Niisama logelemine tundub ahvatlev, kuid on tegelikult paganama igav

Kodused harjutused, et põlvenurka suuremaks saada
Kodused harjutused, et põlvenurka suuremaks saada

Et oleks jõudu ja indu oma päevatoimetusi teha, vajavad mõned ilusat ilma, mõned korralikku hommikuputru, mina aga liikumist ja trenni. Viimased nädalad on ilmekalt näidanud, et minu päeva produktiivsus on väga tugevas korrelatsioonis minu liikumisaktiivsusega.

Operatsioonile eelnenud ja järgnenud nädalatel olin üsnagi kodune ning suurem liikumine toimus vaid äärmisel vajadusel. Ideaalis mõtlesin küll, et nüüd on piisavalt aega kõik lugemist ootavad raamatud läbi sirvida, taaselustada oma kunagine hobi – joonistamine ja palju muud, mis mind vaimselt uutesse kõrgustesse viivad. Reaalsus oli aga hoopiski igavam ja üksluisem. Kõik vajaminevad toimetused said tehtud, kuid mitte midagi enamat. Miskit oli nagu puudu ja seetõttu täitis mu päevi mulle mitte just nii harjumuspärane logelemine.

Jalg, kus kunagi oli lihas ...
Jalg, kus kunagi oli lihas …

Nüüd olen iga päevaga saanud olla aga üha liikuvam. Lisaks füsioteraapiale ning väikesele trennile olen käinud ka jõudsalt taas ülikoolis ning leidub ka õhtuid, mil olen saanud olla lõpuks sotsiaalne ning sõpradega väljas istuda. Sisemist tuhhi tuleb aina juurde ning kui hommikul või päeval saab ka väikene jõutrenn tehtud, keha üles äratatud, on hoog sees ka kõik ülejäänud asjad ära teha. Loomulikult on jätkuvalt ka kehvemaid päevi ning ei saa pidevalt olla päikesekiir, aga üldine tendents on tõusuteel.

Minu meelest peab kõikidel olema mingi oma tegevus, mida nauditakse üle kõige, mingi hobi, mis viib mõtted mujale, aga samas annab sisemist motivatsiooni ülejäänud päevaga jätkata. Ma kujutan ette, et oleksin üsnagi mõttetu mees, kui trennis ei käiks. Päevad oleksid igavad ning vaevalt seal miskit põnevat juhtuks. Mitte et trenni tegemine alati väga põnev oleks, aga see annab jõudu kõike muud põnevat teha.

Kuulates paljusid tipptasemel sportlasi, rääkides enda tuttavatega, siis paljud on öelnud, et sporditegemine hoidis neid pahandustest eemal. Meil kõigil olid põhikoolis mõned klassikaaslased, kelle suurimaks „saavutuseks“ oli juba väga noores eas üksi pudeli viina alla kulistada või kuskil nurga taga ühe mahviga terve suits kimuda. Mingis vanuses võisid sellised noored tunduda ägedad ning nii mõnigi kergelt mõjutatav leidis end nende kambast. Sportlastel on aga kerge. Koolist kohe vaja trenni minna, seega pole isegi aega selliste jaburustega tegeleda. Nii oli ka endal. Aeg-ajalt ikka mõtlen, et mis oleks, kui ma sporti ei teeks. Vaevalt midagi ilusat.

Seega tutvustagem oma väikestele sugulastele ja tuttavatele spordimaailma võlusid. Kõigist ei pea tulema tippsportlased, aga õigel teel hoiab sportimine neid igal juhul.

Varasemaid postitusi loe siit!

Tekst: Ergo Kukk

Fotod: erakogu

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*