Rahvasportlane Eeva Esse: finišeerudes peab nägu naeratama

Eeva Esse
Foto: Terje Atonen

Eesti Rahvusringhäälingu kanalites järjest enam vaatajate ja kuulajate südameid võitnud 27-aastane ajakirjanik Eeva Esse on tubli harrastussportlane, kes otsustas tänavu enda jaoks pisut piire nihutada.

ETV ekraanidel saateid „Igaühe õigus” ja „Uudishimu tippkeskus” juhtinud ning Raadio 2 saates „Agenda” päevakajalisi teemasid kuulajateni toov naine on hea eeskuju, kuidas täita endale pandud kõrged eesmärgid, kuid teha seda mõistlikult ja tervist ohtu seadmata.

Erki Noole eeskuju innustas

Tartust pärit Eeva suhe spordiga oli lapsepõlves küllaltki vastuoluline, kuna nooruses keelasid arstid tal terviseprobleemide tõttu igasuguse sportimise ja isegi kehalise kasvatuse tunnis käimise ära. „Mul endal oli aga indu nii palju, et tegin sellest hoolimata sporti ja käisin alates 10. eluaastast Anne ja Taivo Mägi juhendamisel kergejõustikus. Tegin 4–5 aastat isegi kuni kuus korda nädalas trenni ja seda päris heal tasemel. Pärast seda jäi sportimine minu jaoks pausile ja taas hakkasin ennast liigutama aastal 2012, kui tulin Tallinna elama,” räägib Eeva.

Ta tunnistab, et tema eeskuju lapsepõlves oli Erki Nool. „Tema konkreetselt oli inimene, kes andis mulle oma olümpiavõiduga 2000. aastal motivatsiooni hakata kergejõustikuga tegelema. Ma olin kunagi isegi tema fänniklubi liige,” meenutab ajakirjanikust harrastussportlane oma toonast lemmikut.

Eeva Esse
Foto: erakogu

Hiljuti käis Eeva Gruusias mäesuusamõnusid nautimas ja endalegi üllatuseks avastas ühel hetkel, et tänu igapäevasele füüsilisele koormusele olid kõik töö- ja muremõtted peast pühitud. „Sport annab mulle hea enesetunde ja võimaluse ennast välja elada. Ma tunnen tihti, et sportides saab võimaluse igapäevapingete eest põgeneda. Minu jaoks on ka tööpäeva järel rühmatrenni minek nagu meditatsioon, mis tõmbab mõistuse mõnusalt tühjaks.”

Eeva Esse
Foto: erakogu

Suusad all, siht silme ees

Naise seni üks keerulisemaid spordikogemusi oli üks aastatetagune rulluisumaraton, kus ta läks paar kuud treeninuna heas usus võistlustele ja avastas karmi reaalsuse. „Nägin, et minusuguseid harrastajaid seal väga ei olnud. Läksin suure entusiasmi pealt, tavalised rulluisud jalas ja munakiiver peas. Stardis olid proffide kõrval keskealised mehed kolmerattaliste rulluiskudega, lycra-kostüümid seljas. Need 42 kilomeetrit, mis ma seal üksinda vastutuules rühkisin, olid ikka väga rängad.”

Märtsi alguses üllatas krapsakas ajakirjanik aga Eesti üldsust ja läbis kuulsa Vasaloppeti suusamaratoni. Idee pani talle pähe Kanal2 reporter Raivo Rimm, kes ajas kokku pundi inimesi, kes soovisid läbida Rootsi neliküritust En Svensk Klassikier, kus lisaks suusamaratonile on kavas ka 300 km rattasõit, 3 km ujumine, millest kolmandik läbitakse jões vastuvoolu, ja 30 km pikkune maastikujooks.

Suusatreeninguid aitasid Eeval planeerida ja läbi viia Eiko Toom ja Raul Olle. Koostöö algas eelmise aasta oktoobris, kui esmakordselt pandi alla rullsuusad ja hakati õppima suusatehnikat. Jaanuarist alustati Trummi ja Harku radadel treeningutega lumel.

Tehnika omandamine tuli mul üsna kergelt ja endale tundub, et olen selles vallas üsna andekas,” muigab Eeva ja lisab: „Ma võtan õpetussõnu hästi vastu ja oskan seda üle kanda ka oma tegevusse. Kui treener kõrvalt vaatab ja ütleb, mida peaks muutma, siis eneseanalüüs käib päris edukalt.”

Eeva Esse
Foto: erakogu

Katkestamine polnud variant

„Ma proovisin keelata ennast mõtlemast, kui suur pingutus see maraton saab olema. Arusaamine, kuivõrd pika aja suuskadel veedan, oli ainuke raske asi enne Vasaloppetit, treeningud ise ei olnud kõige keerulisemad. Trennides oli kõige kurnavamaks paaristõuke pidev harjutamine Eiko Toomi käe all. Ma polnud kunagi käsi treeninud ja see, et ta suutis minu vastuseisust hoolimata mulle ülakehasse jõudu tekitada, tuli maratonil muidugi kasuks.”

Katkestamisele ei mõelnudki meie loo kangelanna kordagi, kuna tahtis endale nii väga tõestada, et suudab raja läbi sõita. Tagant sundisid ka ajalimiidid, mille sisse tuli mahtuda. See probleem lahenes aga esimeses kontrollpunktis, kui edukalt oli läbitud distantsi kõige keerulisem lõik, kus rasketel tõusudel tõuklesid koha pärast kümned tuhanded suusatajad.

