Erivajadusega täiskohaga töötav ema pürib olümpiale

Parajõutõstja Jelena Pipper sai Berck-Sur-Mer’is toimuval EM-il kaalukategoorias kuni 67 kg kvalifikatsioonis kirja 7. tulemuse ning surus 40 kg. Kuigi kodustel treeningutel ja võistlustel on Jelena suutnud jõuda ka 50 kg-ni ja tema parajõutõstmise võistluste rekord on 47,5 kg, on para-atleetide tehnika ja selle hindamisreeglid EM-il mitu korda karmimad kui tavavõistlustel. Oma sporditeekonnast rääkis ta pikemalt ajakirjale Sport antud intervjuus.

Jelena Pipper oli tavakoolis kehalise kasvatuse tundidest vabastatud, aga paraspordiga tegelemist alustas ta 1988. aastal, kui oli 12-aastane. Kohalikelt paravõistlustelt on naine medaleid saanud üle saja, neist umbes pool ujumises ja teine pool sõudmises. Lisaks on medaleid lumerallis, surfingus ja wattbike’is. Rahvusvahelisi medaleid on Jelenal ette näidata ujumises – kuld ja hõbe Rootsi lahtistelt meistrivõistlustelt. Naine on osalenud ka kaugushüppe- ja kuulitõukevõistlustel, Pühajärve aerutamise maratonil ja läbinud mitu korda maijooksu täisdistantsi.

Jelena ja treener Maksim Ignatenko koostöö algas möödunud aasta 18. märtsil, kui avati HC Gym klubi uus saal. Esimest korda treeningsaali uksest sisse astudes oli Jelena eesmärk lihtsalt füüsist tuunida, aga Maksimi käe all avanes märksa suurem potentsiaal ja nii tuligi ümber orienteeruda olümpiamedaleid püüdlema.

2018.05.28_Jelena
Jelena Pipper koos treener Maksim Ignatenkoga peale EM-i võistlust soojendusalal

Erivajadus pole takistus

Maksim Ignatenko ongi võtnud tavatreenijate kõrval oma käe alla traumade ja erivajadustega inimesed, näiteks jagab ta juhiseid isegi jalaproteesi kandjale. Erivajadus loob treeninguteks küll teatud eritingimused harjutuste tehnikas, kuid trenažöörid ja saal jäävad suuresti meeldivuse ja asukoha otsustada. Kui inimene liigub ratastooliga, tuleb arvestada, et masinate vahel piisavalt ruumi oleks, et liikuma pääseda. Tualett, pesu- ja riietusruum peaks samuti ligipääsetavad olema.

Treener on suureks abiks

„Mõningates rehabilitatsioonikeskustes (nt Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liidu rehabilitatsioonikeskus, Tallinnas Sõpruse pst 151a) on küll erandina ratastooli kasutajatele mõeldud masinad, mis lubavad abivahendis istudes harjutusi teha, kuid ka tavatingimustes saab koos treeneri või abistajaga asja täiesti aetud. Kasutusel võivad olla ka elektroonilised treeningpäevikud, mis salvestavad korduste arvu ja muud tehnilised detailid (ELIL rehabilitatsiooni keskus, Arigato spordiklubi). Samas saab seda teha ka käsitsi paberil ja treeneri abiga. See on pigem mugavuse küsimus,” julgustab Ignatenko trenni tulema. Tema soovitusel tuleks alguses kindlasti mõelda treeneri kaasamisele, sest personaaltreener näeb erivajadusega inimese eripära palju paremini. Kui inimene omapäi treenib, ei pruugi ta oma potentsiaali objektiivselt hinnata, halvemal juhul on lihtne endale vale tehnika tõttu vigastusi tekitada. Kehaline sümmeetria ja õiged raskused, mis ei rikuks tasakaalu, on üliolulised.

„Mul on näiteks üks jalg pikem kui teine, üks käsi on tugevam kui teine. Selle võrra tuleb keha vastavale poolele teha spetsiaalseid harjutusi. Halvatud jalgade tõttu on rinnalt surumiseks vaja ka laiemat, spetsiaalselt konstrueeritud pinki kui tavaliselt. Harjutuse tegemiseks pean hoidma kogu keha väga sümmeetriliselt,” toob Jelena näite enda kohta.

Jelena Pipper

Erivajadus ei ole ettekääne

Ignatenko sõnul ei teeni treeningsaal ainult füüsilise vormi ja tervise edendamist. Spordiklubis tekivad tutvused ja suhtluskond, kes ei lase inimesel üksinda kodus isolatsiooni jääda. Tuttavate nägemine juba ise motiveerib saali tulema.

„Elus on vaja eesmärke. Kui üks on saavutatud, tuleb seada järgmine. Täpselt nagu treeningul. Kõik, kes meie saali uksest sisse astuvad või veerevad, võetakse ka soojalt vastu, eemale pole mitte kedagi tõrjutud,” julgustab treener absoluutselt kõiki nina kodust välja pistma.

