Angeliina Maria Isabel Õunap veedab vee peal 500 tundi aastas

Möödunud nädalavahetusel lõppenud Haven Kakumäe karikal võidutsesid RS Feva klassi finaalis Angeliina Maria Isabel Õunap ja Lisbeth Taggu. Meie ajasime juttu Angeliinaga, et uurida, miks talle just purjetamine meeldib ja millised on tema sihid.

Pärnust pärit neiuna on Angeliinal merega alati tugev side olnud ning purjetamise trenni sattus ta juba esimese klassi lõpus. Kuna purjetamist armastab ka tema isa, siis tundus ala proovimine toona 7-aastasele neiule loomuliku sammuna. Kohe hakkas Angeliinale meeldima merel tekkiv vabaduse tunne, mis teda aina uuesti ja uuesti sadamasse tagasi viis. „Tunnen ennast merel vabana ja saan tänu oma alale ka palju reisida,” räägib Pärnu Vanalinna põhikooli 6a klassi lõpetanud neiu purjetamise suurimatest plussidest.

Purjetab nii veel kui jääl

Selleks, et jõuda purjetamises tippu, peab olema hulgaliselt tahtejõudu ja pühendumist. Seda mõlemat Elise Umbi käe all treenival Angeliinal jagub. 13-aastase tüdruku kohta on tegemist väga tööka ja sihikindla neiuga. Nii näeb teda vee peal trenni tegemas neli korda nädalas ja nädalavahetustel võistlemas. Mõõtu võtab ta nii Optimisti, Zoom8 kui ka Feva võistlusklassis. Kui Eestis saab purjetamise hooaeg läbi ja rannikumeri mattub jää alla, ei istu Angeliina käed rüpes. Nimelt purjetab krapsakas neiu talvel jää peal ja teeb ka suures mahus saalitrenne. Talve tulekuga lisanduvad tema treeningkavva ka akrobaatika ja tantsimine. Seega hoiavad mitmekülgsed treeningud aasta ringi Angeliina füüsilise ja vaimse vormi reipana.

Et Angeliina treeningud talvisel perioodil ainult jääpurjetamisega ei piirduks, käib ta külmal ja jäisel ajal 3–4 korda soojamaalaagris purjetamas. Keskmiselt on laagri pikkus 7–10 päeva, mille jooksul veedab neiu võimalikult palju aega vee peal. Nii on Angeliina aastate jooksul talve eest peitu pugenud nii Hispaaniasse, Itaaliasse, Maltale, Türki, Monacosse kui ka teistesse kodumaast soojematesse paikadesse üle Euroopa.

Pikad tunnid mereveel

Möödunud aastal osales Angeliina kokku 24 võistlusel. Siinkohal tuleb märkida, et purjetamises võetakse tavapäraselt mõõtu kolm päeva järjest ja igal võistluspäeval ollakse vee peal kuni kaheksa tundi. Laagrites on treeningpäeva pikkus tavaliselt viis tundi. „Enamasti harjutan seal manöövreid ja lihvin tehnikat,” kirjeldab Angeliina oma tavapärast treeningut. Neiu treeningpäeviku sissekannete järgi veetis ta möödunud aastal vee peal üle 500 tunni.

Sellise koormuse kõrvalt peab ta leidma aega ka koolis käia ja õppida. „Koolist pean ära olema vähemalt neli nädalat, kui laagrid kattuvad koolivaheajaga, siis vähem,” tõdeb Pärnu Vanalinna kooli õpilane. „Kool on olnud väga toetav ja õpin alati kõik järele,” lisab ta.

Mitmekordne Eesti meister

Vanust arvestades, on Angeliina võistelnud juba omajagu ja neiul on saavutuste hulgas mitu olulist võitu. „Olen kõige rohkem rahul oma Eesti meistri tiitlitega,” lausub Angeliina suure uhkusega. „2016. aastal sain Eesti koondise liikmeks klassis Optimist ning tulin Eesti meistriks Optimist klassis U13 (poisid ja tüdrukud klassides) jaU16tüdrukute klassis,” loetleb ta. „2016. aastast olen samuti Eesti meister Optimist meeskondlikus arvestuses, kus saime Pärnu Jahtklubiga esikoha, Eesti meister U16 tüdrukute arvestuses ja U16 klassis teise koha,” jätkab neiu oma võitude loetelu. Möödunud aastal krooniti Angeliina Eesti meistriks Optimist klassides U16, U16 tüdrukud, U13, U13 tüdrukud ja Optimist meeskondlikus arvestuses.

