Oliver Papp, tantsulembene spordimassöör

Küprosel, Nicosia staadionil mängueelses trennis Foto Brit Maria Tael
Küprosel, Nicosia staadionil mängueelses trennis Foto: Brit Maria Tael

Võidu korral saavad au ja kuulsuse osaliseks sportlased ja treenerid, mis on ka loomulik, ent taustajõud jäävad üldjuhul tagaplaanile. Spordis on aga oluline koostöö sportlase, treeneri, arsti, massööri, sporditeadlase ja psühholoogi vahel. Järgnev lugu on spordimassöör Oliver Pappist, kes oli kord edukas võistlustantsija.

Sa alustasid oma sporditeed võistlustantsijana. Kuidas selle ala juurde sattusid?

Kui õppisin Jüri gümnaasiumi 1. klassis, siis viis ema mind tantsutrenni, mida juhendas Eve Aunver. Mäletan, et esimene treening toimus minu 7. sünnipäeval, 7. oktoobril 1994. Ala hakkas meeldima ja ma tegelesin võistlustantsuga 16 aastat. Minu lemmikuteks said Ladina-Ameerika tantsud, samba, tšatša, rumba, pasodoobel, džaiv.

Räägi natuke lähemalt oma tantsijateest.

Minu kõige pikemaajaliseks juhendajaks oli tantsuklubi Step treener Peeter Masing. Eestis ma noorena kõige kõrgemasse tippu ei jõudnud ja 2004. aastal otsustasin minna Soome Oulusse, kus minu treeneriks sai Markku Siltala ja partneriks Laura Wimmer. Tulemused hakkasid silmanähtavalt paranema. Juba aasta hiljem võitsime Turus toimunud Nordic Open Championships IDSF Youth Latini võistlusel teise koha (osales 65 paari) ja Soome noorte meistrivõistlustel pronksmedali. Esindasin Soomet ka 2005. aasta noortemaailmameistrivõistlustel, kus saime 70 paari seas 31. koha. Riigist pääses MM-ile vaid kaks paari. Mina olin Soomes ainult sellepärast, et teha tippsporti, ja kui mu partneril tekkisid veel teised huvid, siis lõpetasin seal. 2007. aasta novembris tulin tagasi Eestisse.

Oliver ja Anabel Aunver EMV 2013 Foto: Evelin Lillepuu

Aga tantsuga tegelesid ikka edasi?

Liitusin tantsuklubiga Dance Laboratorium, kus treeneriks oli Eesti juurtega moskvalane Anton Baršai. Tänu talle sai mu järgmiseks tantsupartneriks prantslanna Amandine Mauceri. Esindasime Eestit ja enamiku ajast treenisime Tallinnas, kuid aeg-ajalt harjutasime Prantsusmaal. Partneri eksootiline välimus meeldis publikule, meis nähti potentsiaali, kuid 2008. aasta suvel katkes meie koostantsimine. Amandine’i vanemad lõpetasid kahjuks tütre sponsoreerimise.

Täiskasvanute klassi kõige paremad tulemused saavutasin oma järgmise partneri Valeria Milovaga, kes oli Eduard Korotini õpilane. Temaga tantsisime 2008. ja 2009. aasta Eesti Ladina-Ameerika tantsude meistrivõistluste finaalis. Kui Valeria vanemad lõpetasid tütre toetamise, läks ta USA-sse kruiisilaevale tantsijaks. Ütles veel mulle, et oota, ma teenin kolm kuud raha, tulen tagasi ja siis jätkame. Aga läks vastupidi, show businesshaaras Valeria. Mina aga tutvusin oma nüüdse abikaasa Katarinaga ja otsustasin suurest spordist tagasi tõmbuda.

2013. aastal tegin lühikeseks ajaks comeback’i. Tahtsin nii väga veel tantsida.Minu partneriks oli esimese treeneri 16-aastane tütar Anabel Aunver. Osalesime Eesti meistri- ja Soome karikavõistlustel.

Plusspoolele võib kogu tantsukarjääri jooksul kanda pääsu MK-etappide poolfinaali (kaks korda) ning veerandfinaali (kuus korda).

Siiski jäi tants sinu ellu?

