Eesti discgolfi esipaar Kristin Tattar ja Silver Lätt

Discgolfarid

Silver Lätt ja Kristin Tattar on juba aastaid kogu Eesti discgolfirahvale tuttavad nimed. Võib julgelt öelda, et nüüdseks teab neid hästi kogu maailma discgolfiplejaad. Ja mitte ainult – nendega arvestatakse kui kõige kõvemate konkurentidega.

Discgolf on viimastel aastatel lausa kulutulena levinud sportmäng, mille harrastajaskond Eestis küündib juba paarikümne tuhandeni. Ent tegemist pole pelgalt toreda harrastusega, vaid üha professionaalsema ja nõudlikuma spordialaga, mille tipp oli veel viis aastat tagasi eestlastest valgusaastate kaugusel.

Seesama mägede taga paistnud discgolfieliit on koht, kuhu sihikindlus ja töökus on Eesti parimad discgolfarid Silver Läti ja Kristin Tattari praeguseks viinud. Just teineteise toel on see igapäevaseltki koos elav paar jõudnud nii kaugele, et tänavu võtsid nad ette esimese täismahus profispordiaasta.

Mäng haaras kiiresti

Silver ja Kristin proovisid mõlemad discgolfi esimest korda viis aastat tagasi, toona teineteist tundmata. „Tegu oli 2013. aasta märtsikuuga, käisin siis kergejõustikutrennis. Paljud treeningud algasid soojendusjooksuga Nõmme spordiklubist Glehni lossi juurde. Esimene kord, kui tee peal üht korvi nägin, mõtlesin, et sinna saab koera seniks kinni panna, kuni ise näiteks mänguväljakul kiigud. Mõne päeva pärast märkasin juba mitut korvi ja need olid nummerdatud. Mõtlesin, et kas tõesti numbrid on selleks, et peremees mäletaks, millise korvi külge oma koera jättis…“ meenutab Silver. Paar päeva hiljem nägi ta juba üht seltskonda värvilisi kettaid korvidesse lennutamas ja sai aru, et korvidel on pisut teine eesmärk. „Peagi ostis isa esimesed kettad ja sai sõpradega proovima mindud – huvi ja armastus mängu vastu tekkis kohe,“ tunnistab populaarsest Nõmme discgolfirajast vaid kettaviske kauguselt pärit Silver.

Kristin jõudis discgolfi juurde 2013. aasta lõpus tänu paljudele discgolfist huvitatud sõpradele. „Tahtsin ise järele proovida, mis imelik mäng see on,“ naerab Kristin. „Esimesed visked meenutasid rohkem puttimist, kuigi sisimas oli soov kaugele visata. Tihedamini hakkasin mängimas käima 2014. aastal, sest mäng tekitas hasarti – iga kord proovisin rada ikka vähema visete arvuga läbida.“

DiscgolfaridPalju positiivseid katsumusi

Nüüd, kui kettad lendavad soovitud suunas ja mitu korda kaugemale, on just õnnestunud viskest saadud hea tunne see, mis rajale tagasi toob. „Kui esimest korda ketast käes hoidsin, ei mõistnud ma üldse, kuidas selle asja lendu saab panna.Toona polnud väga kedagi, kes oleks kõrval juhendanud, mistõttu tuli kõik ise katse-eksituse meetodil järele proovida,“ kirjeldab Kristin. „Mäletan tunnet, kui ketta esimest korda puhtalt lendu sain – see vise võis olla kõigest 30–40 meetrit, aga tunne oli ülihea! Seesama kirjeldamatult hea tunne valdab mind nüüdki, kui vise õnnestub. Standardid on küll läinud märksa kõrgemaks, aga emotsioon on sama ja see tunne mind discgolfi juures hoiabki,“ ütleb ta.

