Suure hingega sportlase Marko Alberti profikarjäär on läbi. Ilusa punkti pani triatleet kaks kümnendit väldanud teekonnale IRONMAN Tallinna kolmanda kohaga.
39-aastase Alberti elu jätkub loogilist rada mööda treenerina. Kahtedel olümpiamängudel Eestit esindanud mees tahab „lipsuga härradele“ tõestada, et ka erialase kõrghariduseta on võimalik selles vallas läbi lüüa. „Vaatame,“ ütleb Albert lakooniliselt.
Jutuajamisel ühes Nõmme kohvikus räägime ka võimalikust infarktiohust, lumehelbekeste põlvkonnast ja sellest, kuidas laste sünnipäevad talle stressi tekitavad.
Kas Teie julgeksite triatlonivõistluse korraldamise nimel oma maja panti panna, nagu tegi IRONMAN Tallinna eestvedaja Ain-Alar Juhanson?
Ma ei tea… Ei. Ma paneksin oma õpilaste nimel maja panti. Võistluste korraldamine on äritegevus ja tihtipeale pole võimalik edu saavutada, kui sa midagi panti ei pane. Elus ja spordis peab läbilöömiseks riskima. See, et Ain pani võistluse nimel maja panti, on minu jaoks normaalne tegutsemine. Kui sa millessegi usud, siis riski ja tegutse!
Kui suur riskeerija olete Teie oma sportlaseteel olnud?
Kõikidel õnnestunud võistlustel olen võtnud riske. Olümpiadistantsidel oli tavaline see, et sõitsin rattaga eest ära ja ei teadnud, kas jälitajad saavad mu jooksu ajal kätte või mitte. 2005. aastal tegin kokku 13 võistlust ja vaid kahel läksin kindla peale välja. Sedaviisi õppisin oma piire tunnetama. Mulle pole kunagi meeldinud teadmine, et lähen võistlustele vaatama, mis saama hakkab. Võistluse käiku tuleb muuta!
Kas Jüri Käeni treeningplaane järgisite piinliku täpsusega?
Jüri andis mulle vahemiku ja tavaliselt valisin ülemise ääre.
Ain-Alar Juhanson on IRONMAN-ile tee lahti lükanud. Nüüd on Teie kord ja kohus tuua Eestisse triatloni WTS-sarja etapp. Teete ära?
Ma ei näe seda oma püha kohusena. See pole minu tee. Mul on võimalus proovida, kas minust saab treenerina asja või mitte. Viie kuni kaheksa aasta jooksul saab see küsimus vastuse. Kui ma välja ei vea, siis on palju teisi erialasid, kus võin nullist alustada.
Ütlesite, et IRONMAN Tallinn oli Teie viimane võistlus profina. Kas harrastajana saab Teid võistlemas näha?
Tõenäoliselt mitte. Kes tahab oma taandarengut näha? Võin võistelda üksikaladel, sest pean end ja oma südant niikuinii vormis hoidma. Kui ma enda eest ei hoolitse, võin kergesti infarkti saada. Olen 39-aastane ja keskmise Eesti mehe eluiga arvestades on kaks kolmandikku juba elatud. Olen teinud 21 aastat tipptasemel triatloni ja mahatulemiseks kulub veel seitse-kaheksa aastat.
Millise jälje on tippsport tervisele jätnud?
Mõnikord on tulemustest suuremat rahulolu pakkunud vigastustest taastumine. Ainult mina tean, mida olen pidanud rasketel perioodidel läbi elama. Läbisõit on mul kõva olnud, kuid praegu midagi ei hammusta.
Mis juhtuks, kui Te enam üldse sporti ei teeks?
Kehvemal juhul oleks südamelihase rasvumine ja infarkt. Olen harjunud sporti tegema ja kindla päevakava alusel elama. Sellest loobudes laguneks kõik mu ümber: perekond, töö…
Mulle on jäänud mulje, et keskealisi inimesi on kahesuguseid: ühed hakkavad golfi mängima ja teised tahavad mägesid vallutada. Kumba leeri Teie kuulute?
Mägedega on see lugu, et mu abikaasa õde hukkus just enne Pekingi olümpiat mägedes ja seda me enam minu võimaliku tegevusena jutuks ei võta. Olen golfi proovinud. Väga raske ala on ja väga palju aega võtab. Mul pole nii palju vaba aega. Tahan koormuse kergemini ja kiiremini kätte saada ehk jooksen, ujun, suusatan ja mängin sulgpalli.
Aasta tagasi alustasite klubis 21CC treenerina. Nüüd on see vist Teie põhitöö?
Viimase aasta jooksul arvestasin oma treeningplaanide koostamisel sellega, et pean kindlal ajal ja kindlas kohas noori juhendama. Kõige positiivsem on see, et treeningute läbiviimise ajal ei ole ma kordagi tundnud, et tahaksin olla kusagil mujal. See on hea märk. Sellest hooajast algab täismäng ehk hakkan kolm korda nädalas olema õpilastega kell 6.30 hommikul vees. Mingil määral ujun ka ise kaasa. Minust ei saa ülekaalulist treenerit, kes basseini ääres laste peale karjub.