Jah, see ala on ikka südamelähedane. 2008.–2010. aastal olin Jüri gümnaasiumis algklasside rütmikaõpetaja. Teisel aastal käis mu tundides ka palju erivajadustega lapsi. 2008.–2011. aastal olin spordiklubi Reval-Sport bailatino-treener. Bailatino on rühmatreening, kus tantsitakse rühmale kohandatud koreograafiaga Ladina-Ameerika tantsenagu salsa, samba, tšatša, mambo, merengue, bachata, reggaeton jt. 2008.–2014. aastal treenisin noori tantsuklubis Dance Team Royal. Parimaks tulemuseks oli Kevin Põldsami ja Laura Roosi viies koht lasteklassis Eesti kümne tantsu meistrivõistlustel.

2010.–2013. aastal olin Saku Suurhallis toimunud võistlustantsu MK-etappidel korralduskomitee liige.

Ka praegu õpetan suviti kõige magusamal abiellumisajal noorpaaridele tantsusamme ja mõtlen pulmadesse välja tantsukavasid.

Kui vaadata sinu suurt armastust tantsuspordi vastu, siis pidi loogilise sammuna järgnema selle spordialaga seotud töö. Sina aga asusid tööle jalgpallurite juurde. Kuidas sattusid FC Florasse?

Tegelikult olin ma mõnda aega nii tantsuõpetaja kui ka massöör. Lõpuks otsustasin masseerimistöö kasuks. Mind suunas massaaži õppima ema, kes on alati mu otsuseid toetanud. Olen talle selle eest väga tänulik.

FC Florasse sattusin 2012. aastal tänu ühele M.I. Massaažikooli õpetajale, kelle juures käis massaažis Aivar Pohlak. Kuna õpetaja tundis, et minust võiks saada spordimeeskonna massöör, siis soovitas just tema mind FC Florale.Ühel päeval helistatigi mulle ja kutsuti töövestlusele. Olen meeskonnas töötanud juba kuus aastat. Minu täpne ametinimetus on spordimassaažiterapeut, tase 6. Selline kutsetunnistus on Eestis peale minu veel neljal inimesel.

Olen koos FC Floraga käinud Meistrite ja Euroopa liiga mängudel Iisraelis, Makedoonias, Albaanias, Gibraltaril, Küprosel, Sloveenias ja Šveitsis, ning rõõmustanud Eesti meistritiitli (2015, 2017) ja karikavõidu (2014, 2016) üle.

Koos Robert Roobaga Foto erakogu
Koos Robert Roobaga Foto: erakogu

Sa oled ka Eesti jäähokikoondise massöör.

Jäähokikoondisele soovitas mind hea sõber, samuti spordivaldkonnas töötav Heili Parras. Siiani on koostöö hokimeestega väga hästi sujunud. Olin kaasas, kui Eesti U18 vanuseklassi koondis sai mullu Lõuna-Koreas Gangneungis peetud II divisjoni A-grupis teise koha ja kui meeskond võitis tänavu Leedus Kaunases korraldatud I divisjoni B-grupis pronksmedali. Veel on võistlusreisid viinud mind Ungarisse, Horvaatiasse, Iirimaale ja Madalmaadesse.

Lisaks hokimängijatele ja jalgpalluritele olen tööd teinud ujujate ja vehklejatega. 2015. aastal käisin koos Eesti koondisega paraujumise MM-il Šotimaal. Sellest ajast saadik on minu kliendiks jäänud Eesti üks tuntumaid parasportlasi Kardo Ploomipuu. Minu juures käib massaažis Eesti üks paremaid vehklejaid Kristina Kuusk.

Kindlasti on suure meeskonna massöör olla raske. Sa pead olema kursis kõikide vigastustega, mis mängijad on saanud. Kirjelda natuke oma tööd spordimassöörina.

FC Floras on palgal ka füsioterapeut. Kui vaja, eriti mängujärgsel päeval, teeme massaaži kahekesi. On mängijaid, kes käivad iga kord massaažis, kuid on ka neid, kes üldse ei käi. Neil pole kas vajadust või huvi.

Meie ülesanne on nii trenni- kui ka võistluspäeval osutada esmatasandi meditsiiniabi. Mina tegelen mängu ajal ka varumeestega, teen vahetusmängijatena platsile minevatele poistele soojendusharjutusi, et nad väljakule joostes saaks panna juba sajaga.

Ka jäähokimängijatega töötades on ülesanded umbes samad.