„Mind paelub teadmine, et suudan näiteks 130 m pikkusel rajal visata 175 g plastmasstüki korvist vaid mõne meetri kaugusele ja seda mitmel eri viisil. Kui ma sellele mõtlen, tundub see kuidagi ebareaalne!“ lisab Silver. „Kõige rohkem mõnu pakuvadki kõige pikemad draivid, tehniliselt keerukamad visked, ebastandardsed putid ja nende veatu sooritamine ning loomulikult seltskond! Tänu discgolfile on mul tekkinud meeletult ägedaid tutvusi ja häid sõpru üle kogu maailma, neist kõige tähtsam istub hetkel mu kõrval,“ viitab Silver Kristinile, kellega ta tutvus 2014. aasta Eesti meistrivõistlustel.

Asjaarmastajatest proffideks

Kui enamik harrastajaid võtab Eestis discgolfi tervisespordina, siis Silver ja Kristin on valinud profisportlaste tee. „Ma ei oskagi midagi lihtsalt harrastusena võtta,“ lausub endine murdmaasuusatamise noortekoondise liige Kristin. „Kui olen otsustanud, et mulle midagi meeldib, siis üritan selles võimalikult hea olla. Mulle ei meeldi kaotada või olla keskpärane ükskõik mis mängus.“ Sellest, et tuleviku võiks läbi ja lõhki discgolfiga siduda, hakkas Kristin aru saama peale 2014. aasta Eesti meistrivõistlusi. „Need olid minu esimesed meistrivõistlused, millest sõbrad innustasid osa võtma. Jalad värisesid hirmust ja õnnest korraga, kui peale võistlust selgus, et olen konkurendiga esikohal viigis ja meistri selgitamiseks tuleb kogu rahva ees esimene korv uuesti mängida. Minul õnnestus võita ja kuigi ma ei hoomanud, millega hakkama olin saanud, võib seda tagantjärele pidada esimeseks sammuks päris discgolfikarjääri suunas,“ tõdeb Kristin.

Silver ja Kristin

Ka Silver kuulus enne discgolfi leidmist ühel teisel alal Eesti noortekoondistesse – ta on olnud Eesti U17, U18 ja U19 jalgpallikoondise liige. Juba 2014. aastal sõitis suurepärase eestkäeviske poolest tuntud Silver aga Eestit esindama discgolfi Euroopa meistrivõistlustele, kus tema juurde astus samad tiitlivõistlused võitnud soomlane Seppo Paju. „Seppo tuli ja küsis, kas oleksin huvitatud Prodigy Disc Team Europe’i esindamisest,“ kirjeldab Silver ootamatult avanenud võimalust. „Muidugi võtsin pakkumise vastu ja sealt edasi hakkasin tasapisi käima rahvusvahelistel võistlustel üle Euroopa, mis omakorda aitas mu mängu viia kiiresti uuele tasemele.“

Viie aastaga maailma tippu

Tänavu astusid Silver ja Kristin suure ja julge sammu, elades esimest korda täielikult profisportlase elu ja tehes kaasa pea kõik tähtsamad võistlused. „Hooaja alguses sai mängitud Euro Pro Touri esimene etapp Soomes ning Innova Baltic Touri etapid Lätis ja Leedus. Seejärel võtsime ette esimese pikema reisi, käisime Norras Sula Open Euro Pro Touri etapil, sealt lendasime Soome Tyyni festivalile, edasi Rootsi Skelleftea Euro Pro Touri etapile, Rootsist Tšehhi Konopište Openile ning Euroopa tuuri lõpetasime Rootsis Ale Euro Pro Touri etapiga. Mõne nädala saime Eestis olla ja siis lendasime Horvaatiasse EM-ile, misjärel jäi kaks nädalat hingetõmbepausi. Hooaja lõpetasime kuuenädalase USA võistlustuuriga,“ kirjeldavad discgolfarid oma esimest profiaastat.

