Vabasukeldumine – väljakutse ekstreemsuse armastajatele

Vabasukeldumine

Vabasukeldumine on sukeldumisviis, mille puhul kasutatakse vee all liikumiseks vaid enda kopsudes olevat õhku. Spordialana on vabasukeldumine riskidest hoolimata maailmas laialt levinud ja selle harrastajad panevad end proovile üha ekstreemsemates oludes.

Vabasukeldumine kõlab eksootilise spordialana, aga tegelikult on meie esivanemad toidu ja müüdava kauba järele sukeldunud juba üle 8000 aasta. Pärlipüüdjad kasutasid lisaks oma keha võimekusele hingamiseks bambustorusid. Alles 1960. aastatel töötati välja esialgne sukeldumisvarustus. Vabasukeldumist harrastavad allveekalastajad, snorgeldajad, sünkroonujujad ja allveefotograafid.

Spordialaks arenesid vabasukeldumine ja akvalangiga vee alla minek üsna ühel ajal. Allveesportlase ja Waterworld Expeditioni sukeldusmisinstruktori Einari Talviste sõnul on vabasukeldumise tehnikad Eestis populaarsed eelkõige sportliku allveekalapüügi puhul. Vabasukeldujad kasutavad varustusena enamasti vaid sukeldusmisülikonda, maski, toru, lesti ja raskusvööd. „Maskita vabasukeldumine on samuti olemas ja seda nimetatakse staatiliseks apnoeks. Seda harrastatakse madalas vees, enamasti raskusvööga ja hinge kinni hoides. Selle ala maailmarekord on ligi 13 minutit,“ tutvustab ta.

Einari Talviste
Einari Talviste

Tarvis on veetunnetust 

Vabasukeldumiseks peab veega sõber olema. Pole oluline, kas oled varem akvalangiga vee all käinud või mitte. Vabasukeldujatest saavad väga head sukeldujad ja vastupidi. Veetunnetust on tarvis, et tegeleda vabasukeldumiseks vajaliku kopsumahu suurendamisega. „Oluline on, et organism oskaks hapnikku ära kasutada ja tuleks toime süsihappegaasiga. Kopsumahtu on võimalik treenida ja samuti saab nihutada piiri, kus organism veel süsihappegaasi talub, ilma et kehas tekiks stress või paanika,“ ütleb Einari.

Kuiv trenn ja õige tehnika

Vabasukeldumiseks treenimist saab alustada eri harjutuste abil. Kõige lihtsam on tutvuda mobiilirakendustega, millel märksõnad freediving ja freedive. Rakendustes on harjutuste tsüklid: tuleb näiteks hinge kinni hoida, seejärel puhata ja apnoes olemise aega samm-sammult pikendada. „Kopsumaht areneb suhteliselt kiiresti. Vabasukeldumise üks pool on kopsudega seotud, teine veetunnetusega. Kohe, kui tahad vee all hinge kinni hoides distantsi läbida, pead valdama tehnikat. Õige tehnika tagab selle, et pingutad minimaalselt, ja nii vajab organism vähem hapnikku. Kui töötavad õiged lihased ja kõik ülejäänu on välja lülitatud, jagub kopsudes olevast õhust pikemaks ajaks ja jaksad rohkem ujuda,“ selgitab instruktor.

Vabasukeldumises ujutakse kas eraldi lestade või monolestaga. Tehnika algab õigest kehaasendist, mis võimaldab lesta abil võimalikult pikalt edasi liikuda. Lisaks harjutatakse ujumistehnikat, et voolujoonelisem olla. Delfiini ujumine on soovitud liikumisele kõige lähedasem stiil, kuna see paneb tööle suured lihased ja veetakistus on minimaalne. Hea ujumisoskus tuleb vabasukeldumises igati kasuks, kuna lahtised liigesed ja efektiivne kehakasutus võimaldavad lisaks veetunnetusele ning kopsumahule pikemat aega ja/või sügavamal vee all olla.

Einari soovitab regulaarselt ujumas käia ja lasta enda tehnikat filmida, et teada, mida parandada. Parema tulemuse saavutamiseks tasub küsida nõu treenerilt või mõnelt pädevalt harrastajalt. Vabasukeldumise üks komponent on jooga – selle praktiseerimine õpetab ennast hapniku kokkuhoiuks niimoodi välja lülitama, et vee all toimiksid vaid kõige olulisemad refleksid ja pulsisagedus püsiks madal.

