Nüüd on aeg uurida, kui rauast see kukk tegelikult on

Ergo Kukk

Kuidas need klišeed kõlasidki? Mis ei tapa, teeb tugevaks. Läbi raskuste tähtede poole. Ju siis pidigi nii minema. Vot sellised mõtted on mind viimasel ajal painanud ja selleks on ka põhjust. Mõni öö on saatuslikum kui teine, mõni öö tõmbab sul jalad niimoodi alt, et tükk aega tuleb pärast arendada sõbrasuhteid karkudega.

Minu RaudKuke projekt läks kordades väljakutsuvamaks, kui ma eales oleksin arvanud. Sildaru sai oma põlve terveks, nüüd on aeg kaasa elada minu põlve tegemistele. Katki see igatahes on, kuid läbi pole veel midagi. Nüüd alles õige RaudKuke teekond algab. Räägin teile pisut sellest ootamatust ööst, mis kaardipaki korralikult segi ajas.

Olime sõpradega ühel neljapäeva öösel Tartu lokaalis nimega Trepp. Selline huvitav koht, kuhu aeg-ajalt ikka ära eksib. Saime end just maha sätitud, kui silmasime, et üks keskmisest suuremat mõõtu purupurjus neiu marsib rahus välja minu tüdruksõbra kampsuniga. Pikalt ootamata läksime talle järele.

Väikene vaherepliik. Suure tõenäosusega kannab lokaal Trepp sellist nime, kuna sinna viiv trepp on tõesti päris pikk ning alt üles vaadates paistab tuntud laulu pealkirja tsiteerides nagu „Stairway to Heaven“ või noh, minu puhul tegemist pigem „Highway to Hell’iga”, sest selle naisega jäime arveid klaarima just poole trepi peale.

Ergo KukkAlguses proovisime talle nõuga ning rahulikult teada anda, et tegemist on vale kampsuniga, mille ta kaasa võttis, kuid üsna pea saime aru, et jutt talle kohale ei jõua. Seega haarasin võimalusest ning kergema tõmbega krabasin kampsuni endale, kuid siis läks käima tõeline mürgel. Pole varem ühegi naisega maadelnud, aga temal oli küll igatahes suur soov minuga füüsiliselt arved ära klaarida. Siinkohal tuletan meelde, et trepid ei ole ehk kõige paremad kohad, kus enda jõudu näidata, seega ei läinud kümmet sekunditki, kui neiu mind alla lükkas/tiris.

Ja nii me siis mõlemad sealt kolinal alla tulime. Viimane aste sai aga saatuslikuks ning põlv jäi kuidagi kehvasti ning tuli liigesest välja. Nagu sült oli all, proovisin tõusta, aga jalg ei võtnud vedu. Loomulikult on jumal alati joodikuid ja lolle kaitsnud, seega neiul polnud häda midagi ning tal jäi aega üle isegi mu tüdruksõbrale kallale minna. Õnneks ei läinud kaua, kui saabusid politsei ning kiirabi, kes kogu märuli keskel joomakangelase kainerisse viisid ning mind EMO-sse toimetasid.

Öö missugune, aga õnneks ei suutnud see mu tuju väga palju kehvemaks teha. Olgugi et EMO arstid seda korduvalt üritasid – ma ei ole kunagi näinud ebaviisakamaid arstitädisid, kui tol ööl. Kõik, mida tegin, oli valesti. Küll tõstsin oma jalga liiga aeglaselt, küll liiga kiiresti. Ühel hetkel kurjustati minu kehva painduvuse üle, kui ma ei saanud endale tossu jalga, kuigi olin just värskelt lahase peale saanud. No kurja, ma mängisin esimest korda.

Aga nagu ütlesin, tuju oli vaja üleval hoida, sest kiirelt tuli otsustada, missugused on järgnevad paar kuud. Kas depressioonis, projekti tuulde lasknud endise harrastussportlasena või siis uuele väljakutsele väärikalt vastu seisva rõõmsa noormehena, kes ei lase end juhtumist heidutada. Loomulikult olen see rõõmus noormees, kes mingit moodi IRONMANi ette võtab. Meil on ju hulk parasportlasi, kellega jõud ühendada ning koos trenni tegema hakata. Eks jooksmine ole keeruline, aga ujumine ja rattasõit mõjuvad ju põlvele lausa taastavalt.

Esmatähtis on nüüd aga konsulteerida arstidega (loodetavasti positiivsematega) ning põlvel rahulikult taastuda lasta. Enda tervis on ikkagi esmatähtis ning nooruse uljus ei tohi võitu saada kainest mõistusest. Aga projekt on veel täiesti jõus, seega minust kuulete veel edasi. Järgmiste kirjutisteni!

Varasemaid postitusi loe siit!

Tekst: Ergo Kukk

Fotod: Erakogu

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*