Kas säärane hooaeg oli rohkem väsitav või motiveeriv? „Kindlasti oli see mõneti väsitav, aga rohkem motiveeriv. Kui isegi tekib hetk, mil tunnen, et enam ei jaksa, siis õige pea tahan jälle rajale tagasi. Tõestasin endale selle hooajaga, et suudan parimatega sammu pidada ja see kahtlemata innustab mind veel rohkem tööd tegema, et liikuda veel sammu võrra edasi,“ ütleb Kristin.

DiscgolfaridTööd tuleb teha

Kristin teab, mille kallal ta töötama peab. „Ma usun, et minu suurimaks trumbiks on mitmekülgsus: valdan nii eest- kui ka tagantkäeviset. Samuti võin lugeda enda eeliseks visete pikkust ja tugevat vaimset poolt. Nõrkusena näen aga seda, et tihtilugu eksin võistlustel just kõige lihtsamate visetega. Pean neid nii elementaarseks, et ei keskendu samamoodi nagu enne rasket viset. Seega pean õppima keskenduma igaks viskeks ühtmoodi. Samuti tunnen, et olen puttimisel üsnagi ebastabiilne, mistõttu kaalun tuleval hooajal oma putitehnika või putterite muutmist.“

Erinevalt Kristinist peab Silver vaimset poolt oma kõige nõrgemaks küljeks. „Mind viivad tihti rivist välja asjad, mis seda teha ei tohiks. Kui saan vaimselt tugevaks, olen võimeline mängima poodiumikohtadele igal võistlusel. Oma tugevuseks pean aga eelkõige eestkäedraivi pikkust ja kõikvõimalikke eestkäelähenemisi. Olen nendega alati hästi toime tulnud ja olen väga enesekindel pea igas olukorras,“ räägib Silver.

Silveri parimateks saavutusteks on tänavu Innova Baltic Touri etapivõit ja teine koht, Euro Touri etapi teine koht, EM-i neljas koht ning MM-i 48. koht. Ta arvab, et tal on tunduvalt pikem tee minna kui Kristinil. „Meeste tase on väga kõrge ja häid mängijaid on maailmas palju. Pean saama vaimselt tugevamaks ja leidma terve aasta vältel rohkem treeningpäevi, et olla võistlustel enesekindlam ja stabiilsem,“ tõdeb ta.

Sihid silme ees

„Selleks, et suudaks kõikidel suurtel võistlustel stabiilselt hästi mängida, on vaja veel kogemusi ja panna talvisel ajal trennile topeltrõhku. Parim lahendus oleks kolida USA-sse, aga see ei tõmba meist kumbagi. Seal on väga mõnus käia paar korda aastas võistlemas, kuid elada tahame Eestis,“ tõdeb Silver.

Kristin nõustub, et Eesti kliima seab arengule teatud piirid. „Suur miinus on see, et Eesti kliima ei võimalda aasta ringi soojades tingimustes võistelda ja treenida. Selleks, et neid tingimusi endale luua, peame kulutama tohutult raha ja aega. Talviti tegeleme võistlushooajaks raha teenimisega ning see annab meile tippudega võrreldes üsna lühikese hooaja.Iga hooaja alguses tundub esialgu, nagu õpiks uuesti mängima, aga suve jooksul loksub kõik paika ja sügiseks, kui teised hakkavad hooaega lõpetama, oleme tavaliselt heas hoos,“ muigab Kristin. Järgmise hooaja eesmärgiks on noortel rohkem tööd teha ja leida toetajaid, kelle abil avaneks võimalus end paremini ette valmistada ja võtta osa rohkematest võistlustest.

„Lõppenud hooaja eelarve oli meil pisut üle 24 000 euro ning teenistus auhinnarahadest ja boonustest umbes 16 000 eurot. Võrreldes Ameerikaga on Euroopas auhinnarahad üsna väikesed, aga tasapisi paranevad asjad siingi,“ räägivad ambitsioonikad discgolfarid.

