Kirke Kirt on perest, kus kehaline aktiivsus ja sportlikud sooritused on alates lapsepõlvest olnud möödapääsmatu elu osa. Tema vend Magnus on Eesti esiodaviskaja, ema Sirle viib läbi rühmatreeninguid ja isa Peeter oli Eesti kelgukoondise peatreener. Just isa oli see, kes Kirke ja Magnuse enda käe kõrval kergejõustikutrenni viis, mistõttu peab noor naine teda enese suurimaks motivaatoriks sel teel, mida ta praegu käib.
Kirke elu on iga päev sporti täis, sest ta töötab 24-7fitness.ee-s nii kontoris kui ka annab saalis rühmatrenne. Iga päev 7.30 trenni andmine ei ole ühe sportliku naise jaoks mingi probleem, pigem on see soov ennast ja teisi veelgi rohkem motiveerida. Kuna trenni tegemine ja aktiivne eluviis on Kirke jaoks heas mõttes sõltuvus, mis annab hea enesetunde, laeb akusid ja parandab tervist, siis innustab ta teisigi seda teekonda ette võtma. „Algused on alati rasked, kuid mida rohkem enesearenguga tegeleda, seda rohkem hakkad seda nautima,“ motiveerib Kirke.
Väikelinna võlud
Valgamaal Tõrvas üles kasvanud naine peab kodukohta kõige kallimaks paigaks ning just väikelinnas sirgumine on olnud suureks eeliseks, et koguda jõudu ja tahtmist elus uusi asju proovida. Muretu lapsepõlv, kus kogu vaba aeg veedeti õues, koduaias, metsades ja järvedes, on jätnud Kirke hinge kustumatu mälestuse. Ka intervjuu ajal tunnistab Kirke, et igatseb koju, et veeta aega oma lähedastega, kes on talle kõige olulisemad. Tulevikus näebki noor naine end pigem väikelinnas askeldamas ja sealset elu vedamas. Nimelt on Kirke sooviks tuua kodulinna rohkem teadlikkust tervislikest eluviisidest ja kujundada tervistavaid harjumusi juba maast madalast. Tegelikkuses on juba palju ära tehtud. Aastaid tagasi avati isa Peetri eestvedamisel Tõrvas jõusaal, mis on nüüdki kohalike seas populaarne. Ema Sirle viib seal läbi rühmatreeninguid ning Kirke ja Magnus aitavad saali käekäigule aktiivselt kaasa.
Endast võitu
Kirke oli nooruspõlves hädas üleliigse kehakaalu ja valede toitumisharjumustega, mis pikapeale hakkasid häirima igapäevaelu. 15-aastaselt kaalus neiu 105 kg, mis oli noorele tüdrukule ilmselgelt liig. „Kõige lihtsamad asjad nagu tossupaelte sidumine ja treppidest liikumine muutusid ühtäkki nii väsitavaks, kuid teisalt motiveerivaks,“ räägib Kirke võitlusest parema iseenda nimel. Siis sai Kirke aru, et olukord peab muutuma ja enese heaolu tuleb tagasi saada. Lisaks jõuetusele hakkas tunda andma ka tervis: veresuhkur ei olnud enam normis ja vererõhk kõikus rohkem kui lubatud. „Oleksin ma veel kauem oodanud, oleksid tagajärjed olnud ilmselt hullemad,“ arvab naine.
Uus algus
Teekond enese leidmise ja peeglist vastu vaatava pildi muutmise juurde ei ole kunagi kerge; ei olnud kerge ka Kirke jaoks. Piisavas koguses uudishimu, kannatlikku meelt ja enesedistsipliini tasuvad aga lõpuks kuhjaga ära. Kirke on sellest ehe näide ja motivatsiooniallikas teistele, sest kaotada pool oma kehakaalust ei ole kindlasti lihtne. Muutused tulevad seestpoolt ja selleks, et soovitud tulemuseni jõuda, peab oma teadmisi toitumisest ja liikumisest tunduvalt parandama. Seda ta ka tegi. Me kõik teame, et toituda tuleb tervislikult ja liikuda tuleb piisavalt, kuid tegelikult me palju rohkem ei teagi. „Minu soovitus kõigile, kes tahavad muuta oma elustiili, on küsida kõrvalist abi, sest üksinda on sellist teekonda väga raske ette võtta ja läbi teha,“ julgustab naine, kelle esmaseks suunajaks toitumise osas oli tema kergejõustiku treener.