Kui aga võrrelda vigastuste iseloomu, millega mul tuleb kursis olla, siis jalgpallis on rohkem lihasvenitusi, krampe ning probleeme hüppeliigeste, põlvede ja seljaga; jäähokis esineb rohkem tugevaid põrutusi, lahtiseid haavu näo piirkonnas ning probleeme põlvesidemete, õlgade ja puusadega.

Oliver FC Floras, klient Rauno Alliku Foto Brit Maria Tael
Oliver FC Floras, klient Rauno Alliku Foto: Brit Maria Tael

Sa oled võistlusreiside tõttu sattunud paljudesse eri riikidesse. Kas sulle antakse linnaga tutvumiseks ka vaba aega või tegeled ainult sportlastega?

Meile antakse ikka ka vaba aega, siis tutvume linna vaatamisväärsustega. Üheks huvitavamaks kohaks, kus olen käinud, on Titanicu muuseum Belfastis. See muuseumikompleks on Euroopa külastatuim turismiatraktsioon.

Igal maal on oma kombed ja seadused. Eks poistel on vahel tekkinud nende mittetundmisega probleeme. Olen seda meelt, et enne võistlusreisi tuleks ennast kohaliku kultuuri ja kommetega kurssi viia.

Eesti läbi aegade üheks tuntumaks spordimassööriksks on olnud Elmar Martin (1909–1982), kes osales NSV Liidu olümpiakoondise massöörina 1952.–1968. aastal kõikidel suveolümpiamängudel. Kas sul on ka ambitsioon pääseda olümpiamängudele?

Kindlasti, kuid arvan, et jäähokimeeskond niipea olümpiale ei pääse. Ehk saan OM-ile mõne teise spordiala kaudu.

Kas tantsimise ja massaaži tegemise vahele võib paralleele tuua?

Võib ikka. Tantsimist tuleb alustada lapsena. Tants on ideaalne keha tunnetamiseks ja tugevdamiseks ning tasakaalutunnetuse ja koordinatsiooni arendamiseks. Mulle on massööritöös väga palju juurde andnud just võistlustants. Koordinatsioon, tasakaal, kehatunnetus, koostöö partneriga – neid on vaja nii tantsimise kui ka masseerimise juures.

Flora meistritiitel 2017 Foto Brit Maria Tael
Flora meistritiitel 2017 Foto: Brit Maria Tael

Kommenteerib Oliveri ema Terje Papp

Tantsusport on ala, mis nõuab pühendumist kogu perelt, ja mina olin kohe valmis tantsutreeninguid toetama. Ma ei mäleta, et Oliver oleks kordagi öelnud, et ta ei viitsi trenni minna, isegi puberteedieas. Ta oli harjunud, et aega on vähe, ja seetõttu tegi kõik kooliasjad kiiresti ära; tegelikult jäi aega ülegi. Nii mahtus päevadesse veel natuke jalgpalli, klaveriõpet, näiteringi, rahvatantsu jm. Ta ütles ikka: „kui vaja, teeme ära“, ning esindas kooli väga paljudel aladel, näiteks pallimängudes, ujumises, kergejõustikus, suusatamises..

Saan öelda, et mina nägin pojas ka massööripotentsiaali. Esiteks on tema käed suured ja tugevad. Teiseks on ta ise sportlik ja tugev. Ja mis kõige tähtsam, Oliver lihtsalt armastab inimesi. Tal ei ole mitte kunagi kellegi suhtes eelarvamusi, ta võtab inimesi nii nagu nad on, ja talle meeldib väga aidata. Oliveri saab usaldada. Üks osa massaažist ongi ju see, et protseduuri käigus saab klient endasse ka mingi osa massööri hingestja energiast. Ilmselt tundis ka Oliver ise, et see võib olla tema ala, ja nii oli ta minu ettepanekuga massaažikooli minna kohe päri.

Oliveri hinges on aga ikka veel kindel koht võistlustantsul. Ta on endiselt kursis tantsumaailmas toimuvaga ja kui keegi teeb väiksemagi ettepaneku kusagil tantsuga esineda, tuleb nõusolek väga kergesti. Ka ükski meie perekondlik sündmus pole veel seni kulgenud Oliveri (ja tema õe, abikaasa või mõne endise partneri) etteasteta.

Tekst: Jaak Valdre

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*