Kui koduvetel treenib ja võistleb Angeliina iga päev, siis kõige enam on talle muljet avaldanud treeninglaagrid ja võistlused Garda järvel. Viimased kolm kevadet on ta seal käinud terve oma perega. Nimelt toimub Itaalia suurimal järvel igal aastal maailma suurim Optimist klassi võistlus, kus sellel aastal osales rekordarv, üle 1300 purjetaja. „Seal on väga ilus loodus ja tugevad tuuled,” räägib purjetaja, miks talle Garda järvel võistelda meeldib. „Samuti meeldib mulle kodus Pärnu, kus saame sõita nii merel kui ka muutliku tuulega jõel,” leiab neiu kodukohas treenimise juures palju plusse.

Teguderohke hooaeg

Tänavune pikk ja külm talv tähendas Angeliina jaoks ainult üht, vee peal treenimise jaoks on vaja vett otsima minna Lõuna-Euroopasse. „Esimest korda sellel aastal sain vee peale veebruaris, kui viibisin Hispaania laagris, pärast seda purjetasime Eestis jää peal edasi,” muheleb neiu. „Seejärel sõitsime märtsi lõpus perega Gardale purjetama ja tänavu oli ka minu väike vend esimest aastat seal purjetamas,” lisab neljalapselisest perest pärit neiu. „Hooaeg kestab Eestis vähemalt kuus kuud ja siis algab välislaagrite hooaeg ning talvel purjetame kodus jää peal,” annab neiu oma aastast põgusa ülevaate.

Tänavuseks suveks on tema võistlusplaanis päris mitu rahvusvahelist suurvõistlust. „Optimist klassi Euroopa meistrivõistlustel Hollandis üritan vähemalt 10 parema hulka saada, Zoom8 klassi MM-il Soomes on minu siht vähemalt viie parema seas olla ja talvistel Aice Optimist võistlustel tahan liidritele tugevat konkurentsi pakkuda,” räägib neiu oma tänavuste tähtsamatest võistlustest.

Kuidas Angeliina ennast aga päevast päeva motiveerib ja igale hooajale särasilmselt vastu läheb? „Purjetamise juures meeldib mulle iseseisvus, pean ise otsuseid vastu võtma, lisaks saan palju reisida, mulle meeldib ka purjetajate seltskond ja üle kõige meeldib mulle võistlusi võita,” räägib sihikindel Angeliina.

Hindamatu pere tugi

„Selleks, et oma last õpetada, tuleb ise õppida, jälgida, jäljendada, uurida statistikat, maailmas ringi vaadata,” räägib Angeliina isa Andres-Kenno Õunap, et tütrele toeks olemine tähendab kogu pere jaoks pidevat enesetäiendust. „Arvan, et pere tugi on väga tähtis. Põhiline on luua lapsel motivatsioon ja siis vahel natuke ka kergelt õiges suunas nügida. Tundub, et oleme selles kogu perega õnnestunud,” lisab ta. Oma tütart iseloomustab ta kui kangekaelset neidu. „Väga kangekaelne,” muheleb isa, „harjunud ise otsuseid vastu võtma, kapten! Kohusetundlik ja vastupidav,” lisab Õunap.

Angeliina isa meenutab emotsionalselt 2015. aastal Lohusalus toimunud Eesti meistrivõistlusi, mil tuul puhus võistluste ajal 16 m/s ja laine kõrgus oli 3–4 meetrit. „70 osavõtjast oli pool katkestanud võistluse ja kaldale läinud,” meenutab isa. „Angeliina hüüdis mulle läbi tuule, et ta järgmist võistlussõitu ei sõida, sest tuul on liiga tugev. Mina arvasin, et tahab kaldale minna, ja ütlesin, et mingu aga. Tema lausub vastu, et ei lähe ja ootab, järsku läheb tuul vaiksemaks. Issil tuleb siiani pisar silma, kui seda meenutab,” räägib Õunap emotsionaalselt. „Olen ise samuti aastakümneid purjetamisega tegelenud ja tean, mis tähendab 16 meetrit sekundis tuult ja 3–4 meetrised lained väikese pähklikooresuuruse paadiga keset merd olla. Pärast seda antigi start ja Angeliina, 10-aastane tüdruk, startis koos peamiselt endast 3–4 aastat vanematega. Võitles lõpuni. Issil jälle emotsioonid laes,” muheleb Õunap, et tütre võistlused pakuvad talle alati palju emotsioone.

Tekst: Laura Kalam

Fotod: erakogu / Riina Ramst / Eesti Purjelaualiit