Toestatud jooksujalanõu muudab jala laisaks, minimalistliku jalanõu abil saab aga jäljendada paljajalu jooksu, mis on jalale palju loomulikum, kirjutab füsioteraapia õppekava vilistlane ja füsioterapeut Marii Meinberg Tartu Ülikooli vilistlaste ajaveebis.
40 000 aastat tagasi võtsid inimesed kasutusele algelised jalanõud, mille ainus eesmärk oli kaitsta jalga akuutsete vigastuste eest. Aja möödudes sai jalanõust juba staatuse näitaja. Tänapäeval arvavad paljud, et jalanõu peaks ühel või teisel viisil jalga korrigeerima.
Lapsed sünnivad lamedate tallavõlvidega. Võlvid kujunevad koos labajala lihaskonna ning kõnni arenguga. Kahjuks piirame nii laste kui ka hiljem täiskasvanute jala arengut sellega, et kanname kitsaid ja/või korrigeerivaid jalanõusid.
Kõndimisel langeb suurele varbale 70% rohkem keharaskust kui ülejäänud varvastele kokku. Suure varba puudulik liigesliikuvus on sageli kitsa ninaga jalanõude kandmise tagajärg, mis põhjustab muutusi kõnnimustris ja tasakaalu häirumist ning päädib põlve-, puusa- ja seljaprobleemidega.
Seepärast on äärmiselt tähtis kanda õigeid jalanõusid. Kui rääkida jooksujalatsitest, siis viimase kümne aasta vältel on nende tootjad püüdnud lisada jalanõudele pehmendusi, toestust, geel- ja õhkpatju, et vähendada vigastuste sagedust. Tihtipeale need siiski tulemust ei anna.
Tavapärane toestatud jooksujalanõu muudab jala laisaks. Jala aktiivne toefunktsioon väheneb ning jooksja tugineb rohkem sidekoelistele struktuuridele ja jalanõu välisele toele.
Seepärast on üha enam hakatud vaatama minimalistliku jooksujalanõu (ingl barefoot shoe) poole. Sellised jalanõud on kerged, õhukese ja elastse tallaga, kanna- ja varbaosa väiksema kõrgusvahega ning ilma lisapehmendusteta, mistõttu need pakuvad jalale minimaalset tuge.
Oma füsioteraapiaõpingute alguses osalesin noortevahetusprogrammis Iirimaal, kus tutvusin Austria mehega, kes jooksis paljajalu maratone. Tema soovitusel lugesin Christopher McDougalli raamatut „Born to Run: A Hidden Tribe, Superathletes, and the Greatest Race the World Has Never Seen“.
Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudis suunas ja toetas minu arengut Mati Arend, kes tutvustas mulle spordifüsioteraapiat, innustas lugema teaduskirjandust ning julgustas uuendustega kaasa minema. Mati Arendi ja Janno Jürgensoni abiga valmis bakalaureusetöö minimalistlikest jooksujalanõudest.
Foto: Priit Mürk
Minimalistliku jalanõu eelis
Juba 2011. aastal moodustasid minimalistlikud jooksujalanõud Põhja-Ameerikas 8% kogu jooksujalanõude müügist ning nüüdseks on pea kõik jalanõude suurtootjad toonud turule minimalistliku tootesarja.
Kahjuks aga ei suudeta minimalistlike jalanõude põhitunnuseid alati tabada. Näiteks on 17 mm kõrguse kannaosaga Nike Free 3.0 jalanõud nimetuse järgi minimalistlikud, kuid ei võimalda jooksjal paljajalu jooksustiili jäljendada.
Minimalistlikud jalanõud kaitsevad jalatalda akuutsete vigastuste, infektsioonide ja äärmuslike pinnatemperatuuride eest. Seejuures peetakse selliste jalanõudega jooksmist intensiivseks treeninguks, milles on oluline suurendada koormust järk-järgult, et anda organismile aega harjuda. Minimalistlikele jalanõudele tuleb üle minna tasapisi, siis on keha võimeline nendega kenasti kohanema.
Testi sobivust
Soovitan vaadata Running Times Magazine’i videot „Are You Ready to Go Minimal?“, kus Jay Dicharry tutvustab tõhusaid, kuid lihtsaid testimisviise, kuidas hinnata oma jalgade tervist ja valmisolekut paljajalu jooksmiseks. Kui sooritad need testid loomuliku kergusega, alusta 5–15 minuti pikkusest paljajalu soojendusjooksust, mis eelneb sinu tavapärasele treeningule. Seejärel suurenda paljajalu joostavat vahemaad 10% võrra nädalas (arvestades harjumuspärast vahemaad), kuid ära tee jooksutrenne sagedamini kui ülepäeviti.
Vibram FiveFingers on välja andnud kogumiku „A Guide to Transitioning“, kus räägitakse ka õige pinnase valimise tähtsusest. Minimalistlikele jooksujalanõudele üleminekuga kaasneb paratamatult vajadus kohandada jooksumustrit. Väljakujunenud jooksusammu ümberõppimine nõuab aga pühendumist, mistõttu võib alustajal olla abi kõval pinnasel jooksmisest.
Kergliiklusteel joostes maandub sportlane vaistlikult labajala eesmisele osale, et vältida ebameeldivat põrutust, kuid metsarajal on oht jätkata harjumusega maanduda kannale. Viimasel juhul langeb kannale kuni kolmekordne keharaskus, mis kahjustab kannaalust rasvpatja ja võib põhjustada valusündroomi. Seepärast soovitan algajal joosta kõval pinnasel.
Igaühele oma
Nagu kõigis tervisevaldkondades, on ka füsioteraapias eri koolkondi, kelle erialased arusaamad paratamatult lahknevad üksteisest. Seepärast ei saa jalanõusid kõigile ühtemoodi soovitada, vaid igaüks peab ise proovima ja endale sobiva leidma.
Samamoodi peab igaüks ise tundma sidet erialaga, mida õppima asuda. Minuni jõudis füsioteraapia küllaltki ootamatult. Mõtlesin õppida arstiks, kuid mind hirmutas haiglas töötamine. Klassivenna soovitusel viisin end kurssi füsioteraapia eriala võimalustega ja lõpuks valisingi selle.
Tekst: füsioterapeut Marii Meinberg