Vabasukeldumine sobib suurepäraselt ka naistele, kuigi enamik selle alaga tegelejatest on mehed
Vabasukeldumine sobib suurepäraselt ka naistele, kuigi enamik selle alaga tegelejatest on mehed

Ekstreemsed katsetused

Eestis on vabasukeldumist harrastada keeruline. Eelkõige saab tegeleda basseinialadega ja staatilise apnoega. Vabasukeldumise liigid, milles kasutatakse lesti, trossi või ballooni, nõuavad paremat nähtavust ja soojemat vett. „Nähtavusest algab kogu turvalisus. Näiteks Punases meres on 30–50 meetrit nähtavust ja kogu julgestus on tänu sellele parem. Eestis näeb 3–5 meetrit ette ja piisavate turvade ülesseadmine pole reaalne. Mõned trennid võib siin teha, aga kui tahad saada võistlussportlaseks, pead minema mujale.“

Riskidest rääkides ütleb Einari, et kui sukeldud tänapäevase varustusega ja järgid ohutusreegleid, on kõik ohutu. Piire kompides ja nihutades võib igal alal õnnetusi juhtuda, mistõttu lõpeb igal aastal mitme vabasukelduja elu veesügavustes.

Vabasukeldumise juures on oluliseks nüansiks kõrvade tasakaalustamine. Sügavalt üles tulles leiab paisuv õhk enamasti ise organismist väljapääsu, aga esineb ka nähtust, mida nimetatakse tagurpidi lukuks. „Harvadel juhtudel ei leia õhk väljapääsu ja sellega toime tulekuks peab valdama õigeid tehnikaid. Kui iga sekund ja meeter on arvel ning sellega üle piiri minnakse, võib saada kõrva barotrauma ja tasakaaluaparaat läheb sassi,“ märgib instruktor

Vabasukeldumise alaliike saab harrastada spetsiaalset õpet läbimata ja minimaalse riskiga, kui eesmärgiks on hea enesetunne ja -areng. Sel alal võistlemiseks aga on tarvis litsentsi. Iga võistluse eel peab osaleja deklareerima sügavuse, mida ta püüdma läheb, õnne proovima minna ei saa. Sügavuste jahtimisel tuleb silmas pidada, et vee alt peab ka välja tulema ja igal juhul tuleb järgida ohutusreegleid.

Meditatsioon ja veega ühte sulamine annavad uskumatult vabastava tunde
Meditatsioon ja veega ühte sulamine annavad uskumatult vabastava tunde

Harrastaja, instruktor ja fotograaf Egert Kamenik (43) on veealuse maailma vastu huvi tundnud lapsest saati. Mis teda selles köidab?

Egert, millal ja miks alustasid vabasukeldumisega?

Ma ei teadvustanud seda endale, aga hakkasin sellega tegelema pioneerilaagris. Kui laagris niisama ujumisest tüdimus tekkis, oli põnev vee põhjas igasugust pudi vaadata. Hiljem avastasin Viisjaagu järve sügavusi, otsisin taimede vahelt kalu, ja inimesigi oli lõbus vaadelda. Sellest tekkis mõte vee all pildistada, ja just inimesi.

Uuesti armusin vabasukeldumisse 2000. aasta paiku, kui hakkasin alaga teadlikumalt ja eesmärgipärasemalt tegelema. Minuni jõudis hobina ka sukeldumine, mis mulle sobis, kuna juba armastasin vett. Nii saavutasin võrdlemisi ruttu instruktori taseme. Alles pärast instruktori teadmiste omandamist õppisin vabasukeldumise instruktoriks – tekkis vajadus inimesi veealusteks fotosessioonideks ette valmistada. Peagi sain aru, et vabasukeldumine on eluviis ja pidev protsess. See hõlmab nii füüsilist kui ka vaimset ettevalmistust, ja viimane on isegi olulisem. Vabasukeldumine on kui enda sisse vaatamine ja endaga aus olemine. Kes kord pisiku saab, ei lähe enam kunagi reisile maski, toru ja lestadeta, mis on vabasukelduja püha kolmainsus. Lisaks avab see tee veealusele kalapüügile, mis kogub jõudsalt populaarsust – ja põhjusega. Kui käisin õngevetel, nöögiti kodus alati, kui tühjade kätega naasesin. Nüüd küsin enne kodus, kui palju ja mis kala tuua võin.

Vabasukeldumine

Põnev on ka see, et kui alguses tundub hinge kinni pidamine ebameeldiv, muutub see juba pärast mõõdukat treeningperioodi pigem meeldivaks. Aju harjub süsihappegaasi  suure konsentratsiooniga ja keha tänab hapnikupuuduse eest dopamiini, endrofiini ning adrenaliinilaksuga. See on mõneti sõltuvust tekitav.