Treeneriamet vist väga palju tippsportlase elust ei erine – argipäeviti on treeningud ja nädalavahetustel võistlused.
Üritan endale ja perele ikka ühe päeva näpistada. Eks näis, kuidas seda rutiini taluda suudan.
Mille põhjal otsustate, kas sobite treeneriks?
Õpilaste tulemused on kõige ehedam kriteerium. Võin olla lahe säga ja saada nendega treeningul hästi läbi, aga kui arengut ei ole, on minust vähe kasu. Olen peale enda treeneri Jüri Käeni teinud koostööd ka mitme tippjuhendajaga ning proovin enda jaoks sobivaid kilde rakendada. Suurt pilti on alati tore vaadata, aga kuidas tegeleda detailidega, et see pilt kena välja näeks?
Saan ma õigesti aru, et klubi 21CC tahab saavutada tulemusi ja treeningutel käib tõsine andmine?
Meil on kõike, nagu ütleb klubi hüüdlause „Triatlon kõigile!“ Sobiva koormuse saavad need, kes tahavad sotsialiseeruda, ja ka need, kes sihivad tulemust. Võib-olla tõesti on meil hihihi-hahahaa treeninguid vähem kui mõnes teises klubis, aga sellised me juba oleme – võtame asja tõsiselt.
Millise hinnangu annate nn lumehelbekeste põlvkonnale?
Arvan, et lumehelbekesteks tembeldamine on jama. Lolle, laisku ja ebapädevaid inimesi on igas põlvkonnas. Kas ma olen pidanud oma õpilasi pärast kaheksatunnist tööpäeva koolis utsitama, et nad rohkem pingutaksid? Jah. Kas ma olen pidanud mõnele juuniori vanuseklassi sportlasele ütlema, et ta tugevamini treeniks? Ei. Gümnaasiumis õppimine on vabatahtlik ja sport on vabatahtlik. Juunioride rühmas ei ole kohta neile, kes ei suhtu treeningutesse piisavalt tõsiselt. Treeningul tuleb endast kõik anda. Meil lund ei saja – kõik on õiged mehed ja naised.
Teil on triatlonitreeneri kutse viies tase. Järgmise sammu tegemiseks peaksite saama erialase kõrghariduse. Kas see süsteem on õiglane?
Kõrgem kategooria ei anna mulle midagi juurde ega võta ära. Kas kutsekvalifikatsiooni tase määrab kindlaks selle, kui hea treener on? Ma arvan, et ei. Teatud seltskond ei suuda leppida ka sellega, et viies kategooria antakse kõrghariduseta treeneritele.
Oma blogis kirjutate: „Sügisel sporditeaduse kongressi ajal tehtud intervjuudest koorus välja, et minusuguseid treenereid nimetatakse pseudotreeneriteks. Olgu. Ongi midagi rohkemat iseendale tõestada.“
Seal olid kohal vanemad lipsuga härrad, kes teatasid, et minusugused ei tohiks üldse inimestega tegeleda. Vaatame.
Olete Eesti Triatloni Liidu saavutusspordi toimkonna juht. Kas Eestis on olemas tingimused, et saada tipptasemel triatleediks?
Ain-Alar Juhanson, Kirill Litovtšenko, Kirill Kotšegarov, Aleksander Latin, Kaidi Kivioja on oma tegudega sellele küsimusele juba vastuse andnud. Ilm on kehv ja ujulaid on vähe – ja mis siis? Kui tahtmist on, saab töö tehtud. Jah, Lõuna-Euroopa triatleedid saavad aasta ringi heades tingimustes harjutada, meie piirdume talvel kahenädalase soojamaalaagriga. Kuid mulle meeldib ühe Chicagost põhja pool elava USA triatleedi mõttekäik: „Väga hea, et lumi maha sajab, ja väga hea, et külm on. Siis ma ei saa õue minna ja end surnuks joosta. Pean arvestama ilmaoludega ja võtma rahulikult.“ Eestis saab hakkama. Pole probleeme, on valikud.
Jõudsite olümpiadistantsi MK-etapil neljal korral esikuuikusse ja saite kahel korral teise koha. Täiskasvanute tiitlivõistlustel Te esikümnesse ei jõudnud. Oli see ebaõnn või lihtsalt Teie tase?
Kõige lähemal olin 2003. aasta EM-il, kui kaotasin kümnenda koha viimasel kilomeetril. Me ei saa kunagi teada, mis koht tulnuks 2004. aasta MM-il, kui rattadistantsil minu ees kukkunud sportlane poleks mind kaasa tõmmanud. Pidin katkestama, kuid sinna jäi ilmselt minu tiitlivõistluste parim tulemus. Pekingi olümpia nimel tegin 1500 päeva tööd, kuid kuus päeva enne starti saadud toidumürgitus jättis oma jälje.
Palju paremini läks Teil aga pikkadel distantsidel. Võitsite Uus-Meremaa IRONMAN-i ning pälvisite ITU pika distantsi MM-il ja IRONMAN Tallinnal kolmanda koha. Äkki pidanuks varem IRONMAN-idele keskenduma?