Kõikjal teineteisele toeks

Veidi üle kahe aasta on Silver ja Kristin teineteisele iga päev toeks olnud nii rajal kui ka selle kõrval. Koos treenitakse, võisteldakse, analüüsitakse ja puhatakse. „Tunnen, et Silver on mulle väga palju toeks olnud. Ilma temata poleks ma praegu kindlasti elukutseline discgolfimängija. Just Silver innustas mind minema suurtele turniiridele ja süstis minusse enesekindlust. Tema hindab mind mängijana kindlasti kõrgemalt kui ma ise,“ kirjeldab Kristin koostööd. „Tänu koos tegutsemisele on meil lihtsam areneda,“ täiendab Silver. „Teeme trenni, katsetame ja leiame koos varustust, mida võistlustel kasutada, aitame teineteist alati mänguplaanidega ning parandame teineteise tehnilisi vigu. Õpime iga päev midagi juurde ja üritame kahe peale salvestada ja rakendada kõike olulist.“

Ka reisimine ja konkreetseteks võistlusteks valmistumine kulgeb kahekesi sujuvamalt. „Ettevalmistus on mõlemal sarnane: esimene treeningring uuel rajal on alati rajaga tutvumiseks. Teist ringi mängime juba keskendunult ja teeme palju viskeid, et leida mänguplaan. Kolmandal treeningringil mängime paika pandud mänguplaani järgi tulemuse peale ja sealt selgub, millistel radadel võiks veel viimasel hetkel midagi muuta. Kindlasti ei mängi me rohkem kui ühte treeningringi päevas ja päev enne võistlust puhkame,“ kirjeldab Silver võistlusnädalat.

Võistlus on parim treening

Aastate jooksul on discgolfipaar oma treeningud muutnud märksa süsteemsemaks ja põhjalikumaks. „Võrreldes algusaegadega kulutame esiteks rohkem aega discgolfiga tegelemisele. Me ei mängi pea kunagi rada lihtsalt läbi, vaid teeme alati mitu draivi, lähenemist ja putti. Lisaks käime platsil viskeid harjutamas. Platsil teen mitu korda rohkem viskeid kui rajal ja see omakorda annab suurema treeningefekti,“ kirjeldab Kristin. „Kindlasti on mängule palju juurde andnud see, et olen õppinud paremini viskama aeglasemaid kettaid – putterid ja keskmaakettad annavad visete üle parema kontrolli ja kokkuvõttes parandavad kõvasti skoori, kui usaldan neid mängus sagedamini kasutada.“ Silver lisab, et talvisel ajal tuleb panna rohkem rõhku puttimisele ja üldfüüsilisele treeningule.

„Kristinit ei lahuta maailma absoluutsest tipust enam mitte miski, ta ongi naiste divisjonis maailma tippmängija!“ kiidab Silver. Innova Baltic Touri esikohad, Euro Pro Touri etapivõit, kaks teist kohta ja kolmas koht, EM-i pronks, MM-i kaheksas koht ja USA lahtiste meistrivõistluste neljas koht räägivad enda eest. Kusjuures kahel järjestikusel võistlusel peale MM-i alistas Kristin värskelt maailmameistriks kroonitud ameeriklanna Paige Bjerkaasi.

DG Academy

Nüüdseks on Kristin ja Silver käima lükanud discgolfi populariseerimise ja arendamisega tegeleva DG Academy. „Ma ei oleks ilmselt oma kindlast palgatööst loobunud, kui me Silveriga koos DG Academy kallal ei töötaks. See sündis armastusest selle mängu vastu, sest me mõlemad näeme, et just discgolf on see, millesse soovime oma aega ja raha panustada. Sellest tekkis ka mõte tekitada endale võimalus discgolfiga ära elada. Pelgalt sportimisega Eestis ära ei ela ja kui soovime reisida, peame selleks ise vaeva nägema. Novembris alustasime uute treeningrühmadega, kus on üle 80 inimese. Meie soov on iga aastaga järjest kasvada ning ühe unistusena võiks meil tulevikus olla oma treeningkeskus ja rada,“ tutvustab Kristin plaane.

Tekst: Marthi Lepik

Fotod: Joosep Martinson

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*