HC Gym, kus treeningud toimuvad, sai Jelenale valitud teadlikult. Saal on treeneri sõnul ehitatud inimestele, kes tahavad optimaalset tulemust saada ehk võimlaikult lühikese ajaga võimalikult häid näitajaid. Selleks on saalis vajalik varustus ja personaalne tugi, aitab ka vastav muusikavalik.

„Kogu atmosfäär peab motivatsioonile kaasa aitama. Andke saalile higi ja ta annab vastu tulemused. Valgetes kinnastes pole mõtet siia tulla,” naljatleb Ignatenko.

Esmakordsele külastajale soovitab Ignatenko enne perearsti juures tervisekontrollis käia. Organite seis ja hormoonide tase peab olema korras, samuti võiks olla ülevaade liigeste seisukorrast.

„Inimene on ise oma tervise eest vastutav, kui kontrollid on tehtud, on ka ohud minimaalsed,” märgib ta.

Treenerit peab usaldama

Teine oluline asi on usaldus treeneri vastu – ei tohi häbeneda rääkida personaaltreenerile oma erivajadusest. Kui ka treener küsib selle kohta küsimusi, mis võivad tunduda üllatavad, tuleb sellest üle saada, muidu pole võimalik spetsiaalprogrammi koostada. Vajadusel aitab treener leida ka sihi ja sellele keskenduda.

„Esimese asjana ei pea kohe rauda tõstma hakkama. Konsulteerime ja paneme koos programmi paika, vaatame läbi toitumiskava. Esimesed trennid on proovikivid, et liigesed paika saaks ja keha harjuks. Üksinda treenides on oht üle pingutada. Magamine, toitumine, treening – need kolm käivad koos ja on edasimineku alus,” jagab Ignatenko kogemusi.

Kõrged eesmärgid

Treener kinnitab, et Jelena kohta on tal rääkida ainult head. „Jelena on väga distsiplineeritud ja teeb kõik harjutused ära, nagu kästud. Isegi 200-protsendiliselt. Mulle meeldib, et vaatamata füüsilisele erivajadusele püstitab ta kõrgeid eesmärke. Ja seda mitte ainult spordis, vaid elus üldse – osaleb ta ju muudeski invaspordivaldkondades ja nende arendamises, kasvatab väikest last ja teeb see juures tööd. Ta sisemine jõud on väga tugev!” ütleb treener. Varasemalt on Jelena võistelnud ujumises, sõudmises ja siserattasõidus, kuid praegu on need jäänud suure eesmärgi tõttu tagaplaanile. „Kui peaksingi midagi negatiivset välja tooma, siis selle, et ta püüab keskenduda liiga paljudele eesmärkidele. See ei lase keskenduda meie peamisele sihile – olümpiale.”

Tahab olla eeskujuks

Jelena: „Miks ma oma kõrges vanuses täiskohaga töö ja lapse kõrvalt ikka veel sellise pühendumusega sporti teen ja medaleid korjan? Et olla pojale ja teistele erivajadustega naistele eeskujuks.

Olen nõus, et iga treener ei suuda iga vigastuse puhul fikseerida, parandada ja leida sobivad lahendusi iga erivajaduse juures ja selleks on siiski vaja treenerit, kellel on füsioteraapia või kehakultuuri alane kõrgharidus, sh põhjalikud teadmised füsioloogiast, biomehaanikast jne. Minu kogemuse põhjal need treenerid, kellega olen kokku puutunud, seda oskavad – nendeks on Maksim Ignatenko ja Siim Savisaar.”

Jelena Pipper (sündinud 1976)

Kahel korral valitud aasta parimaks invasportlaseks (EIL andmetel):

1998. aastal ujumises ja 2012. aastal sõudmises (LTAMix4+ parapaatkonna liige)

Tegeleb ka matkamisega.

2015. pälvinud komplekteeritud meeskonnaga aasta matkaja tiitli.

Läbinud ligi 400 km Põhja-Eesti rannikust kuni Suure Munamäeni.

Rahvusvaheline kogemus laagritest Norras ja Belgias, Soomes, Rootsis, Itaalias.

Eesti Puuetega Naiste Ühenduste Liidu asutajaliige

Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühingu esinaine

Atesteeritud liikumise erivajadusega inimeste kogemusnõustaja

Rinnalt surumisega tegeleb alates 1. juunist 2016.

Treenib HC Gymis.

Treenerid: Maksim Ignatenko ja Siim Savisaar

Kasvatab 12-aastast poega

Kes soovib aidata Jelenat tema teekonnal olümpiale, saab seda teha kandes annetuse kontole: EE182200001106666855 JELENA PIPPER

Tekst: Lennart Käämer

Fotod: erakogu

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*