. aasta UTMB TDS-il sai hakkama 38-kraadise päikeselõõsaga. Tähtis oli jälgida pulssi ja enesetunnet, mitte kella ja 40 000 kaasvõistlejat. Bostoni maratoni meenutab spordimees nii: „Cambridge Running Clubi buss jõudis Hopkintoni stardiparklasse kell seitse, aga õnneks sai seal edasi tukkuda ja korraldajate pakutud kohvi-saia nosida. Tagareis kippus venitamise ajal krampi minema, just nagu viimases massaažiski, mispeale mökerdasin mõlemad reied soojendava kreemiga kokku. 1,5 km kaugusel asuva stardijoone suunas hakkasime liikuma kella 9 paiku, lai mass inimesi liikus ülimalt korrapäraselt ning paigutus ilma trügimise ja närveerimiseta oma stardigruppidesse.”

Bostoni maraton 2016 viimased kilomeetrid
Bostoni maraton 2016 – viimased kilomeetrid

Boston oli võimas elamus

Pärtel startis Toomas Tarmiga ühes laines. Ameerika hümn ja hävituslennukite ülesõit ning kõlaski stardipauk! Esimesed kilomeetrid on Bostonis allamäge ning Pärtel liikus jalgu säästes ja rütmi otsides väga rahulikult 4 min/km tempos. Esimesed 5 km 20.05. Palav. Järgmised 5 km 20.10. Järjest palavamaks läks ja varju polnud. Õnneks pakkusid korraldajad iga miili tagant spordijooki ja vett – müts märjaks ja igast punktist juua. Kord ulatati terve pudel kätte ja Pärtel tassis seda järgmise joogipunktini, tasapisi vett pähe valades. Kolmas 5 km 20.24 ja neljas 5 km 20.38. Poolmaratoni vaheaeg oli 1:25.41 ja enesetunne hea. Samas valdas ärevus, et kui peaks veel palavamaks minema, läheb tal suurtel tõusudel raskeks. Rehkendus näitas, et alla kolme tunni tulekuks oli tal koguni 10 minutit varu. Järgmine 5 km 20.30. 27. kilomeetrist algas pikkade tõusude jada, mis kestis kuulsa Heartbreak Hilli tipuni 34. kilomeetril. Taevas kattus pilvedega ning tuulepuhangud jahutasid ja lükkasid tagant, mistõttu jätkuvalt kõrgest temperatuurist hoolimata oli üllatavalt mõnus joosta. 25–30 km vaheaeg 20.45 ja 30–35 km 21.32. Publik ergutas tõusudel pööraselt ja see andis palju energiat juurde. Nüüd oli jäänud vaid 8 km, kõigepealt pikalt allamäge ja siis lõpuni siledal maal, aga kohe laskumise alguses tabas reie tagalihase kramp – kusjuures paremas reies, mis ei olnud hommikul häda teinud. Pärtel tegi aia ääres paar kiiret venitust ja jooksis madaltiheda sammuga edasi, mis tähendas pooleminutilist kaotust 34. kilomeetril. Laskumisel ei saanud ta krambiohu tõttu enam täiskiirusel joosta. 35–40 km vaheaeg 20.46. Lõpu jooksis Pärtel suurepäraselt ja Boylston Streeti finišisirgel virutas ta rusikaga õhku nagu võitja või vähemalt isikliku rekordi püstitaja – 2:53.59. Bostoni maraton oli Pärtlile võimas elamus – sellist kaasaelamist oli ta varem kogenud vaid Vasaloppetil, mis mängib suurt rolli rootslaste suusaidentiteedis.

TDS 2016-120km
TDS 2016

Pärtel soovitab välismaratone

Pealtvaatajad annavad jooksjatele kaasa elades palju energiat juurde, mistõttu soovitab Pärtel kindlasti välismaratonidel osaleda. Rohked kodumaised maratonid kipuvad mälus ühte sulama, kuid välisstardid jäävad kõik eredalt meelde. „Mõnel pool, näiteks Amsterdamis või Frankfurdis, pannakse rõhku võimalikult kiirele rajale, mistõttu suur osa sellest kulgeb kesklinnast kaugemal pikkadel sirgetel tänavatel. Frankfurdi rada oli tõepoolest igav, ent kurvide ja tõusudeta rajal oli lihtne rütmi hoida ja tasuks tuli lõpetamine punasel vaibal isikliku rekordiga 2:47.57 ehk kolm sekundit seatud eesmärgist kiiremini. Pariisis jälle on üsna kiire rada ühendatud linna uhkeimate vaatamisväärsustega. Juba jooksu algus on ülivõimas, kui 35 000-pealine jooksjate mass voolab Triumfikaare juurest mööda Champs-Élysées’d alla Seine’i jõeni, seejärel viib rada üle Bastilles’ väljaku, mööda kunagisest kuningate residentsist Vincennes’i lossist, Notre Dame’ist ja Eiffeli tornist, et lõpetada ring taas Triumfikaare juures,” kirjeldab Pärtel.

Suured maratonid on pidupäev ka kohalikele, kes elavad jooksjatele innukalt kaasa. Finišijärgsed emotsioonid on suurepärased ja juba mõne päeva pärast hakkab jooksusõber uut maratoni planeerima.

Pühendunud treeningud on edu alus

45-aastaselt heas vormis püsimiseks ei tee Pärtel midagi üleloomulikku, ta treenib 4–6 korda nädalas ja jooksumaht on kevadest varasügiseni reeglina 70–80 km nädalas, novembrist märtsini vähem. Viimastel aastatel on lühemate distantside tulemused paranenud eeskätt seetõttu, et talviti on ta teinud koos Prorunneri klubiga jooksuhallis lõike ja jooksuharjutusi, samuti on ta palju rohkem tähelepanu pööranud ÜKE-le. Kõige olulisem treeningelement on tal nädalavahetuse pikk jooks, mille jätab ära vaid võistluse korral. Igal suvel soovib ta osaleda pikemal ultrajooksul mägedes, mis on võrratu viis avastada maastikke, kuhu muidu ei jõuaks: „Ühe ööpäevaga jõuab teha tiiru, millele matkates kuluks terve nädal. Lõbu pärast osalen kindlasti ka lühematel rahvajooksudel, eriti kui need toimuvad kodulinnas või kaunis Eesti looduses.”

Pärtel Piirimäe

Sündinud 10.05.1972

Läbis bakalaureuse- ja magistriõpingud Tartus ja Göttingenis ning sai doktorikraadi Cambridge’i ülikoolis 2007. aastal.

Töötanud Tartu Ülikoolis vanemteaduri ja dotsendina alates 2007. aastast, lisaks õppejõu ja teadurina University College Londonis, Uppsalas ja Harvardis.

Ajaloolise Ajakirja peatoimetaja alates 2007. aastast

  1. aastast Tartu Ülikooli mõtteloo professor

Hobid: jooksmine, murdmaasuusatamine, matkamine

Tekst: Meelis Koskaru

Fotod: erakogu

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*