Nädalavahetus IRONMAN 70.3 Otepää rütmis

Ei, kahjuks ei olnud ma ise rajal ning finišikoridori läbida ei õnnestunud. Selle asemel nägin triatloni aga korraldaja vaatevinklist. Tihtipeale ka läbi kaamera, kuna kujundasin IRONMAN 70.3 sotsiaalmeediat.

Ei saa salata, paganama kahju oli vaadata kõiki sportlasi, kes rõõmsate nägudega üle finišijoone tulid. Ühel suurem võiduröögatus kui teisel. Ei ole kuidagi täheldanud, et näiteks Tartu maratoni distantse läbides inimesed niimoodi enda emotsiooni välja päästaks. Midagi maagilist triatlonis ikkagi on – kas siis selle pikk kestvus või et siin on kombineeritud mitu ala. Ehk on mängus hoopiski mõni muu X-faktor. Triatlon on igatahes tulnud selleks, et jääda.

Näha on, et triatlonimaailm on inimestele veel uus ning kõikide reeglite ja korraldustega harjumiseks läheb aega. Mul polnud näiteks aimugi, et osalejad peavad võistluskeskusesse päev varem kohale tulema, et oma ratas vahetusalasesse ära viia. Esmalt tundus see täiesti jabur, aga järele mõeldes on tegemist logistiliselt ainuõige lahendusega. Võistluspäeval on inimestel pea pulki täis ning kui samal ajal tulevad pea 800 osalejat ratast tooma, siis on korraldajad probleemi ees. Lisaks toimusid päev varem infotunnid, kus kõik täpselt ja selgelt osalejatele ära räägiti. Minu jaoks on kõige hämmastavam punkt see, et rattasõidul ei tohi tuules sõita. Harjumus on ju sees, et kui mõni härra või proua suure tuhinaga mööda hakkab sõitma, siis kasvõi korraks võtad sappa ja proovid järel püsida. Oma kogemustest mäletan, et nii mõnigi on mind päris hää koha peale vedanud. Triatlonis seda aga igatahes teha ei tohi. Eks see punkt lisab ka omajagu eksklusiivsust.

Loomulikult on triatlonil ka omad miinusküljed. Üks neist kindlasti selle kallidus. Vaja ju soetada kolme ala varustus ning egas osalustasudki odavad ole. Korraldajana sain aga päris kiirelt aru, et registreerimistasu on igat senti väärt. Mõelge ise, võistlusel on kolm ala. Kõik distantsid on vaja tähistada, liiklus kinni panna. Igale poole on tarvis vabatahtlikke, kes teevad tööd loomulikult tasuta, aga söögist ja mõnest meenest nad kindlasti ära ei ütle. Tühja kõhuga vabatahtlikust pole miskit tolku. Lisaks tuleb üles ehitada ka võistluskeskus, mis nägi reaalselt välja nagu üks minilinnak – Expo, toidlustusala, lounge puhkamiseks jpm. Kõik see nõuab raha. Nähes meeletut korraldust, siis mina ei kahtleks hetkegi järgmise aasta osalemise osas.

Sel nädalavahetusel oli kaks kolmandikku meie tiimist koos. Mina tegelesin sotsiaalmeediaga ning Silver askeldas koos Sportlandiga Expo alal. Piret oli kuskil taevastes kõrgustes oma sjuardessiametiga. Tegevust meil igatahes jagus. Sel nädalal plaanime ka väikese ühistreeningu, eks vaatab, mis sellest välja tuleb.

Seniks kirjutamiseni.

Varasemaid postitusi loe siit!

Tekst: Ergo Kukk

Fotod: Ergo Kukk / Kristin Arniste

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*