Millised olid sinu kogemused ujumise ja sukeldumisega enne?

Lapsena oli koolis ujumine kohustuslik ja see oli kogu minu kogemus. Ülikooliaastatel käisin ujumistrennis ja olin seal päris tubli. Siis ei teadnud ma vabasukeldumisest midagi, aga 60–70 m lestadeta vee all ujuda oli lõbus. Siis sain oma esimese samba. See on periood, kus hakkad hapnikupuudusest teadvust kaotama ja keha hakkab kontrollimatult tõmblema (hea fantaasia korral võib seda võrrelda samba tantsimisega). Kui seda jälgida ei oska, ei pruugi kõrvalseisja midagi aru saada ja olukord võib kurvalt lõppeda, kui sukelduja peaks vee alla vajuma.

Millistel seiklustel ja võistlustel oled osalenud?

Mind on mitu korda kutsutud allveekalapüügivõistlustele, kuid kahjuks pole ajad klappinud ja võidu peale kala tappa pole päris minu teetass. Minu jaoks on seiklus iga kord, kui vette lähen. Meie tingimustes ei tea kunagi, mida leida võid.Näiteks viimasel korral leidsin 6 m sügavusel rahu ja vaikust nautides suurest metallkraanist tehtud ankru ja vana vankri rattarummu. Muidugi võib pikalt peatuda Rummu veealuste aarete otsimisel, aga tegelikult on igal pool, kus vesi läbi paistab, mõnus vee all ujuda, ja alati ootab ees üllatusi.

Kus ja kuidas sa treenid?

Varem käisin Kalevi ujulas, praegu on abikäe ulatanud Laulasmaa spaa, kus meil lahkesti treenida lubatakse. Tuleb meeles pidada, et ei piisa ainult ujumistrennist, vaja on teha ka hingamisharjutusi, meditatsiooni, ja kindlasti midagi üldfüüsilist, aeroobset. Mina käin võimaluse korral metsas jooksmas ja teen üsna regulaarselt hommikvõimlemist.

Mida pead enda seni parimaks tulemuseks?

Tegelen vabasukeldumisega enda jaoks ja pole kunagi väga rekordeid üritanud purustada. Olen Punases meres sukeldunud vaid maski ja lestadega 30 m sügavusele, aga siis tuli põhi vastu. Treeningul ujun tihti 75 m sügavusele. Tahan sukeldudes nautida ennast ja harmooniat ümbritsevaga. Pigem pean kordaminekuks neid juhuseid, kui olen pinnalt tavasukeldujatele appi läinud. Soojades vetes on rühmad suured ja instruktoril ei jätku silmi ega käsi, et kõiki aidata. Ükskord teenisin ka suurema lugupidamise, kui aitasin Malaisias Sipadani saare lähistel Hiina algajate rühma.

Kui tervist kahjustavaks ja ohtlikuks sa seda ala pead?

Kui vabasukeldumisega mõistlikult tegeleda, on see pigem tervendava toimega. Üks mu õpilane, kes põdes migreeni, sai hoogudest peaaegu lahti. Kui tegeleda alaga vähemalt kord nädalas, on ainevahetus korras, kaal langeb ja haavad paranevad kiiremini. Üldine füüsiline toonus ja keskendumisvõime paranevad märgatavalt. Hapniku omastamisvõime paraneb ja hemoglobiininäitaja tõuseb. Loomulikult on vabasukeldumisel ka ohte, nagu igal spordialal, kui mõistust peas pole. Süstemaatiliselt aju hapnikupuudusesse jätmine võib viia ajutiste mälu- ja/või kõnehäireteni. Kui tehakse sügavsukeldumisi ja ei ole head turvasukeldujat, võib üle pingutades teadvusekaotus ka surma põhjustada. Kuigi, kui võistlustel keegi minestab ja ta välja aidatakse, on ta juba minuti pärast täie mõistuse juures. Olen aja jooksul näinud kümneid sambasid ja teadvusekaotusi, aga kordagi pole neil olnud pikemaajalisi tagajärgi. Vabasukeldumisega soovitan tegeleda ainult neil inimestel, kel on hea tervis ja korras südame-veresoonkond. Kui vees tervisega midagi viltu läheb, võib abi olla liiga kaugel.

Kui tahad proovida vabasukeldumist…

…uuri Eesti Allveeliidu kodulehte, mis edendab ja koordineerib allveespordialast tegevust

…liitu Facebooki grupiga Vabasukeldumine.

Tekst: Kadri Kütt

Fotod: erakogu

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*