Kõik sai alguse kergejõustikust
Sisemine tahe ja motivatsioon viisid Kirke ja Magnuse kergejõustikutrenni. Nad käisid kaks aastat iga päev kodulinnast paarikümne kilomeetri kaugusele Valka treener Raimond Lutsu juurde. Seal sai spordipisik ja saavutustahe hoogu juurde mõlema jaoks. „Kui Magnusel keskkool läbi sai ja ta Tallinnasse kolis, hakkasin mina treenima Karksi-Nuias Rein Ahuni käe all,“ meenutab Kirke. Muide, Ahuni käe all on treeninud ka sellised sportlased nagu Margus Hunt ja Märt Israel.
Esmakordselt hakkas Kirke kaal langema siis, kui ta kergejõustikutrenni läks, kuid suuremad muutused elustiilis hakkasid juhtuma alles Tallinna kolides, kus uue treeneri juhendamisel toitumist oluliselt korrigeeriti.
Kettaheitest bikiinifitnessini
Kirke sportlikke saavutusi pole kerge järele teha. Kergejõustikus kettaheitjana kätt proovinud, sai ta Hispaanias treeninglaagris ühelt treenerilt idee hakata tegelema bikiinifitnessiga. „Pärast seda läks veel umbes kuu, kuni otsustasin, et miks mitte proovida, teeme ära,“ meenutab Kirke teekonna algust.
Kettaheitjana oli Kirke lihaseline, kuid bikiinifitnessiks vajaminevast trimmis kehast oli asi veel kaugel. Seda teekonda saadab 50 kaotatud kilogrammi, uus garderoob ja teadmine, et kui midagi väga tahad, siis on kõik võimalik.
Keskendub tulemusele
Kirke esimene treener bikiinifitnessi teel oli kõigile teada Egle Eller-Nabi. „Egle on naine, keda ma imetlen. Tema saavutused ja oskus teisi motiveerida on olnud minu teekonnal inspireerivaks jõuks,“ kiidab Kirke. Praegu treenib ta Marko Sildoja käe all. „Marko on 100% pühendunud treener ja mulle meeldib temaga treenida. Ta motiveerib ja kui vaja, ütleb paar karmimat sõna,“ räägib naine.
Intervjuu ajal pidas Kirke võistlusdieeti. Usutlesin teda dieedist kinnipidamise teemal kõvasti, kuid asjata, sest tema juba ei murdu. „Ma põhimõtteliselt ei riku oma dieeti. Võiksin ju võtta selle ühe õuna või kommi menüüsse lisaks, kuid ma ei tee seda,“ räägib tahtejõudu täis naine.
Võistluste lõppedes premeeritakse end alati millegi heaga, kuid ka sel ajal hoiab tema tervet mõistust ja toitub mõistlikult. Kuigi Kirke pole suur kommi- ega koogisõber, on siiski üks asi, mida ta armastab üle kõige – see on jäätis. „Peale võistluseid luban endale ühe topsi Ben & Jerry’se jäätist ja süda on rahul,“ avaldab ta.
Kodused toetavad
Esimest korda bikiinifitnessist rääkides olid kodused Kirke sõnul veidi murelikud, kuid nüüdseks on kõik harjunud ja toetavad igal võimalusel. Tema valikud ei mõjuta kedagi teist peale tema enda, isegi elukaaslasele vaaritab Kirke heal meelel teisi roogi. Naise sõnul ongi inimestel, kes alast suurt midagi ei tea, seda raske mõista, kuid kes vähegi kursis on, teavad, mille nimel ta seda teeb, ja elavad täiel rinnal kaasa. Pere toetus on Kirkele suureks jõuallikaks. Ema, vend ja elukaaslane on need, kellele ta võib igal hetkel toetuda. „Magnusega hoiame kogu aeg sidet: ei lähe päevagi mööda, kui me üksteisega ei räägiks.“ Samasugust tuge pakub Kirke kodustele vastu. Magnuse võistlustel ja treeninglaagrites käiakse kaasas nii palju kui võimalik. Viimati üllatati Magnust Berliinis, kus odaviskes pronksi saavutanud mees isegi ei teadnud, et pere tuleb kaasa elama.
