Mida jooksurajale kaasa võtta?

Asjad, mida jooksurajale kaasa võtta

Ole sa proff või harrastaja, jooksma tuleb minna mugavates riietes ning kaasa võtta nii vähe asju kui võimalik ja nii palju kui vajalik.

Jooksja põhivarustusse kuuluvad loomulikult korralikud jooksujalanõud, sest jooksja kõige kallim vara on jalad (paljudel proffidel on need ka ametlikult kindlustatud). Nõukogude ajal olid meie valikus kas Kommunaari või Tartu Jalatsivabriku „tossud”, millega joostes oli jalavalu garanteeritud. Kui vedas, siis õnnestus sugulaste-tuttavate abiga välismaalt korralikud jooksusussid hankida. Tänapäeval on küsimus vaid hinna ja kvaliteedi suhtes ja rahanumbris. Proffidele on valikus kümneid tosse, kuid ka tõsisemad harrastajad järgivad seda printsiipi, et treening- ja võistlustossud ei ole ühed ja samad.

Maratonijooksutossud võiksid olla ka number-poolteist suuremad, sest jooksu ajal jalg paisub. Pikemasse jooksulaagrisse minnes tasub alati kaasa võtta mitu paari jooksujalatseid, et need saaksid hingata ja oma endise kuju taastada.

33 Tartu Jooksumaraton, 10.05.2015. a. foto: Kaimo Puniste / KMZ Photo

Mis mahub taskusse?

Riietus on jalanõude järel tähtsuselt teine komponent. Riietuse eri elementidest sõltub tihtipeale ka lisavidinate kaasavõtmine. Kui treeningu pikkus ületab kümmet kilomeetrit, siis on soovitatav rajale jook kaasa võtta. Mehed seovad selleks tavaliselt ümber kõhu vöökoti, kuhu mahub üks korralik (vähemalt 0,5-liitrine) joogipudel, kuid õblukesed naisterahvad eelistavad väiksemaid joogipudeleid, mis mahuvad ka taskusse. Kui joostakse suvel, mil ülearu riideid seljas pole ja on ka palavam, siis on mõistlik kaasa võtta nt nelja väikese pudeliga vöö, et raskus oleks võrdselt jagatud ja üks suur pudel liialt ei rappuks.

Maratoni- ja pikamaajooksjad treenivad reeglina õues ja mida külmem on ilm, seda vähem tarbitakse treeningu ajal vedelikke. Võistlustel joogi kaasas kandmise pärast muretsema ei pea, sest proffidel on omad joogilauad ja jootjad ning rahvasportlased saavad arvestada ametlike joogipunktidega. Tavaliselt keegi maratonile oma joogiga ei tule.

Geelid, tabletid ja muu

Pikematel treeningutel on soovitatav katsetada ka erinevaid spordigeele, et võistlusolukorras mitte üllatuda. Igal suuremal maratonil pakuvad korraldajad geele tavaliselt distantsi teisel poolel, kuid igal jooksjal on erinev maitse ja kes harjunud geele tarbima, teeb seda tavaliselt juba esimese 40 minuti möödudes. Vastasel juhul võib lihtsalt nälga jääda ja järele süüa pole ju võimalik.

Geelide kaasavõtmiseks on olemas spetsiaalsed geelivööd, mida kasutavad nt triatlonistid ja kuhu saab ka võistlusnumbri külge kinnitada. Kes võistlustel keha keskosas lopendava numbriga joosta ei taha, sellel on võimalik joosta nt pükstes, mille tagaosas on korralik tasku, kuhu 4−5 geeli ilusti ära mahub. Sõltuvalt vajadusest võetakse kaasa nt kofeiini-, soola- ja magneesiumitablette, samuti valuvaigisteid, mis püksitaskus ülearu ruumi ei võta. Krampide ja nn jalgade kivistumise puhuks võetakse kaasa ka väikestes tuubides külmageele.

Asjad, mida jooksurajale kaasa võtta

Kui palju tehnikat?

Proffidel on jooksma minnes ainsaks vahendiks spordikell, harrastajatel lisaks kellale tihtipeale ka nutiseade, et kuulata oma lemmikumuusikat või kasutada erinevaid treeningute-võistluste planeerimise ja jälgimise programme nagu Endomondo, Sportlizer jt. Siinse loo autor eelistab võistlustel täielikku käed-vabad-olekut ega võta peale kella ja geelide mitte midagi kaasa.

Kui telefon või muu seade on vaja kaasa võtta, pannakse need kas taskusse, vöökotti või kinnitatakse spetsiaalse kotiga õlavarre külge. Ei ole ka harvad juhud, kui treeningul ja võistlusel joostakse, telefon käes, kuigi see on pigem ebamugav.

Omaette teema on pulsivöö. On jooksjaid, kes kasutavad seda igal treeningul ja igal võistlusel, ning treenivad mitte etteantud kellaaegade, vaid pulsisageduste alusel ja kinnitavad selle igal võistlustel särgi alla. Samuti on jooksjaid, kes peavad seda väga ebamugavaks just oma vormi ja kuju tõttu. Võib julgelt öelda, et naised kannavad pulsivööd kindlasti vähem kui mehed.

Just eakamad jooksjad ja tõelised maratonituristid, kes jooksevad kuue tunni piires, võtavad võistlustele sageli kaasa ka fotokaid ja käsistatiive (ingl k selfie-stick või quick pod, rahvakeeles endlikepp) Fotokad pannakse tavaliselt püksitaskusse või hoitakse käes, endlikeppe hoitakse samuti käes. Selliste jooksjate näol on tegu kas tõeliste nautlejate või aeglaste jooksjatega.

Kerge seljakott

Kui on tarvis kaasa võtta rohkem asju kui taskusse või vöökotti mahub, siis võib kasutada seljakotti. Jooksjad ja ekstreemsportlased kasutavad treeningutel ja mõnikord ka võistlustel ergonoomilisi seljakotte, kuhu saab kerge vaevaga panna joogipudeli, geelid-batoonid ja ka näiteks vihmakile või -keebi, eriti kui on oodata pikemat võistlust. Need kotid on pehmendustega ja hästiistuvad, ergonoomilisest materjalist. Tavaliselt on kottidel ka helkurelemendid, hädaabivile, võimalus paigaldada joogisüsteemi ja võrktaskud märgade riiete kuivatamiseks. Kergemad kotid kaaluvad kõigest 0,2 kg. Sääraste kottide hinnad algavad vähemalt 50 eurost.

Tekst: Kärt Radik

Fotod: Shutterstock.com

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*