Olümpiadistantsil on konkurents suurem ning seal on raskem läbi lüüa kui IRONMAN-il või poolpikal distantsil. 2006. aastal pärast teist kohta New Plymouthi MK-etapil oli mõtetes ainult Pekingi olümpia. Pärast olümpiat käisin esimest korda operatsioonil ja siis tuli tume aeg. Uuesti sain liikuma kolm aastat hiljem. Proovisin olümpiadistantsile naasta, kuid jalg ei pidanud jooksukoormusele vastu. Pärast teist lõikust sai Achilleuse kõõlus korda ja mul polnud muud valikut kui keskenduda pikematele distantsidele.
Kui palju ohvreid olete pidanud tippspordi nimel tooma? Laste sünnipäevadel olete kogu aeg kohal olnud?
On vahele jäänud. Laste sünnipäevi on mul väga raske taluda. Pigem võistleksin selle asemel IRONMAN-il. Kui lugematu arv jõnglasi pidevalt igas suunas jookseb, tekitab see suurt stressi. Tunnen end kindlamalt metsa vahel pingutades. Näis, kas lapsed ütlevad mulle puudumiste kohta kunagi mõne krõbedama sõna. Ma ei nimeta taolisi asju ohvriteks, vaid teadlikult tehtud valikuteks. Olen käitunud nii, nagu sport konkreetsel ajal nõuab. Kui pean jõuludel ära olema, siis nii lihtsalt on. Kui on vaja vana-aastaõhtul ära minna, siis tuleb seda teha. Tippspordis tuleb paratamatult selliseid otsuseid langetada. Ma pole nii andekas, et saanuksin teha järeleandmisi. Mul on vedanud tugeva abikaasaga ja spordi tõttu pole asjad tegemata või elu elamata jäänud. Väga palju on meid aidanud vanavanemad, tänu kellele olen saanud näiteks lõunaund magada.
Kui palju on Teil pensionisüsteemi silmas pidades tööstaaži?
Olen olnud profikarjääri vältel kaitseväelane ehk mul on 20 aastat kirjas. Olen sellise võimaluse üle meeletult tänulik. Sellist kindlust on sportlasele vaja. Laineharjal olles seda eriti ei tähtsustata, kuid vigastusperioodil on sellest suur abi. Eriti oluline on see IRONMAN-i triatleetidele, kellel on aastas tavaliselt kolm starti. Kui kaks neist ebaõnnestub, siis ei jäägi tulemuse mõttes midagi pihku.
Oletame, et käiku läheb must stsenaarium ja Teist ei saa treenerina asja. Mida veel teha oskate?
Olen õppinud Sisekaitseakadeemias kohtueelset uurimist, kuid aeg on nii palju edasi läinud, et mul pole selle haridusega midagi peale hakata, sest seadused on vahepeal nii palju muutunud. Lisaks õppisin 2008.–2010. aastal Tartu Ülikooli majandusteaduskonna ärijuhtimise õppesuuna magistris. Lõputöö ootab kirjutamist.
Olete ligi üheksa aastat juhtinud ettevõtet Nordictrishop OÜ. Kuidas äri läheb?
Tegelen soolakapslite maaletoomise ja vahendamisega. Vastupidavusspordialadel tuleb lisaks joomisele ja söömisele manustada võistluse käigus mineraalaineid. Oma kogemuse põhjal võin kinnitada, et need toimivad. Aga see äri on põlve otsas toimetamine.
Kas sportlase elukutset väärtustatakse Eestis piisavalt?
Raske teema. Esmalt peab sportlane ise oma tegevust väärtustama. Üldises plaanis arvan aga, et vastupidavusalade sportlase elukutse väärtustamine liigub pigem kahanevas trendis. Pärast teatud jamasid on rahva hinnang muutunud negatiivseks.Tippude asemel toetatakse pigem rahvaspordiüritusi. Positiivsete eeskujude esilekerkimine aitaks sellist suhtumist kindlasti muuta.
Usun, et suunate oma kolme last spordiradadele. Kas sportlase ego peab aga vastu, kui laps teatab, et ta ei taha üldse sporti teha?
Loodan, et minu lapsed saavad harjumuse sporti teha ja sport saab osaks nende elust. Kui nad peaksid tahtma tippsporti teha, siis loomulikult toetan neid. Kuid ma ei soovi, et neil oleks samasugune lapsepõlv nagu tänavusel kergejõustiku EM-il teivashüppes kulla pälvinud Armand Duplantisel ning 1500 ja 5000 m jooksu võitjal Jakob Ingebrigtsenil. Vanemad on nendega tegelenud alates neljandast eluaastast ja nüüd on nad alla 20-aastastena maailma tipus.
See oleks hingele raske taluda, kui lapsed üldse sporti teha ei tahaks. Siis tuleb peeglisse vaadata. Järelikult olen suutnud neile edasi anda valed väärtused ja see on kurb. Sel juhul olen ainult iseendas pettunud.
Tekst: Andres Kalvik