Tippu läbi raskuste
Kõige raskemaks peab Kirke valitud ala juures poseerimist ja kontsakingade kandmist. „Kui oled tulnud sellise ala juurest nagu kettaheitmine, mis ei nõua just erilist naiselikkust, siis võib vaid ette kujutada, kui raske on ühtäkki graatsiliselt kontsi kanda,“ naerab Kirke. Bikiinifitnessi võistlusteks valmistumine võtab aega pool päeva: tuleb teha meik, soeng, bikiine sobitada, nahka toonida ja palju muud. Kirke sõnul ongi siis kõige raskem positiivsena püsida, et veel lavalgi endast maksimum anda ning seal kaunilt poseerida ja särada. „Minu eesmärk on olla iga päev parem kui eile, seega vahel peabki raske olema. Kuid ma saan hakkama,“ kinnitab ta.
Üksik hunt
Treeningutega on Kirke väga järjekindel. Jõutrennid toimuvad kolm korda nädalas ja neid ta vahele ei jäta. Näiteks Berliini EM-il ärkas naine kell 5 hommikul, et trenn enne Magnuse etteasteid ära teha ja et üks teist segama ei hakkaks.
Tavaliselt eelistab Kirke treenida üksinda. „Valin aegu, mil jõusaalis on vähe rahvast. Muusika ja telefoni jätan kappi ja keskendun täielikult iseendale,“ räägib naine pühendunult. Harjutuste sooritamisel ta endale armu ei anna. „Kõik, mis on kavas ette nähtud, tuleb maksimaalselt ära teha,“ arvab Kirke, sest teisiti tippu ei tõuse. Ta hindab väga treener Marko pingutusi võistluste eel, tänu millele ei tunne ta end kunagi üksinda. „Marko hoiab kogu aeg kätt pulsil ning innustab kõvasti.“
Isa annab jõudu
Kirke sõnul ei lähe päevagi mööda ilma, et ta isa Peetrile mõtleks. „Ta on ja jääb mulle kõige kallimaks inimeseks ning ikka on see tunne, et tahaks nõu küsida ja teada, mida tema meie tegemistest ja saavutustest arvab,“ räägib Kirke isast, kes oleks mõlema lapse üle kindlasti väga uhke. Isa mälestuseks peetakse Tõrvas Peeter Kirdi nimelist mälestusvõistlust. „Tegelikult oli isa kunagi selle võistluse toetaja ja eestvedaja, mistõttu nüüd kannabki see võistlus tema nime,“ selgitab Kirke. Tänavusel võistlusel võidutses Magnus, visates oda tulemusega 85.20, mis on ühtlasi Tõrva staadionirekord.
Magnus Kirkest
Kirke on väga töökas ja eesmärgikindel inimene. Mulle vennana meeldib kõrvalt vaadata, kui pühendunult ta oma erialale keskendub. Kindlasti tooksin tema omadustest välja töökuse, sest ta jõuab teha nii trenni kui ka oma igapäevatööd. Vahel tundub, et tal jääb ühest ööpäevast väheks, sest ta on kui orav rattas. Lisaks on Kirke väga sõbralik ja hea suhtleja ning leiab kõigiga kiiresti ühise keele.
Treener Marko Sildoja Kirkest
Võin öelda Kirke kohta ainult kiidusõnu. Ta on tugeva tahtejõuga sportlane, kes annab endast alati parima. Teda ei ole tarvis kuidagi tagant sundida, ta täidab treeningplaane ja soovitusi 100%. Ma pole veel kordagi kuulnud tema suust vingumist või hädaldamist. Treenerina on lust taolise inimesega koostööd teha.
Tekst: Taisi Kõiv
Fotod: Terje Atonen / erakogu