„Selleks ajaks olin ma ennast juba täielikult välja vihastanud, kuna ma ei saanud aru, kuidas on võimalik, et nii palju inimesi elab mul seljas, trügib ette või astub suuskade peale. Ma olin tõesti šokis ja oli füüsiliselt raske edasi liikuda. Kõige mõnusam oli olla 45. kilomeetri punktis,” meenutab Eeva distantsi esimest poolt ja jätkab: „Kui aga väljas hakkas pimedaks minema ja ma jõudsin umbes 70. kilomeetri peale, siis alustasin endaga võitlust ja oli väga raske. Enne viimast punkti, mis oli 81. kilomeetril, sõitsime täiesti kottpimedas metsas ja jõud oli otsas. Kui ma oma paarimehed rajal ära kaotasin, oli küll tunne, et istun lumehunnikusse ja jäängi siia.”

Foto: erakogu

Järgmised alad ootavad ees

Enne Vasaloppetit kartiski Eeva Rootsi nelikürituse aladest kõige rohkem just suusamaratoni, kuid nüüd on see tehtud. Järgmine raske moment saab olema ujumine, milleks aitavad tal treeneritena valmistuda Sten Indrikson ja Indrek Sei. „Kui ma üritusega liitusin, olin järjest ujunud kõige rohkem 250 meetrit, nüüdseks olen selle maa kahekordistanud. Ujumise võti on õige tehnika ja hingamine ning kui ma selle käppa saan, siis pole praeguse rekordi mitmekordistamine probleem.”

Kõige soojemad suhted on Eeval jooksmisega ja sellel alal aitab tal treenerina valmistuda Toomas Tarm. „Mul on plaanis osaleda ka Tartu maastikumaratonil, distantsi ma veel ei oska öelda, kuid ilmselt saab see olema 23 km. Ma ei ole kohalikku graafikut veel ette võtnud, kuid usun, et suvel teen Eestis hulga erinevaid spordiüritusi läbi,” ütleb Eeva.

Eeva Esse
Foto: Klubi Tartu Maraton

Sporti tuleb nautida

Oma lõbuks sporti tegev naine ei käi rahvaspordiüritustel kunagi tulemust taga ajamas, vaid soovib kogeda võistlustel tekkivat head tunnet. „Ühistegemise energia, mis juba enne stardipauku võistluspaigas levib, kui kõik on elevil ja teevad soojendust, on väga-väga äge. Paljudele ei meeldi suures grupis sporti teha, kuid mina saan sellest meeletu energia, ja kui veel raja peal inimesed sulle isiklikult kaasa elavad, siis see on hea tunne,” kinnitab ta.

„Mulle on kõige olulisem see, et finišeerudes nägu naerataks. Sellisel juhul olen ma sporti teinud mõistusega. Õnneks pole mul seni olnud veel ühtegi spordiüritust, kus ma finišisse tulles kokku kukuks, kuna olen endast nii maksimaalselt kõik andnud. Rahvaspordis võiksid harrastajad asja mõistusega võtta ja tegevust nautida, kohtade pärast peaksid heitlema sportlased, kes väga mõtestatult ka selle nimel trenni teevad,” on Eeva seda meelt, et üle ei tasuks pingutada.

Ka selliseid tavaharrastajale ehk ekstreemseid tegevusi, nagu Rootsi neliküritusel läbida tuleb, teeb naine enda sõnul kaalutletult ja heade treenerite näpunäidete järgi. Lõpptulemusena loodab ta saada kätte tunde, et pärast eneseületust saaks endale kindlamini öelda, et kõikide probleemidega on võimalik toime tulla.

Eeva Esse
Foto: Terje Atonen

Eesmärkidega naine

 

„Mul on spordiga elus olnud selline on-offsuhe ja ma näen En Svensk Klassikieri jaoks harjutamises võimalust tuua sportlik eluviis üheks oma elu osaks. Kui need planeeritud nelikürituse distantsid saavad tehtud, siis minu pikem eesmärk järgmisteks aastateks on panna omandatud ujumine, rattasõit ja hea jooksutehnika kokku üheks tervikuks ehk siis alustada triatloniga tegelemist,” on Eeval juba järgmine siht silme ees.

Kuidas aga kiire elutempo juures sportimiseks aega leida? „Enda sees on vaja selgeks teha, et trennile kuluv ajaline maht on üsna väike osa ööpäevast ja on valikute küsimus, mille peale sa seda raiskad. Minu jaoks on reaalsuskontroll see, kui pärast Netflixis mõne sarja ühe hooaja kiiret tarbimist olen aru saanud, et selle peale on ajaliselt poole päeva jagu tunde ära kulunud. Selle aja jooksul oleks võinud palju muud teha, miks mitte ka trenni. Ma räägin muidugi noore naisena, kellel pole lapsi. Mul on väga suur austus kõigi lapsevanemate suhtes, kes laste, töö ja kõige muu kõrvalt leiavad aega ka sporti teha.”

Eeva Esse
Foto: erakogu

Avaliku elu tegelase roll aitab teisi motiveerida

„Ma olin Tartu suusamaratonil üks reklaamnägu ja rahva rajalekutsuja, aga jäin vahetult enne üritust haigeks. Tegelikult sõitsin päev varem ikkagi rongiga Tartusse, kui mulle helistas Raul Olle ja ütles, et haigena pole mõtet starti minna. Ta meenutas, et minu eesmärk on Vasaloppet ja veel suuremas plaanis neliküritus En Svensk Klassikier. Sealsamas rongis pidingi otsustama ja see tuli raskelt. Ma ju kutsusin kõiki suusatama ja võis jääda veider mulje, miks ma ise osalema ei läinud. Kui peaksingi Rootsis näiteks ujumisvõistlusel poole peal paati ronima, kuna lihtsalt enam ei jõua, siis ma olen ka ikkagi inimene. Minu eesmärk on, et see asi oleks avalik, et motiveerida teisi inimesi tegelema spordiga,” ütleb Eeva.

Tekst: Siim Semiskar

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*